Mõnega Veljo „Gates“ Värava tegemistest peaks olema tuttav iga Eesti metali sõber; The Grey Calamity, Sorts, Põhjast, Thy Lord, Manatark, Must Missa ja Loits on vaid mõned koosseisudest, milles ta üht- või teistviisi kaasa löönud on. Black-metal-skene veterani küsitles Mart Kalvet seekord siiski eelkõige Gatesi värskeima kollektiivi, karuse ja pungiseguse death-rühmituse Aghor teemal, aga juttu tuli muustki.

Evert Palmets
Mina sain Aghorist teada kas Trash Can Dance’i blogi või Rada7 kaudu, igatahes mitte metal-kogukonna vahendusel, vaid hipsterlikumast allikast.
Ei ole see Rada7 mingi hipsteriurgas; siia koondub pidevalt info, mis on suunatud enam-vähem kõikide žanrite huvilistele.

Crust’i-mõjudega räpane garaaži-death Autopsyst Obliterationini oleks siiski nagu moes. Soome 90. aastate põrandaaluseid death-metal-plaate tuleb järjest vinüülil välja; Convulse on jälle koos. Kas te ei ratsuta siis „meelega“ sellel laineharjal?
Ei, idee just sellist muusikat teha koorus ja koosseis moodustus suhteliselt orgaaniliselt. Peamine kriteerium oli teha sellist lihtsat asja, mida oleks endal live’is mõnus mängida.

Kas black-metal on siis liiga keeruline?
Mitte just seda. Aga suurem osa mu varasemaid projekte on piirdunud stuudios salvestamisega. Sorts on selline bänd, millega täitsa võiks esineda, aga praeguse stuudiokoosseisu juures on see praktiliselt võimatu. Andersil on omad tegemised, Atsol, mõistagi, ka. Nii ta kahjuks läks…

Kas ma saan õigesti aru, et sina otsustasid, et tuleb hakata sellist muusikat tegema ja siis helistasid lihtsalt inimestele, keda sa kampa tahtsid?
Päris-päris alguseks oli Symbolic State’i kunagise laulja Alar „Spunk“ Arna ning Urda ja Sõjaruuni liikme Sandri stuudioprojekt Connatural Terror. Kuna nemadki tahtsid sellega lavale jõuda, küsiti mult, kas oleksin nõus seal kitarri mängima.

Ja sina lõid neilt selle asemel hoopis laulja üle?
Me oleme Alariga juba üsna vanad tuttavad… Aghor sai tehtud ka sellepärast, et ma ei tahtnud ennast korrata. Ja eks peaaegu kõik pädevad inimesed on juba muude asjadega üsna hõivatud ka, aga ma mõtlesin, et tema kui vana kooli death’i austaja võiks olla huvitatud.

Ja kuidas sa Mantase kampa said? Ta vist praegu kuskil peale PWA eriti ei mängi…
Sortsu muusikalist poolt oleme me ju koos kujundanud. Aga, jah, Mantas on küll bändi värskeim liige. Ta hoiatas ka, et ega ta töö ja pereelu kõrvalt end väga siduda ei saa. Aga praegu tudub küll, et kutil huvi on.

Trummar Rain on mänginud Bestias ja Kannabinõias…
Ja veel mingisugustes modernsemates bändides. (Disgraced, Hours Out, The Storm — Toim.)

Kui vana ta on?
25. Mitte enam poisike.

Kuidas tema Aghorisse tuli?
Meil oli tüüpiline Eesti värk — et kedagi pole võtta. Aga eks ta oli kõrva jäänud. Bestia kõlas kõige paremini just siis, kui tema mängis. Ma pole Bestia fänn, aga panin ühel ühisel kontserdil tähele, et hea täpse käega trummar. Ja kui Bestia parasjagu väga aktiivselt ei tegutsenud, siis küsisin talt, kas ta oleks huvitatud ja saatsin lugude näited.

Vana kooli pungisegust death’i ta küll varem polnud mänginud, aga trumme õppinud mehena sai kohe üllatavalt hästi aru, mida meil tarvis on. Ta pole piirides kinni ja haarab teemat lennult.

Aghor (rõhk esimesel silbil) on kena kurjakuulutav nimi. Mida see tähendab?
See on viide India sadhu’dest askeetidele aghori’dele. Me jätsime sealt lihtsalt “i” välja.

Surmakultuse värk…
See on selline lühike ja nii-öelda õige nimi.

Tekste lugedes tundub, et Aghor on sul läbi aegade vist kõige vähem ideoloogilise programmiga bänd.
Selles me leppisime kohe alguses kokku, et mingit konkreetset propagandat ei tohiks saada tekstidest välja lugeda.

