Foto: Maris Sarvik
Täna, 21. detsembril jõuab Mikk Tammepõllu sooloalbumi „On asju, milles eksida ei saa“ plaadiesitlusrännak Genialistide Klubisse. Hoolimata sellest, et raadiojaamad ta loomingut üsna palju mängivad, siis ei kõnni Mikk Tarzani või Jane´i jälgedes, lugude refrääne ei kaunista mudilaskoor ja superstaarisaate (või Eesti Ekspressi supelstaari konkursi) raske teekond ei ole vokalistil samuti läbitud. Mikk Tammepõld tundub olevat üks sildadest, mis võib asuda eesti levimuusikat kauboikapitalismi maskuliinsest haardest vabastama. Või loob ehk mitmekesisema pildi meie kohalikust muusikamaastikust.

Samas võib-olla oli see lühike sissejuhatus midagi külajoodiku soigumise taolist, aga plaadist ja selle kujunemisloost räägib Mikk ise.

Oled oma esikalbumi lood salvestanud erinevate pillimeestega. Miks nii?
Ma arvan, et see rikastab plaadi helikeelt. Kutsusin muusikud vastavalt sellele, kelle lähenemine loosse sobis. Kutsusin soololaulude lindistamiseks stuudiosse appi inimese, kes võis parasjagu salvestatavale loole mingisuguse lisadimensiooni anda.

Millest tingituna sa just need muusikud valisid?
Mitmete muusikutega olin varasemalt koostööd teinud ja tunnen nende lähenemist, pühendumist ja taset. Näiteks Borkaga (Boris Hrebtukov) on alati võrratu koostööd teha. Minu enda hetke lemmiklugu plaadilt ongi „Puudel õitsevad leevikesed“. Borka mängis selle salvestamisel improviseeritud lõpuossa väga kihvti partii.

Madis Zilmeriga tegime kunagi bändi nimega Lolita. Tema on üks säärastest trummaritest, kellega mul tekib tavaliselt mingi eriline ja teistmoodi side. Seda on keeruline seletada, aga koos musitseerides juhtub alati midagi harukordset.

Mikk Simsoniga tegin esimest korda koostööd. Mäletan ühte Aidese algusaegade kontserti – seisin suu ammuli ja jälgisin Miku mängu. Kaks snare´i ja kaks floor´i… Olin kindel, et tahan temaga tulevikus koos muusikat luua. Niisiis mängis Mikk päris mitu lugu sisse ja pani need hästi groove´ima.

Kutsusin appi mitmed sõbrad, kellega olen varem bändi teinud, näiteks kitarrist Priit Jäägri, kellega meil on sarnane muusikamaitse ja loominguline mõistmine. Kristjan Mustaga tegime minu esimest bändi Freeday. Samuti oli ta ansambli Lolita bassimees ja ühtlasi oli ka kümme aastat tagasi laulude „Ilus on maa“ ja „Tuleb ette“ loomise esimeste sammude juures.

Laur Joametsaga oleme viimastel aastatel niipalju koos muusikat kirjutanud ja esinenud, et mõistame üksteist poolelt sõnalt. Laur mängis näiteks ka basskitarri loos „On asju milles eksida ei saa“. Sarnane side on Viljar Normaniga, kes uut lugu kuuldes on juba kolmandast taktist alates nö „samas paadis“. Sõprus ja ühised seiklused ühendavad.

Bassi käis stuudios mängimas veel ka Arno Karis, kellel on samuti suurepärane groove.

Taavi Langi, kellega koos Brides in Bloomis mängisime, käis ja aitas mitmel korral kaasa mõelda ja andis oma panuse lugude parema kõla saavutamiseks. Aastaid tagasi käis ka stuudios Jarmo Haapanen, kes kahe lindistuskorraga mängis sisse „On asju, milles eksida ei saa“ trummipartii. Rohkem polnud vaja ja kaks korda mängis lihtsalt seepärast, et esimese ringi lõpus kukkusid tal trummipulgad käest.

Võrratu Marvi Vallaste lõi oma kauni häälega elama laulu „Kummardamas kuud“.

Foto: Maris Sarvik
Millise koosseisuga lugusid live´is esitad?
Trumme mängib Ott Adamson ja basskitarri Viljar Norman. Kitarridel musitseerivad Rasmus Raal ja Kristen Kütner, kes ühtlasi mängib ka klahvpille.

