Flow festival toimus sel aastal 11. korda ning meelitas tänu ilusale ilmale, mitmekülgsele programmile ja kindlasti ka paljude puhul traditsioonina kokku üle 50 000 inimese. Kuigi kohalike suust võis kuulda kommentaare, et programm on sel korral kehvem, leidus siiski palju, mida kuulata, ja kindlasti jäid mitmed bändid ka nägemata. Hea üllatusena kohtusime enda jaoks põnevamate leidudega suurte lavade kõrval hoopis väiksemate juures. Flow on kindlasti festival, kus peale muusika saab nautida ka erinevaid disainilahendusi, imehead toitu (väga suures koguses ka suurepärast taimetoitu), kunstiobjekte, mis olid kohati lausa sotsiaalkriitilised. Kuigi meil niisama istumisaega väga ei olnud, oli festival täis nautlejaid.

Tekst: Merli Antsmaa, Kai Raku
Fotod: Merli Antsmaa

Üks lemmiklavasid oli Balloon360, mis oli öösel kaugeltvaadatuna nagu võruga planeet, mille all ansamblid ringikujulisel laval esinesid. Üks esimesi ansambleid, mida seal kuulsime, oli Mali ansambel Tinariwen. Kai: “Enne festivalile tulekut kuulasin ansamblit ning üks mu tajuantropoloogist tuttav küsis, kas kõrbes on heli. Tol korral jäi küsimus kuhugi õhku, pole me kumbki seal kunagi käinud ega kõrva vastu liiva surunud. Flow pakkus aga üheks vastusevariandiks Tinariweni, Mali põhjapiirkonnast pärit grupi muusikuid, kes annavad hääle Sahara kõrbele.” Grammy-võitja Tinariwen on igati kiitust väärt ning mõjus soojas suveõhtus mõnusa kulgemisena.
Tinariwen
Merli: “Samuti pakkus taaskord suurepärase kontserdi Soome punkjazzi bänd Mopo, keda olen näinud esinemas mitmel jazzifestivalil. Need noored on julged katsetama ning oli näha, et nad leidsid ka Flowl oma publiku. Trio lood on humoorikad ning samas näitavad muusikud oma kõrget taset ka improvisatsioonides. Kontsert oli väga nauditav. Tuleb välja, et detsembris esinevad nad Helsingis We Jazzil uue projektiga, kus päeva jooksul annavad 24 kontserti. Kõlab väga keerulisena.”
Mopo
Laupäev tundus olevat 360 kraadi lava päev, sest järjest esines mitu väga head artisti. Neneh Cherry kontserti kommenteerib Kai: “Neneh on tagasi! Samas tema 90ndate ajatu koostöö Yousson N’Dour’ga, millest sündis globaalhitt „7 seconds“, ning Trickyga, ei panegi küsima, millega daam vahepeal tegelenud on. Uus olemine, mille karismaatiline daam efektselt lavale manas, viis kuulajad ülima kergusega helimägesid vallutama. Flow’l esitas Cherry oma viimase plaadi “Blank Project” lugusid, mis kõik on valminud suurepärase progressiivse elekroduo RocetNumberNine’i kastmes. Teineteisega väga hästi istuv kooslus!”
Neneh Cherry
Marissa Nadler on ameerika laulja-laulukirutaja, kes juba tegutsenud 2000. aastast alates ning tema stiili kohta öeldakse Ameerika gooti ja unenäoline folk. Merli: “Panin Marissa Nadleri kirja oma Flow äppi programmi, kuna kirjeldus oli huvitav, aga ei teadnud tema kohta midagi. Väga põnev ja uus leid. Kontserdil esitas ta lugusid akustilise kitarri ning tšello saatel, mis lisas kindlasti lugudele müstilisust ja õhulisust. Kahjuks peksis lugude vahepeal sisse Red Bulli Akadeemia lava DJ’d, mis tegi esituse kindlasti väga raskeks. Lood meenutasid olemuselt Lana del Rey’d, aga nähes, kui kaua Marissa muusikaskeenes on tegutsenud, peaks pigem vastupidist väitma.“
Marissa Nadler
Paistis, et Balloon 360 lava ainult üllatusi pakkuski. Laupäeva südaöö esitas tõsise väljakutse elektroonilise tantsumuusika huvilistele – samal ajal astusid kolmel eri laval üles Kavinsky, Jamie XX ning Polica. Viimane on Ühendriikide Minneapolise osariigi üks muusikalisi esinumbreid, mis grupi vokalisti ja ühe esiveduri, Channy Leaneagh’i enda sõnade kohaselt viljeleb electrical-chord-rythm-driven-sex-noise’i. Kai: “Kogemuslikult viib õrn vokaal kuulaja läbi elektrooniliste rütmide ning bassipilvede sihikindlalt teekonnale, kus ruumi- ja ajataju muutub küsitavaks. Teenitult hea ärapõige festivali tegelikkusest, kus silmi avades vahib tavapäraselt vastu kellegi kukal, tema ees kellegi teise ning selle kellegi teise ees jällegi kellegi kolmanda kukal. Vaatamata samal ajal teistes telkides toimunule, oli Flow’l Polica publikus mitusada pead.”
Polica
Merli:”Enne Flowle tulekut kuulsin kommentaare, et Flow on liiga elektrooniline ja popp, kuid siiski leidsin ka kvaliteetset jazzmuusikat. Antti Lötjönen Quartet East tõi lavale Soome jazzi tipud, Jussi Kannaste ja Verneri Pohjola nende seas.“
Antti Lötjönen Quartet East
Teine lava, mis teistsuguseid esinejaid pakkus, oli The other Sound. Kahjuks ei õnnestunud kordagi nautida täispikki kontserte, kuid kindlasti väärivad mainimist näiteks improvisatsiooni pakkunud Evan Parker, sillerdava helikeelega esinenud pianist Antti Tolvi ning põnev koosseis H K Z ehk Hauschka Kosminen Ziegler, kes mõjus kui värske õhk kogu muusikalise lärmi keskel.
H K Z
Muusikanautleja ei ütle ära ka väikesest nüüdiskunsti ampsust ja seda Flow korraldajatiim teab. Kolm aastat järjest on Flow välja andnud Aasta Kunstniku auhinda, mille sellel aastal pälvis Iraagi päritolu Soomes elav visuaalkunstnik Adel Abidin. Lisaks Abidinile võis festivali alal näha veel noorkunstnik Landys Roimola taaskasutatud materjalidest tehtud skulptuure ning Anssi Kasitonni filmiprojekte. Muusikat, kunsti, filmi – kõikidele midagi, nagu tsirkuses. Isegi viimane oli programmis täiesti eraldiseisvalt olemas, pakkudes pühapäeval meelelahutust väikestele inimestele ehk vanematega festivali külastama tulnud lastele.

