Neljal õhtul Lääne-Virumaal ja Hiiumaal “Tumeromantika kontsertide” sarjas üles astuv geniaalne Suurbritannia viiuldaja, laulja ja helilooja Matt Howden, kes esineb nime all Sieben, väidab, et sa ei ole elanud, kui ei ole pidanud lumesõda Rakveres Prantsuse ambient-industrial-artistiga.
Sieben astub üles koos Luksemburgi neofolk legendiga Rome 25.juuli õhtul Lääne-Virumaal Muuga mõisas, Tartu trioga Valendik 27. juulil Rakvere pangamaja saalis ning 2. augustil Kärdla kultuurikeskuses ja 3.augustil salajases kohas Hiiumaal koos tumeshansooni ja 60ndate folki miksiva Itaalia duoga Roma Amor.
Kuidas kirjeldaksid oma praegust stiili?
Ma püüan seda mitte teha. Minu jaoks on alati väga raske kirjeldada oma muusikastiili. Mida ma teen, on oletatavasti üsna kummaline – ma kasutan viiulit löökriistana, sõrmitsen, mängin poognaga ja laulan viiulisse ning kasutan loop‘e, et neid helisid kinni püüda. Meloodiline, mõned ütlevad hüpnootiline, emotsionaalse laetusega.
Sul on ilmunud üksteist üsna erinevat albumit. Mida soovid oma erinevate plaatidega näidata?
Ma püüan edasi arendada seda, mida teen: lüürika osas emotsioonide ja tunnete edasiandmist; tehnika osas laiendada oma oskuste piire. Mulle meeldib punuda iga kord uus võrk.
Milline sinu lugudest on sulle endale kõige tähtsam ja tähendusrikkam ?
Ei tea, et mul sellist oleks – on laulud mingite sündmuste puhuks ja kindlasti laulud erinevate meeleolude jaoks. Praegu teeb mulle enim meelehead "A Firebug Nature" – ("Süütaja loomus") (minu viimaselt albumilt) – selles mõttes, et see laul on minu loop’imis-stiili edasiarendus ja on ärgituseks järgmise albumi suunale.
Kes on sinu muusikalised eeskujud?
Need on väga mitmekesised! Kasvasin üles kodus, kus isa kuulas Topic Recordsit, Mr Foxi ja Steeleye Spani; üks õde kuulas kogu aeg biitleid ja teine Echo & the Bunnymeni ning Joy Divisioni. Õpetan täiskasvanuhariduse kolledžis ja minu õpilased kuulavad palju hiphopi, grime’i ja dubsteppi. Ise kuulan praegu Jo Quaili, Sage Francist ja Public Broadcasting Service’it.
Sinu viimane kauamängiv “Each Divine Spark” ilmus aprillis. Mille poolest erineb see album eelmistest?
Nagu alati, püüan areneda. Selle albumi puhul pöörasin eriti tähelepanu helilistele omadustele, kuigi mitte ainult. Tahtsin teha midagi, mis oleks lihtne ja heliliselt ilus. Kirjutasin kõigepealt loop’id ja harjutasin neid nagu pöörane. Läksin oma stuudiost erinevasse stuudiosse – kaunisse 1798. aasta keldriruumi – ja salvestasin heale vanaaegsele kahetollisele lindile, et saavutada analoogheli soojust ja “õhulisust”.
Sinu viimasel plaadil laulab ka su tütar, kes Eesti kontsertidel samuti koos teiega üles astub. Kas tütar on isa jälgedes otsimas oma teed muusikuna?
Ta käib veel koolis, aga jah, mängib omaenda bändis ja teeb omaenese muusikat. Ta esineb minu albumitel mõnedes lugudes lauljana. Esimest korda, ma arvan, tegi ta seda seitsmeaastasena.
Sinu muusika on väga mitmekülgne ja mitmetasapinnaline. Kuidas see sünnib?
Mängin fraasi või meloodia, vajutan nuppu oma jalgade juures ja see fraas kordub. Siis saan lihtsalt valida, kas laulda, mängida või salvestada edasised fraasid järgmisena. Sageli ehitan üles laulu biidid, siis bassiosa, siis tipuosa ja nõnda edasi. Seda ei ole kerge teha, aga see on väga rahuldust pakkuv – eriti kui näed selle peale, mida teed, inimeste šokeeritud nägusid. Tegelikult korraldan Rakveres ka luupimise töötoa ja loodan oma teadmisi edasi anda Eesti muusikutele, kes sooviksid luupida.
Kuidas sa avastasid looperite kasutamise võimalused?
Siis kui töötasin koos ameerika muusiku Chris Eckmaniga bändist The Walkabouts. Ta kasutas seda stuudios, produktsiooniks, tekitades taustakitarri helisid salvestise lisakihtidena. Ma olin kohe konksu otsas!
Oled teinud koostööd väga paljude muusikutega. Mida see sulle andnud on?