Kuidas Tallinnas ja Pärnus su kontsert vastu võeti?
Tallinnas hästi – täismaja.
Pärnu oli aga kontrastiks Tallinnale – puhus tuul ja kohal olid üksikud õnnelikud.

Kas seda võib nüüd nimetada su uueks koosseisuks Dramamama ja The Purple Gangi kõrval?
Jah. Ja artistina on huvitav, kui on mitu väljundit. Muusikaliselt on kõik kolm ka võrdlemisi erinevad ja vaheldust pakkuvad koosseisud.

Miks oled „Intro“ salvestanud Pärtli talus? Kas sul on mingisuguseid isiklikke sidemeid selle kohaga?
Päris mitme loo eeltöö on tehtud ühe väga hea sõbra talus, väikeses kodustuudionurgas. „Intro“ jäi plaadile sellise kodusalvestusena puhtalt emotsiooni pärast. Teinekord polegi kõige targem stuudios kõike täiuslikkuseni lihvida. Selles palas on salvestatud idee loomise hetk. Seda paljude laulude puhul kunagi tagasi ei saa – esimene demo, esmane tunnetus.

Oled kasutanud teiste hulgas ka Hando Runneli, Leelo Tungla ja Paul-Erik Rummo luulet. Kas oled saanud ka neilt mingisugust tagasisidet, mida nad sinu viisistustest arvavad?
Leelo oli nii kena ja kirjutas ühele minu ingliskeelsele laulule eestikeelse lauluteksti. Mulle läheb Leelo looming väga korda. Positiivne on tagasiside ka poetessi enda poolt.

Mis on su peamiseks inspiratsiooniallikaks lugude kirjutamisel?
Sooloplaadi puhul olid esmaseks inspiratsiooniks luuletused. Laulud on kirjutatud luuletustele, muusikalises mõttes tühjalt lehelt alustades. See on põnev mäng. Paljudest luuletustest ei saagi laulu luua.
Väga hea inspiratsiooniallikas on ka vaikus. See ütleb palju. Vaikusehetki tuleb harva ette ja võimalusel püüan siis midagi kirjutada.

Mis ajavahemikus oled need lood kirjutanud?
"Ilus Maa", "Kõigevägevam ja Kõigelahjem" ning "Tuleb ette" on loodud 2003. aastal. Suurem osa plaadist aga viimase paari aasta jooksul. Mõnest varem kirjutatud laulust oli siiski raske loobuda. Kõik vanemad lood said muidugi värskelt stuudios salvestatud, teadlikult esialgset arranžeeringut veidi lõhkudes.

Kuidas oled rahul oma esimese plaadiga? Kas miski on kripeldama ka jäänud, et oleks võinud midagi teisiti teha?
Olen rahul ja rõõmus, et valmis sai. Plaadi salvestamist alustades ei aimanud ma ette seda tegelikku töömahtu. Bändidega olen plaate teinud, kuid sellist stuudiotöö mahtu pole varem tunda saanud.
Olen väga tänulik Arne Holmile tema töö ja panuse eest. Tänu temale pingutasin ka ise rohkem. Arne võttis asja südamega ja olen selle üle väga õnnelik.

Mil määral ja kuidas erines selle albumi salvestussaaga sinu jaoks Dramamama plaatide omast?
Otsuste tegemine ja energia jagamine plaadisalvestusprotsessis on bändi puhul kohati lihtsam. Mitu pead on ikkagi mitu pead. Üksmeele leidmine pole alati kerge, kuid samas paljud laulud ja arranžeeringud sünnivad valutumalt prooviruumi seinte vahel ning ühe hetkega. Üksi laule luues ja ehitades on näiliselt lihtsam oma lahendused realiseerida, aga kõikide nende lahendustega leppida pole alati kerge. Iseendaga vaidlemine võib ikka päris kurnav tegevus olla. Nokk kinni, saba lahti.

Kas plaanid tulevikus veel sooloalbumeid lindistada?
Kindlasti. Siis, kui laulud jälle rahulikult olla ei lase.

Lisainformatsioon tänase kontserdi kohta:
Radaseitse: http://www.rada7.ee/yritus/73309
Facebook: https://www.facebook.com/events/462795040497393/