Esmakordselt pakuti erisündmusena ka Flow Talks paneele, mis toimusid reedel ning laupäeval. Jõudsime kahjuks ainult laupäevasele, kuid näiteks indimuusika probleeme ning elu lahkav paneel oli mõtlemisainet pakkuv. Kuraator hoidis oskuslikult kätt pulsil ning suunas kõnelejaid rääkima tuumast. Esmakordseks toimumiseks oli hea algus tehtud, kindlasti annab teemadega rohkem süvitsi minna.
Flow Talks
Mainimata ei saa muidugi jätta suure lava esinejaid. Mos Def – puhas kunst! Professionaalsed kontserdid pakkusid ka populaarne Jessie Ware, kohalik kuulsus Astrid Swan, Mali saadikud Les Ambassadeurs.
Kai: “Flow avalöögiks oli kunagise The Cardigans’i vokaali Nina Perssoni omanimeline sooloprojekt. Kui kunagi oma hittloos laulis Persson, kuidas ta oma lemmikmängus kaotab, siis suurelt lavalt kõlas küll vastu väike võitja. Perssoni langenud ingli look’ist võiks järeldada, et uus tulemine ei ole olnud lihtne, samas lugude kerge diskobiit andis kuulajatele lootust, et liikumine toimub kerguse poole.”

Manic Street Preachersi „If you tolerate this, then your children will be next…” kummitas vast kõiki ajast, mil Manicu nimi Flow programmis silma jäi. Lisaks nendele lugudele, mida tuhanded kuulajad vana rasva pealt kaasa laulsid, tuli lisa grupi uuelt albumilt “Futurology”. Sama hea Manic’s, lihtsalt vanemad mehed ja uuemad biidid. Iroonia aga oli selles, et ansambli kui töölisklassi mõttetuse mõtestaja, oli ainuke bänd, keda kaks andunud fänni väravate avamise hetkest lava ees ootasid, seda täpselt 8 tundi – terve tööpäeva!

Samas olid andunud fännid ka indie praeguse aja ühel popimatest ansamblitest The National. Võideldes peaesinejate esimeste lugude ajal fotograafidega, et parimaid kaadreid saada, võis näha ka mõnd, kes unustades rokkima jäi.