On olnud väga meeldiv töötada koos nii paljude artistidega, mitte ainult muusikutega, vaid ka autorite, maalikunstnike, fotograafide, luuletajate ja tantsijatega. Selline koostöö on rikastanud mu elu ja laiendanud minu kui artisti silmaringi. Tõesti meeldiv.
Eelmine kord leppisite just Rakveres kokku, et moodustate koos Poola bändiga Job Karma projekti 7JK ning annate koos välja plaadi ja korraldate ka kontserte. Räägi sellest projektist lähemalt.
Oli tõesti nii. Olen olnud Job Karmaga hea sõber sellest ajast, kui kohtusin nendega Wrocławis 2006. aastal. Ja siis, kui me mõlemad mängisime Rakveres, istusime maha ja sepitsesime korraliku ühisprojekti. Mina olen 7, nemad on JK, nii et koos moodustasime 7JK. Töötame praegu teise albumi kallal.
Mida mäletad oma eelmiselt esinemiselt Rakveres festivalil Darkland Fire 2010. aastal?
Peamiselt väga sügavat lund. Kaunist lumemaastikku linnas, tõesti kena kontserti ja pärast seda mõnusaid hetki koos kaasesinejate, personali ja kontserdil käinutega kohalikus baaris. Sa ei ole elanud, kui ei ole pidanud lumesõda Rakveres prantsuse ambient-industrial-artistiga.
Mida soovid öelda neile inimestele, kes tulevad teie esinemisi Eestis vaatama?
Lihtsalt seda, et oma esinemistel annan alati kogu oma südame ja hinge. Ja et ma ei hammusta – räägin alati heameelega inimestega, tulge öelge pärast tere.
Miks võiksid inimesed tulla vaatama kõiki nelja sinu esinemist Eestis?
Ma mängin igal kontserdil alati erineva seti ja iga koht mõjutab alati mu otsust. Nagu ka publiku meeleolu ja võnked ning teatud tegurid, nagu näiteks see, kas inimesed seisavad või istuvad. Ma kirjutan õhtu lugude nimekirja alati samal õhtul, kui ma olen esinemispaigas. Igal õhtul valin erinevad laulud oma erinevatest teostest ja albumitelt. Ja iga lugu on erinev, isegi kui ma lugusid esinemistel kordan: kogu minu kontsert on kohapeal live’s luubitud, nii et laulud omandavad sageli iga esinemisega erinevad “võnked”.
Millised on sinu ootused Eesti publikule?
Ma ei oota kunagi. Ma olen endaga oma kunsti osas range. Ilmselgelt ma naudin seda, mida teen, kuid see ei ole kuidagi minu enda pärast – see on minu amet ja ma teen iga kord kõvasti tööd, et anda publikule parim võimalik elamus. Alati on siiski meeldiv end hinnatuna tunda.
Mida arvad artistidest Rome and Roma Amor, kellega jagad seekord Eestis lava?
Ma ootan väga, et saaksin mõlemat artisti veel kord kuulata. Ei ole kindel, kas olen Roma Amorit live’s korralikult näinud. Kui ise mängid kontsertidel, jääb sageli häguseks, mis ülejäänud õhtu jooksul toimub. Aga olen nautinud nende esinemisi Youtube’i vahendusel. Nägin Rome’i eelmisel aastal ja tõesti nautisin nende esinemist.
Kuidas veedad kaks nädalat Eestis. Mida loodad siin näha ja kogeda?
Ülimalt meeldiv on ühendada neli kontserti, luupimise töötuba ja perepuhkus Eestis. Oleme põnevil ning minu naine ja mina vajame kindlasti puhkust maniakaalsetest töökohtadest ja -graafikutest. Arvan, et need kaks nädalat võivad olla üsna erinevad. Natuke lõdvestumist ja kerget avastamist ja uitamist Rakveres. Kindlasti ootan väga siinset toitu ja olen internetis juba luuret teinud.
Teine nädal Hiiumaal – oleme innukalt vaadanud Google Earthi ja ootame põnevusega jalutuskäike rannikul ning rändamist naabrusesse väikelinna kosutust ja kohalikku toitu leidma. Artistid sageli ei teeni palju, paljud, kui mitte enamik, ei saa rahaliselt ära elada oma kunstilistest püüdlustest – aga kes suudaks osta selliseid elamusi?! Ning see on üks asi, mida muusika saab sulle tuua: näha selliseid kauneid kohti koos lahke ja tähelepaneliku võõrustajaga, kohtuda inimestega kontsertidel ja sündmustel, saada nn vaade sissepoole kohapeal.
Millised on sinu tulevikuplaanid seoses Siebeniga?
Mul on järgmine Siebeni album kuklas juba haudumas, aga jätan selle praeguseks kindlalt sinna, et see saaks haududa, ilma et seda piiraks minu pidev teadlik mõtlemine sellest. Jällegi, loodan oma kunstiga laiemaks lükata omaenese piire. Praegu on minu mõtted täielikult Eestis.