Kas sa ei arva, et ainuüksi tõsiasi, et olete koos Mantasega mänginud Loitsus ja Mantas veel ka PWA-s, võib kallutada inimeste suhtumist teie uude bändi?
Ei tea, ma arvan, et sellest on piisavalt aega möödas. Kes tonti tahab näha, see muidugi näeb seda igal pool. Aga ma siiski arvan, et inimesed on vanadest asjadest natukene üle saanud ja suhtumine on praegu avaram. Võib-olla rohkem isegi muusika, mitte isiklike tõekspidamiste pärast.

Kas Aghoril on n-ö viisaastaku plaan?
Ei. Ja ei taha ka.

Senine tegutsemine tundub küll väga läbimõeldud ja süsteemne. Kõigepealt demoüllitis, siis esinemised, enne albumit veel ühe uue pala (“Scream Divine Misfortune”) avaldamine… See on salvestatud samas, kus demo?
Jah, Põlvamaal Hely stuudios. Ja tuleva albumi trummid ka. Muud partiid — kitarrid ja vokaalid — salvestasime kodustuudios. DIY!

Tundub äriliselt väga mõistlik. Kuigipalju te ju siiski oma tegemisi koordineerite?
Mingi süsteem muidugi on, päris kaootilise pesupesemisega me ei tegele. Oleme nii kaua bändi teinud küll, et teame, mida järgmiseks ette võtma peaks. Sest see, kui teed mingi ühe asja ära, näiteks kontserdi, ja siis jääd ootama „midagi“, ei tööta kunagi. Muusika on meile eelkõige eneseväljendus, aga samas on tore, kui see veel kellelegi meeldib, eks ole.

Aga nii ka ei ole, et majandate eesmärgiga tulla ots otsaga kokku ja teha veel ka edukas turnee?
Ma arvan, et me ei tee kunagi turneed.

Platvorm selleks on ju ideaalne. Ja see oleks järgmine loogiline asi pärast albumi üllitamist. Miks mitte?
Osa bändiliikmetest lihtsalt ei viitsiks.

Samas esinete nüüd varsti Tallinn Music Weekil, mis on suuresti mõeldud bändide kokkuviimiseks muusikatööstuse inimestega, kes aitaksid esinejail jõuda järgmisele tasemele — see peaks olema rahvusvaheline hüppelaud millessegi suuremasse. Kui te ei taju endal perspektiivi väljaspool Eestit, mida te siis TMW-lt otsite?
Ehk kellelgi jaoks siiski on see perspektiiv olemas. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et meil pole paikapandud mudelit või detailset tegevuskava. Tahame, et bändi areng oleks võimalikult spontaanne — nagu muusikagi.

Ning pesupesemine ja “millegi” ootamine käivad selle juurde?
Noh, nii ja naa. Tõde on kusagil vahepeal. Aga ma ei poolda süstemaatilist muusikategemist eesmärgiga lihtsalt kusagile linnukesed kirja saada. Muusika tegemine pole minu jaoks karjäär. Tõtt-öelda pole mul isegi tööalaselt ambitsioone karjääri teha. Ma ei tea, kas asi on laiskuses või tavalisest erinevas ellusuhtumises, aga minu jaoks ei ole punnitatud asjad head.

Kuidas te Rada7 esitluskontserdile sattusite? Kutsuti või kandideerisite?
Ikka kandideerisime. Ma küll ei tea, kes seal n-ö žüriis on, aga ju me kellelegi kõrva jäime.

Eestis enam klassikalises tähenduses põrandaaluseid klubisid eriti pole, vahel harva korraldatakse kontserte. Pealegi käivad metalisõbrad viimasel ajal üldse vähem üritustel. Teie aga sattusite just sellisel ajal tegema bändi, millest “täislaksu” kättesaamiseks jääb minu hinnangul esialgu salvestisest väheseks, vaja on tulla kontserdile. Teie läbilöögivõimsus sõltub sellest, et teid nähtaks elavas esituses, eks?
Jah, kindlasti.

Kas üritate albumi helirežiisse selle elava esituse sädeme kuidagi sisse punuda?
Kindlasti. Mõned demo rifipartiid panime paika nii, et me ei proovinud neid enne koos läbi mängida. Oleme lugusid teinud enamasti nii, et ma valin oma käikudele tempo, mis neile minu arust sobima peaks. Aga sellised lahendused ei pruugi live’is toimida, ehkki plaadi peal kõlavad hästi. Albumit salvestades oleme lähenenud teistmoodi — kuna oleme lugusid juba kontsertidel mänginud, teame umbes, millised tempod neis tegelikult töötavad ja saame vastavaid kohendusi teha. Usun, et see aitab kaasa kontserdielamuse reprodutseerimisele plaadil.

