Teisipäeval, 29. aprillil esineb klubis Tapper üks USA nüüdis-doom’i olulisemaid bände, Virginia osariigist Richmondist pärit Windhand. Mart Kalveti küsimustele vastas sumehäälne lauljatar Dorothia Cottrell.
Windhandi prooviruumidemo (mis juba iseenesest on 21. sajandil mõnusalt anakronistlik vorming) oli juhtumisi üks mu lemmiküllitisi 2010. aastal. Kuidas see sündis? Oli see juhuslik oma-tarbeks-salvestis, mis ülekuulamisel osutus avaldamiskõlbulikuks? Või planeerisitegi demo proovikas üles võtta?
Me tahtsime demo avaldada ja Garrettil juhtus salvestustehnika prooviruumi üles seatud olema. Ta on vinge salvestusrežissöör ja me saime seda teha tasuta, nii et otsus tundus iseenesestmõistetav.
2012. aastaks, mil plaadifirma Forcefield teie debüütalbumi üllitas, oli stoner/retro/occult-doom-moe tipp juba möödumas. Kas on olnud keeruline turnida hääbuva žanri tippešeloni?
Me vist eriti ei mõtle sellistele asjadele, me lihtsalt mängime muusikat, mida ise kuulda tahame.
Kas leping 2013. aasta septembris ilmunud albumile “Soma” oli teil plaadifirmaga Relapse juba olemas, kui sama aasta aprillis ilmus teie split-plaat “Reflections of the Negative” ansambliga Cough?
Ei, Relapse’iga algas suhe pärast split’i üllitamist.
Kas Richmond Virginia osariigis, kust on pärit ka Cough, on mingisugune rusuvate doom/sludge-bändide aretusjaam?
Richmondis on tõesti palju andekaid raskemuusika-bände ning kogu see kildkond käib omavahel üsna tihedalt läbi, mis minu arust soodustab loomingulist arengut.
Kas Cough ikka tegutseb veel?
Jah, tegutseb küll ja toodab ka uusi lugusid, ehkki me röövisime nende bassimehe (Parker Chandleri).
Kuna promote praegu oma viimatist albumit “Soma”, siis kas Tallinnas on lootust kuulda ka poole tunni pikkust oopust “Boleskine”?
Roadburni festivalil me seda esitasime, aga ma ei ole kindel, kas kordame sama trikki ka Tallinnas. Võib-olla pole aeg selleks veel küps.
“Soma” atmosfäär ja dünaamika erinevad üsna suurel määral sellest, millega alustasite; uuem Windhand on keerulisem ja hillitsetum. On see teadvustatud otsus või täiesti loomulik areng?
Nagu ma juba ütlesin, meeldib meile mängida selliseid lugusid, mida meile meeldib kuulda; suurem osa laule arenevad prooviruumis jämmides leitud riffidest.
Lugesin ühest intervjuust, et sa oled töötanud suitsiiditelefoniliini juures. See on kahtlemata vapper ja nõudlik töö — aga kas see ajendas ka mingi osa bändi loomingust? On ju enesetapumeeleolud paljude doom-bändide jaoks läbiv motiiv…
Olin varem tõesti suitsiidinõustamistelefonist, aga ma ei ütleks, et see väga loominguliselt mõjus. Tegu oli emotsionaalselt väga ränga ametiga ja tõtt-öelda ei tegele ma enam sellega. Nüüd töötan sõbra juures, kes on ratastooli aheldatud, abistan teda tema igapäevastes toimetustes… mis enamasti piirduvad õllejoomise, suitsetamise ja poliitiliste dokumentaalfilmide vaatamisega, sest need on tema meelistegevused.
Esinesite äsja Roadburni festivalil. Kas olete varem Tilburgis käinud?
Roadburn oli fantastiline. Jah, me olime Tilburgis varem esinenud, aga mitte Roadburnil. 
Albumi "Soma" kaanepilt
Split-album "Cough & Windhand: Reflection of the Negative "
Mis on üldse teie lemmik-esinemispaigad ja festivalid?
Seni on meelispaigaks olnud Rootsis Göteborgis tegutsev klubi Truckstop Alaska. Festivalidel pole me veel nii palju esinenud, et oskaks üldistada, aga ma ootan pikisilmi maikuist Maryland Deathfest’i.
Teil oli mullu ühine turnee USA läänerannikul ja Kanadas koos Kvelertaki ja High On Fire’ga, mis on ka mõlemad mu lemmikbändide seas. Kuidas te nendega läbi saite?
Nad on kõik väga ägedad tüübid ning see turnee oli meie jaoks senistest kõige lõbusam.
Olete te Eestit “guugeldanud” ja teate, mis teid ees ootab, või saabute siia ettevalmistamatult?
Eestisse tulek on meie jaoks väga põnev, ootame seda elevusega! Tõtt-öelda ei tea ma teie kodumaast eriti palju, aga kuuldavasti on Tallinna vanalinn väga kaunis.
Mis on su lemmik-rada-seitse?
“Going to California” Led Zeppelini neljandalt albumilt.
Käisite mullu Euroopa gastrollil koos ansambliga Pilgrim. Kuidas see sujus? Kuidas erineb Euroopa publik Ameerika omast (kui erineb)?
Turnee oli väga tore, sellepärast me nii kiiresti tagasi tulimegi! Publik on siin ja ookeani taga üsna ühesugused, ehkki eurooplased tunduvad märksa külalislahkemad.
Mis teid peale muusika motiveerib? Kas on selliseid raamatuid või filme, millest peaksime teadlikud olema, et Windhandi loomingut mõista? Kas oled sarja “True Detective” näinud? (Vean kihla, et selle teledraama atmosfäär ja teemad on juba sütitanud süngeid garaažibände kõikjal maailmas…)
“True Detective’it” pole ma veel näinud, aga väga tahaks juba!
Nii meie muusikat kui tõenäoliselt üldse suuremat osa muusikast ja kunstist mõjutab see, kuidas me kogeme maailma ja enda elusid selles. Mulle meeldib lugeda ja mu lemmikraamatud on kõige südantlõhestavamalt masendavamad, mida parasjagu leida suudan, mis on kahtlemata mõjutanud mu laulutekste ja seda, millest ma muusikat kuulates mõtlen.
Praegu loen Jean Genet’ raamatut “Roosi ime” (pr “Miracle de la rose”; ingl “The Miracle of the Rose”) ja olen sellesse suisa armunud!
Krist Morti fotosid olete nüüd kasutanud järjest kahel plaadikujundusel; teie muusika ja tema kunst paistavad teineteist hästi täiendavat. Kuidas te ta leidsite?
Õnneliku juhuse läbi veebist. Nii kui olime tema tööde otsa komistanud, saime kõik kohe aru, et tahame temaga koostööd teha.
Mis plaadi viimati hankisid?
Uue Mazzy Star’i; sünnipäevaks kingiti.
Windhand astub üles teisipäeval, 29. aprillil Tallinnas klubis Tapper. Uksed avatakse kell 19; soojendavad Kannabinõid ja Talbot.
Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/651798161552220