Kaheksa aastat tagasi esines end moepeniks nimetav Deutsch Nepali artist Lina Baby Doll pisikese sabaga pruunides kohevates karupükstes. Päriselus Peter Anderssoni nime kandev muusik soovib laupäeval, 7. detsembril, Rakvere rahvamajas rahvusvahelisel muusikafestivalil Darkland Fire IV peaesinejana üles astudes publikule päris koer olla. Lina Baby Doll jagab intervjuus oma mõtteid elust ja muusikast.
Millised on su ootused publikule ja esinemisele festivalil?
Loodan, et inimesed tulevad pidutsema ja nautima. Alastitants publiku seas oleks lahe! Samuti loodan näha uusi projekte ja kohata toredaid inimesi.
Oled korra Eestis esinenud, 2005. aastal Tallinnas. Mida sellest mäletad?
Mul on meeles, et kaotasin oma mobiiltelefoni.
Tallinna kontserdi järgses arvustuses kirjeldati sinu esinemiskostüümi: „pruunid kohevad karupüksid väikese sabajupiga“. Mis toimus, suvine aeg oli ju ometi?
Kas ma kandsin siis neid ilusaid pükse… hmmm, olin moepeni juba 2005. aastal… aga seekord tahan päriselt teie koer olla.
Millega plaanid festivalipublikut Rakveres üllatada?
Püüan laval kainena püsida, see oleks küll üllatus. Aga ärge unustage, et varem ei ole see mul õnnestunud…
Oled öelnud, et soovid luua sellist muusikat, mida veel olemas ei ole. Kuivõrd see praegu enam võimalik on?
Võimalusi on palju, kuigi mõnikord tundub, et kõik on nüüdseks tehtud. See ei ole loomulikult tõsi, pigem on see püüdlus mitte lasta end haarata rutiinist, mis paneb ennast kordama – jälle ja jälle ja jälle – nagu paljud praegu teevad. Muusika tähendab edasipürgimist ja arenemist, mitte enda või teiste tehtu kordamist.
Fännid küsitluses peavad parimaks Deutsch Nepali albumiks esimest plaati – „Deflagration of Hell“. Mida sellest arvad? Milline plaat sulle endale kõige südamelähedasem on?
Hetkeks arvan isegi, et „Amygdala“ on kõige huvitavam album, kuigi ta tundub mulle juba vanana. Muusika tegemise juures on see halb asi, et materjal elab peamiselt siis, kui sellega töötad ning füüsiline või digitaalne väljalase on peaaegu nagu matus. Mul on väga aeglane väljaandmise ajakava ja ma ei taha liiga palju avaldada. Pingutan väga, et teha iga Deutsch Nepali album uueks elamuseks, ega anna välja midagi, kui ma ei tunne, et mul on oma publikule midagi uut pakkuda.
Deutsch Nepal on küll nime saanud Saksa krautrocki legendi Amon Düül II samanimelise 1972. aastal ilmunud loo järgi. Kuivõrd idamaine muusika sinu loomingut mõjutanud on, sest kohati on Deutsch Nepali muusikas tuntavad kerged idamaised alatoonid?
Minu varasemas loomingus oli rütm tähtsamal kohal ja mingil määral oli Deutsch Nepali varajane materjal otsing selles suunas, mida teen praegu. Krautrock oli sõjajärgne hetk, mis kannatas muusikaliste traditsioonide puudumise all, sest igal traditsioonil enne sõja lõppu oli mingil kujul natsimärk peal… Uuel generatsioonil oli vaja üles ehitada uus traditsioon ja minu arvates oli selleks ehitamiseks kraut-rock liikumine. Ning täna me teame, mida see uuenduslik töö on meile toonud.
Kui tahta jätkata kõigis suundades, siis mõnikord proovid mõjutusi teistest kultuuridest ja see võib olla midagi, mida nimetad “idamaisteks alatoonideks“.
Mis on Deutsch Nepali muusika suurimad mõjutajad praegu?
Ma ei tea… Muusikaliselt on see alati olnud 80ndate alternatiivmuusika, nagu Swans, Crass ja muidugi Throbbing Gristle.
Millist muusikat sulle endale meeldib kuulata?
Õues haukuvad koerad. See on muusika minu kõrvadele.
Kuidas sünnivad Deutsch Nepali lood?
Alustan. Siis mõnda aega ei edene. Siis jään purju. Järgmisel päeval istun maha ja jätkan, äkki hakkan leidma struktuure ja siis joon end jälle täis. Mõne nädala pärast on lugu valmis. Praegusel ajal töötan peamiselt arvutitega, mõnede eranditega.
Internetti oled postitanud uue materjaliga videosid, millal on uut Deutsch Nepali albumit oodata?
Olen alustamas tõsist tööd uue albumiga mõne nädala pärast, arvatavasti pärast Rakveret. Aga olen väga aeglane, nii et ärge oodake midagi pikka aega… vabandust. Videod ja materjalid on tulevaste salvestuste testimiseks.
Sul on ka mitu kõrvalprojekti – Frozen Faces, Bocksholm ja Janitor. Millised on arengud ja tegevused nendega seoses?
Janitor ja Frozen Faces olid ajaliselt rohkem seotud 90ndate lõpuga. Bocksholm on endiselt tugev ja töötame materjalidega tulevasteks plaadistusteks.
Oled koos Roger Karmanikiga plaadifirma Cold Meat Industry asutaja. Kuidas see idee tekkis ja mis hetkel plaadifirmast saanud on?
Olime siis noored ja rumalad, niisiis tahtsime välja anda Rootsi industriaalmuusikat. See töötas hästi! Roger oli see, kes tegi tööd ja mina aitasin tal ainult firmale nime anda, kasutades ühe laulu pealkirja projektist, millega tollal töötasin ning algul ka trükitööd teha. Siis kolisin Göteborgi ja Cold Meat Industry lugu veeres edasi ilma minu sekkumiseta.
Hetkel ei tea ma Cold Meat Industryst midagi, aga vist eelmisel aastal ilmusid mõned suurepärased Brighter Death Now salvestused. Või oli see aasta varem… hmmm. Varsti peaksin vahetut infot saama, sest hr Karmanik ja Peter Raison D’etre’ist tulevad mõne nädala pärast külla. Vaatame, kuidas asi kujuneb.
Milline on sinu hinnang industrial muusika hetkeseisule?
Arvan, et edasi läheb nagu alati. Oli aeg, mil tuntumad projektid hakkasid muutuma või lihtsalt kadusid ning nende asemele tuli hordide kaupa uusi projekte mingisuguses “copy – paste“ -industriaalliikumises, mille peamine kontseptsioon oli korrata seda, mis oli oluline vanematele tegijatele. Minu jaoks on see olnud pigem madalperiood. Sellest on kahju, sest paljud tõeliselt head salvestused läksid kaotsi täiesti isikupäratute lugude voos. Ma tean, et see rämps vajub omaenese sita sisse ning kvaliteetne kraam jääb pinnale ja seda mäletatakse teetähistena, aga kahju on sellest, et projektid vajusid kokku ega saanud kunagi seda tähelepanu ja heakskiitu, mida nad väärisid juba tegutsemise ajal.
Praegu tundub mulle, et industriaalne kultuur elab välja omalaadset nostalgiat, pöördudes uue energia saamiseks tagasi vanade kangelaste poole. Nii, nagu inimesed ikka pöörduvad tagasi esivanemate poole, otsides juhatust ja nõuandeid pimedatel aegadel.