Räägi Hely stuudiost. On seal vokaali salvestamiseks spetsiaalne kahhelseintega kambrike?
Hely Sound on küll natuke „põlve-otsa-stuudio“ — kontoriruum ja väike salvestusboks.

Ma tahtsin tegelikult küsida, et kas vokaal demol on selline, nagu on, olude sunnil või meelega plekiseks-rabedaks timmitud.
See on, jah, meelega niimoodi keeratud.

Kui palju on demol stuudiopidaja ja materjali miksija Sander Heinsoo isiklikku käekirja?
Eks natuke ikka on. Aga mul oli enam-vähem visioon olemas, milline lõpptulemus olema peaks. Ja selline ta ka sai.

Lavaline stiil tundub teil olevat üsna väljapeetud. Mis Sa arvad, mida arvaks 2014. aastal reipa death’n’punk’n’roll-bändi Lemmy Kilmisteri sohipoja väljanägemisega liidrist 1992. aastal The Grey Calamityga ülitõsist ja-sünget padu-põrandaalust primi-avangard-mustmetalli keevitanud radikaal?
Hea küsimus… Ma ei usu, et ta väga imestaks. Eks me oleme ikka needsamad inimesed, kes toona.
Aghori peatselt ilmuva debüütalbumi "Necrolivonica" kaanepilt
Kui black-skene Eestis tekkima hakkas, klammerduti üsna meeleheitlikult eripalgelisuse-ihalusse. Muusika pidi olema võimalikult enneolematu, sünge, esoteeriline ja true — et keegi seda, jumal hoidku, ometi death-metaliga segamini ei ajaks.
Ausalt, minu jaoks pole sellist lõhet tegelikult kunagi eksisteerinud. Ma pole seda teemat kunagi läbi hammustanud.

Aga sa oled suurema osa elust ikkagi black-metalit teinud.
Vanus oli lihtsalt selline, et black mõjutas kõige rohkem. Olen nõus, et žanr oli toona midagi totaalselt ennekuulmatut. Eks sellepärast avaldaski võimsat muljet.

Pakun, et sellist bändi nagu The Grey Calamity pole maailmas enne ega Eestis pärast olnud.
Tõenäoliselt. Nüüdisajal pole selles, mida me toona tegime, midagi väga erilist, aga kombinatsioon nendest mõjutustest, mille Veiko (Veiko Rebane, TGC vokalist-kitarrist 1992–1996. — Toim.) bändi tõi — indie’st ja black-metalist — on praegu järsku popp.

The Grey Calamityl tuleb Trash Can Dance’i alt varsti välja vana materjali uusüllitis…
Nojah, see on päris tore, ehkki ega ma tol ajal üldse mängida ei osanud. Võib-olla neil, kes seda praegu esmakordselt kuulevad, on isegi lihtsam TGC muusikaga suhestuda kui mul tagantjärele. Tegelikult tehti 90. aastatel palju tõeliselt kohmakalt mängitud, halbade soundidega kraami, aga mingi huvitav nihestusmoment oli selles sees. Samas — võib-olla selle tajumine tuleb vanusega. Võib-olla 20-aastasel ei ole praegu huvitav selliseid asju kuulata. Ma ei tea.

EstonianMetal.com statistika andmetel (mis küll vist enam mõnda aega tegelikkust adekvaatselt ei peegelda) oleme mina, sina, Henry „Suss“ Hinno ja Marko Atso seitsme bändiga Angu ja Thonolani sabas kõige rohkemates metal-bändides mänginud. Kui Aghor ja mõned arvestusest välja jäänud projektid lisada, paistab, et oled osalenud rekordiliselt paljudes koosseisudes. Miks sul nii palju bände on olnud?
Vanasti oli palju erilaadseid ideid ja ma eksperimenteerisin nendega rohkem. Skene oli ka väike ja käputäis inimesi, kes siin bände tegid, olid kõik kuidagi omavahel seotud. Mitme bändi tegevusperiood piirdus aasta-kahega… Aga kui praegu vaadata, et kes tollest ajast saati siiamaani muusikat teevad, siis need on ikka needsamad näod.

