Järjekordne muinaslugu muusikas on saanud oma loogilise järje, televisioonist tuttav hääl on konserveeritud kujul igaühe jaoks lähimast hästivarustatud kauplusest saadaval.
Artikkel uurib aasta ühe enimräägitava kodumaise bändi, Facelift Deeri, debüütalbumi varal, teismelistelt eakaaslastele toodetava muusika toimimisloogikat ja püüab arvata, millest koosneb mustvalgelt demokraatia printsiipe järgides loodud staar. Artikkel ei spekuleeri teemadel, kas muinasjutt jätkub ja kas neist võiks saada tulevased klassikud.
BÄNDIST
Bänd tuli kokku Pärnus aastal 2011, praeguse koosseisuga tegutsetakse 2011. aasta sügisest (Wikipedia). Bändi nimi on tähendusrikkalt mitmetimõistetav ja moekalt irooniline: deer – an attractive young male in his early 20s and the main food source of a cougar (Urbandictionary). Bändi müüt ja sensatsioon seisnevad superstaarisaate võitnud solistil.
KOORDINAADID
Staarikultus ei ole oma olemuselt midagi uut. Nimetused on ajalooetapiti erinenud, ent idee poolest on olnud tegu indiviididega, kelle eriliseks omaduseks on oma aja ideaalide kehastamine, mistõttu neist on saanud avalikud rollimudelid või unistusteobjektid eskapistlikuma meelelaadiga inimestele. Massimeedia tulekuga sai staaride olemasolu faktilisemaks ja nende kohalolu intensiivsemaks, kuni keegi silmapaistva ärivaistuga tegelane nuputas välja, et staare kannatab ka tööstuslikus koguses toota ja sinna vahele reklaami müüa. Siinjuures oleks narr väita nagu talendikonkursside saadused kujutaks endast staarikultuse kriisi; eks see paistab välja nagu tühikargamine ja tilulilu, aga staarimeem ei ole ennast nii valjult kunagi varem kehtestanud. Võib öelda, et igal kriitilist massi ületaval subkultuuril on oma staarid ette näidata. Kuigi konkurentsi võistukäratsemise tingimustes kipuvad nad üksteist üsna edukalt nullima.
Vuajeristliku ja seebiooperliku superstaariformaadi juures on ainuke tõepoolest naeruväärne aspekt see, et staari defineerib omadus olla kõige enam hääli saanu, mistõttu staariseisuse garanteerib pelk vastavus konjunktuurile – kriteerium, mis juba eos välistab nii mõndagi. Seepärast paneb müügimehe jackpot kriitilisema meelega tarbija sageli ohkama. Teinekord ka ennatlikult ja põhjuseta.
LUBADUSED/MÜÜGIARGUMENT
Plaadiraamatus ilutekstina välja toodud. Märksõnadeks on ambitsioon, kirg, nooruse energia, kõik hoolikalt doseeritud, et kedagi ei häiriks. Albumi siseküljefotost õhkub kambavaimu, kaanepildi põhjal on tegemist salga individualistidega. Märgilise tähendusega on albumi tagakaant kaunistav tagajalgadel seisev, avatud lõugadega karu (ühtlasi on albumil “Bad Teddy” nimeline lugu), iroonilisel kombel on tegemist karutopisega.
Nende positiivne plaan on anda kontserte võimalikult suurtel lavadel võimalikult arvukale publikule. Professionaalseks popmuusikuks saamist ihaldab tõenäoliselt iga (noorte)bänd, selles ei ole midagi taunimisväärset, kahjuks aga on sellises tahtmises sama palju sisu kui väljaütlemistes, et inimene sööb toitu ja vesi kustutab janu. Oodake meist midagi suurt, aga seniks vaimustuge, kuna oleme noored. Ridadevaheline ruum samal ajal kisendab, et tormi ja tungi ära siit otsi.
TEKSTUUR
Mix (va 5. pala) ja master väljamaalt. Raadiokas, kahjuks puudub kõrv nüansse ja võtteid täpsemalt hinnata.
INTERTEKSTUAALSUS
Homöopaatiline lahus powerpopist.
