Tänavuse Schillingu esinejatenimistu tipus troonib New Yorgi tumeelektroonika duo Light Asylum, kriitikute poolt ülistatud, publiku poolt oodatud. Päev enne pea ees Schillingi-Nõmme idülli sukeldumist andis sellest, mis toimub ja toimuma hakkab, aimu Light Asylumi veetlev lauljatar Shannon Funchess (pildil).
Light Asylumil on praegu käsil Euroopa tuur, aga kus teie jaoks kõige mõnusam esineda on?
Me naudime esinemist väga erinevates keskkondades, aga ilmselt kõige enam tunneme mõnu suurtel festivalide vabaõhulavadel ja väikestes intiimsetes klubides ning galeriisündmustel. Täiesti vastandlikud pooled spektrist seega. Kõige mugavam koht esinemiseks on selline, kus on suurepärane helisüsteem, vastuvõtlik publik, tubli helimees ja mõnus valgus.
Schilling, kus Eestis esinete, on hästi mõnusa atmosfääriga väike festival. Kui palju jääb tuuritades ja festivalidel esinedes aega üldise melu ja sumina nautimiseks?
Alati on hästi tore olla kutsutud põnevatele festivalidele Euroopa linnades ja väikestes kohtades. Kui vähegi aega jääb, püüame me alati võimalikult palju näha nendest kohtadest, kuhu me jõuame, aga iga kord seda aega kahjuks ei jagu. Pikk reisimine on kurnav ja tihti oleme esinemispaigas kokku vaid paar tundi enne kui tuleb lennukile, rongile või laevale tormata, et jõuda juba järgmisesse kohta. Kõik selleks, et enne koju, New Yorki naasmist oma muusikat võimalikult suure hulga fännidega jagada.
Aga Schillingul, Kilingi-Nõmmes, mida ootate ja mida publik teilt võiks oodata?
Me väga loodame, et keegi jagaks meiega kohalikku ajalugu, tutvustaks linna traditsioone ja toitu, näitaks kohti, kuhu põnevale rännakule minna, kui vähegi aega jääb. Tahame jagada kollektiivset festivalikogemust, näha teisi tänavusele Schillingule kutsutud esinejaid. Meie esinemise ajal ootame, et inimesed tantsiksid ja naudiksid mõtet ning teadmist, et me tulime suurima rõõmuga kodust nii kaugele, et neile kontserti anda.
Teie muusikast rääkides, on see rohkem kontserdi- või kodus, magamistoas kuulamise muusika?
See võib olla mõlemat, see on täiesti isiklik.
Kuidas Light Asylumi muusika sünnib. Kus on algus ja kuidas lood edasi arenevad?
Me alustame tavaliselt rütmiga, siis tuleb meloodia ja siis edasi juba loo vormimine millekski, mis nii mind kui sind kuidagi emotsionaalselt liigutada suudaks.
Teie muusika on pea eranditult pälvinud kiitvaid ja ülistavaid arvustusi, on arvustustes olnud ka midagi üllatavat?
Nii palju, kui me teame, oleme saanud ainult ühe kehva „arvustuse”, mis ilmus blogis nimega Pitchfork. Mõned meie fännid olid selle peale väga pahased ning boikoteerisid selle eest Pitchforki, kuid see „arvustaja” ilmselgelt ei ole meie fänn ega võtnud aega, et meie albumit kuulata. Talle lihtsalt anti meie plaat ülesandega sellest „blogida” või seda „arvustada”. See ei ole iseenesest halb asi, kuigi tema algkoolitasemel ajakirjandus on. Vähemalt nad mainisid meie plaati. On tohutult palju albumeid, mis jäävad täielikult tähelepanuta, kuigi nad seda vääriksid. Ma üritan selliste muusikatööstuse hõõrumiste juures jääda positiivseks. Igaüks on kriitik, aga ükski nendest kriitikutest ei ole artist, kellel oleks äramärkimist vääriv album ette näidata. Vähemalt sel konkreetsel juhul mitte.
Kui palju te üldse kriitikat jälgite, kui oluline see on? Kas kiitvad arvustused lisavad survet või teete te lihtsalt oma asja edasi, ükskõik, mida keegi arvab?
Ma olengi liiga hõivatud selle oma asja tegemisega, liiga hõivatud, et suvaliselt, poole persega kirjutatud arvustusi lugeda. Negatiivne kriitika saab mõjutada vaid inimesi, kes ei otsi enda jaoks välja informatsiooni ja teadmisi ja sõltuvad teistest, et need talle ütleksid, mis on äge ja mida kuulata, mida kanda, mida tarbida, mida mõelda. Enne, kui blogimisest sai asi, pidid sa plaadi paljude teiste seast välja otsima, seda ise kuulama ja ise otsustama, kas see meeldib sulle või ei ja kui meeldis, jagasid seda oma sõpruskonnaga. SINA pidid otsustama. Mitte mingi blogija. Armastad sa siis seda plaati või vihkad. Vihkamine on vihkaja töö, las ta siis teeb oma tööd ja ajab oma asja. Mina teen ikka seda, mida ma teen, nende vahenditega, mis mul sellel hetkel olemas on.
Light Asylumist kostab läbi parim osa 80ndate muusikast, kuidas te selleni jõudsite, kes ja mis on otsesed mõjutajad?
Mõjutajad on artistid, keda ma alates 80ndatel üles kasvamisest siiamaani kuulan ja vaatan. Kui ainult mõned üksikud nimetada, siis näiteks Depeche Mode, Clan of Xymox, Nitzer Ebb, Sisters of Mercy, Siouxsie and The Banshees, The Cure, The Smiths, D.A.F., Gorgio Moroder, heliloojatena Wendy Carlos ja John Carpenter ning imelised lauljatarid Nina Simone, Nina Hagen, Kate Bush ja Diamanda Galas on kõik tohutult suured mõjutajad siiani.
Light Asylumit võib vist nimetada ka skenepiiride mahamurdjaks, teie muusika on vastu võetud väga erinevates subkultuurides.
Ma kasvasin üles klubides tantsides, plaate mängides, kuulasin erinevate ajastute punki, skad, house’i, elektrot ja nii edasi. Loodetavasti fännid saavad kogu selle kogemuse igast Light Asylumi loost kätte. Me oleme esinenud mitmetes mitte väga ilmsetes line-up’ides, koos sõprusbändidega nagu LCD Sound System, CocoRosie ja TV on The Radio, kui ainult mõned nimetada. Fantastiline, et nende fännidele ka meie muusika korda läheb ja me hindame nende bändide toetust ja usaldust ning nende fännid oskasid ka meid hinnata nendel eepilist tantsimist ja energiat täis õhtutel.
Kellega veel võiks tulevikus midagi koos teha?
Rootsi duo The Knife avaldas just esimese albumi üle seitsme aasta ja ma olen õnnelik, et mul avanes võimalus külalisvokalistina loos „Stay Out Here” kaasa teha. Ma hindan väga võimalust teha koostööd õe-venna Karin ja Olof Dreijeriga. Loodetavasti saan osaleda veel paljudes sellise kaliibriga koostööprojektides juba lähitulevikus. Mulle meeldiks järgmisel Light Asylumi plaadil töötada ka teiste produtsentidega peale mu enda.
Light Asylumi koduleht:
http://lightasylum.com/
Vaata lisa homse Schillingu kohta:
http://schilling.ee
http://www.rada7.ee/yritus/69159/