Üksikud bändid pole lihtsalt su loomingulisi vajadusi piisavalt katnud? Või oled tegelikult konfliktne isiksus, kellega ongi raske pikalt bändi teha?
Ei oska öelda, võib-olla olengi konfliktne. Mulle on alati meeldinud muusikat kuulata ja muusikat teha. Mõnel teisel saab see kirg kuidagi kiiremini otsa. See tekitab tahes-tahtmata olukorra, et tuleb teha uusi bände ja projekte. Ma ei näe selles midagi eriskummalist.

Millal sa jälle mõne uue bändi teed?
Loodan, et mitte niipea. Praegu pole selleks küll vajadust.

Millal Aghoril täispikk debüütalbum „Necrolivonica“ välja tuleb?
Mis siin salata, eks me seda natuke ikka planeerisime. Pidime Tallinn Music Weeki ajaks valmis saama, aga miskipärast arvan, et tegelikult ei jõua.

Üllitate ise?
Jah. Selle otsustasime kohe ära, et plaadi laseme välja oma vahenditega. Kuna anname ka kontserte, on meil nii vast tugevam stiimul plaati tutvustada. Plaadimüügiga on metalis praegu lood, nagu nad on…

Kas demo on läbi müüdud?
Ei tea, võib-olla Trashil (Trash Can Dance’i bossil Gert Moseril. — Toim.) on veel midagi järel. Meil neid enam pole. Tiraaž oli sellel veidi üle 50. Tõtt-öelda on niigi suur nõudlus meid üllatanud.

Trashi toodetud kassette ostavad vist üsna sageli ka sellised inimesed, kellel pole makki.
Nojah. Küllap nad panevad need kassetid meenetena riiulisse. „Necrolivonica“ ilmub CD-na. Kui oleks minu teha, levitaksin ma muusikat eelkõige digitaalselt veebis ja fännide jaoks toodaks vinüüli.

Mis on pidurid, mis takistavad muusika müümist veebitsi? Räägitakse, et ei tasuvat ära…
Tegelikult on elektrooniline müük kogu aeg lihtsamaks muutunud. Sortsil on leping CD Baby’ga, mis levitab väga paljudes kanalites Nokia e-poest iTunes’ini, aga sedakaudu on meil õnnestunud nelja aasta jooksul pärast „Made in Nightonia“ ilmumist Regimental Recordsi alt müüa siiski vaid üks elektrooniline EP ehk neli lugu. Tõsi, me pole ise „Nightoniale“ mingit promokampaaniat korraldanud ja plaadifirma samuti mitte.

Ma olen igasuguseid promomise jutte nüüdseks nii palju kuulnud, et tõtt-öelda kalkuleeritult ei tahaks ise midagi sellist enam teha. Müüginumbrite pärast rähklemine on mulle vastumeelne.

Oled üle 20 aasta Eesti muusikas tegev olnud. Kuidas sa ise seda kogemust kirjeldaksid?
See on olnud lõbus ja mitmekülgne aeg. Arvan, et see on olnud mulle õpetlikum kogemus kui olnuks näiteks markide kogumisele pühendumine.

Soovitaksid samasugust karjääri tänasele noormuusikule?
Ikka. Inimesel peab olema mingi kirg. Ja ma arvan, et parem on tegelda muusikaga kui end näiteks iga nädal täis juua.

Oleme mõlemad piisavalt kaua skenes olnud, et teada, et need asjad käivad väga tihti käsikäes…
Jah, aga see pole reegel. Tean rohkem kui üht metal-muusikut, kes alkoholi ei tarvita.

Mida sa siis tegema hakkad, kui metal su jaoks igavaks muutub?
Ma arvan, et aastatega on mul kujunenud teatud isikupärane muusikakirjutamisstiil, mis on žanriga tihedalt seotud. Ma ei kipu nišist nišši hüplema. Ja ega vist ei huvitagi muude stiilide tegemine. Teen pigem sellist muusikat, milles end turvaliselt tunnen. Ma ei kujutle end avastamas uut stiili, mida pole kunagi kuulnud ja järsku tahaks ise ilgelt hakata tegema.

Mis saab ansamblist Põhjast? Millal järgmine album ilmub?
Hea küsimus. Ei tea. Materjal on juba aasta aega valmis olnud, aga seda ei tahaks siiski omal käel üllitada ega ka mõnele tillukesele firmale aitähi eest ära anda. Kontserte me ju ei tee ja seepärast hästi ise müüa ei saa. Spinefarmi poliitika on müügitulemuste põhine ja kuna esimene album pole just hitt, ei ole nad teise albumi väljaandmisest enam huvitatud. Kuigi uus materjal on vanast üsna erinev…

Aghor astub üles TMW Rada7.ee esitluskontserdil klubis Sinilind, 28. märtsil, kell 20.00.