MILLEST LAULAVAD?
Teenage kicks – noorte inimeste asjadest. Pidudest ja bänditegemisest, peamiseks temaatikaks kohmakaid allegooriaid kasutades kiimaprobleemide lahendamise küsimused. Sekka vihjeid kärakale ja sidumismängudele. Loojutustajad nad ei ole, palades narratiiv pigem puudub, read koosnevad hüplikutest ja pinnapealsetest hüüdlausetest. Väljapaistva saavutusena on palas "Killing Time" tahtmatut eneseirooniat pruugitud – loo refräänis kõlab generaatori poolt nikerdatud värsside asemel korraga la la lala la – vormel, mille järgi popmuusika tipud üle maailma vaid emotsioonipõhist produkti luues tülika laulusõnade probleemi ammuilma lahendanud on. Tahaks, et palaga "Dance" oleks parodeeritud impotentset popsürrealismi a’la Kerli, aga sinised hiired, viis õhupalli ja punane puu pigem heidavad õhkõrna viite keelatud substantside pruukimisele – see on vaid minu tõlgendus, nii et ärgem tõtakem bändi milleski alusetult süüdistama, võib juhtuda, et neile lihtsalt meeldib Lewis Carroll või keegi sedasorti.
KOKKUVÕTE
Rasmus Rändvee näol on tegemist esimese kohaliku staarisaarte võitjaga, kelle fenotüübis on rokenroll mingisugusel kujul esindatud ja kes suudab teismelistega tõepoolest nende oma keeles suhelda. Kirikutuuril jõulustandardite esitamist oleks Facelift Deeri puhul natuke raske ette kujutada.
Siiski maksab bändi debüütalbumi ennatlikku tunnustamist peljata. Väites, et demonstreeritakse potentsiaali, elatakse ikkagi võlgu ja pelgalt suurelt unistamise pärast ei tasu mingisugust hinnaalandust teha ega ühtegi tiitlit ette jagada. Kui jutt just Nobeli rahuauhinnast ei käi. Seniks võib õelda, et tibusid loetakse sügisel.
Sisuliselt on Facelift Deeri debüütalbum popmuusika selle kõige kohanemisvõimelisemal kujul, eriliste omaduste ja tähendusteta vorm, mis hetkel on võtnud praeguse aja kõige turvalisema žanri nimele pretendeeriva tantsulise kesktempo-indiroki kuju. Žanr, mis esineb sageli vuntsistatuna ja mis on oma eneseteadlikkuses nii vastuvaidlematul moel veendunud, et võib tähelepanekuid stereotüüpidesse toppama jäämisest ja oma soojussurma saabumisest ignoreerida. Eks Facelift Deeri juhtumi puhul mängib oma rolli noore bändi alles alanud arglikud identiteediotsingud ja seepärast jääb Facelift Deer valemitega katsetamise, ümberkodeerimise, kasvõi mängu enda pärast lustimise kategooriates kaasarääkimisega hätta. Nimme ei heida ette, kuidas popmuusika peaks kunstiliste taotlustega olema – ei pea, küll aga eeldaks sellelt süütu popinaudingu pakkumist. Monofunkstionaalselt tarbemuusikalt veelgi enam.
Facelift Deeri debüütalbumi võime seda pakkuda on paraku kaunis kesine.
Patoloogilise pedantsuse või virtuoossuse välistab asjaolu, et tegu on noorusest säriseva jalaga-uksed-maha indirokiga, aga püüdlikult žanritruuks jäädes puudub selles ka uudishimu äratav salapära. Palade tantsulisus vajaks oma funktsiooni täitmiseks juurde head doosi räpasevõitu rituaalsust, mis kutsuks esile kuulaja peaaju ülejäänud kesknärvisüsteemist lahutamise, et plaksu lüües tantsukuradi tahtele alluda. Albumi tulisemad palad, lubava trummimänguga "You Got Me", õnnestunud kitarrikäiguga pingestatud "Your Panties Set House On Fire" ja staadionirefrääniga "Dance" sisaldavad sellist rituaalsust sama palju kui kaardimaksetehing.