Merli: “Üks minu kindlaid lemmikuid ja suurepärase mulje jätnud ansambleid, esinejaid oli Janelle Monae. Arvasin ja ootasin, et tegemist on väga hea artistiga, kuid nii terviklikku show’d ei oodanud. Alates taustabännerist lõpetades kaasmuusikute riietusega, oli kõik paigas. Samas oli ruumi mõnusaks olemiseks ja rokkimiseks. Janelle tundis end mõnusalt ning meie koos temaga. Suurepärane häälematerjal ning suurekoosseisuline bänd jättis igavesti hea mulje.”
Janelle Monae
Kai: “Outkast tähistas Flow’l oma 20. sünnipäeva! Kui sa tahad, et absoluutselt kõik inimesed sinu peol tantsiksid, siis lükka Outkast mängima. Soovitatavalt „Hey Ya“ või mõni teine grupi hittlugu. Selle vähem tuntumad lood ehk peaaegu kõik ülejäänud nõuavad teadlikumat kuulajat, kes niikuinii ei ole suuremat sorti tantulõvi. Flowl tantsis kaasa umbes-täpselt 15 000 inimest.”
Outkast
Mustas telgis kuulus artistide lähivaade ainult kõige andunumatele fännidele, kes ei hoolinud kleepuvatest kehadest ning õhupuudusest. Sellest hoolimata kõlasid reedel, festivali kõige värskemal õhtul, kaugkuulamisel sama hästi nii Jon Hopkins kui talle järgnenud Paul Kalkbrenner. Mõlemal mehel on nii lähi- kui kaugkuulajatest andunud fänne, sest mitmed sajad kuulajad kogunesid telgi sisse ja ümber. Päev hiljem astus samal laval üles Jamie XX, kelle tingimused olid selle võrra karmimad, et kõrvaltelgis alustas samal ajal Kavinsky ning natuke eemal Polica. Samas, silma järgi hinnates ei jäänud DJ kuulajanumbrite poolest eelmise õhtu tegijatele kübetki alla. Laupäeva õhtul oli külastajate arv muidugi mõne tuhande võrra suurem.
Jamie XX
Kai: “Jungle puhul on tegu mõnusa elektroonilise souliga, aga millest selline nimi? Ehk sellest, et grupi algusmomendil ei saanud keegi täpselt aru, kelle käes n-ö mikker on – tegu oli kellegi müstilise J ja T-ga. Sama on ka džungils – satud tihedasse padrikusse ning katsu aru saada, kes seal biidimeister on. Igaljuhul – biit oli hea, nii Jungle’it kuulates kui arvatavasti džunglis möllates.”
Jungle
Kohe Musta telgi kõrval oli Lumia sinine telk oma tornide ja ekraanidega. Rahvast üldjoontes sama tihedalt ning õhku sama vähe. Eriti veel, kui kaaskuulajatest hoolimata mõned oma suitsud ette toppisid. Kahjuks, õnneks jäi Skrillex reedel nägemata, kuid see-eest oli mõnus hoopis Bonobo esinemine, kes ka Tallinnas käinud. Samuti jäi kuulmata ka paljukiidetud Little Dragon, kuid see-eest lammutas elektrooniliste daftpunkilike helidega Kavinsky.
Bonobo
Kai: “Nicolas Jaari house-elektrorütmid ja Dave Harringtoni elektrikitarri imelist kooslust ei ole võimalik lihtsalt pealt vaadata ega kuulata, see on kehapoeesia ehk minimalistliku õõtsumise heli. Lisaks, samal ajal kui üks Jaar figureeris Flow’l, siis teine ehk esimese isa, Alfredo Jaari näitus Tonight No Poetry Will Serve on aprillikuust alates Kiasmas vaatamisel, ning seal veel ainult paar nädalat. Õnnelikel oli võimalik tabada kaks Jaari ühe hoobiga!”

Merli: “Pika ja korraliku kontserdi koos kostüümivahetustega pakkus Röyksopp ja Robyn. Pean ausalt mainima, et nii pikaks kontserdiks polnud ma valmistunud, kuigi vaatamist-kuulamist oli hoolega. Muusika oli ühel hetkel õrn ja lüüriline ning teisel hetkel viis keha meeletusse tantsuhoogu. Nii võikski end kontserdile unustada. Festivali puhul on seda muidugi keeruline teha, kui soovid päevas rohkem kui 2-3 esinejat näha.”
Röyksopp ja Robyn
Kai: “Pühapäeva hommikust alates oli tunda, et midagi hakkab juhtuma. Jah, järjekordne päev Flow’l, aga midagi nagu veel. Selleks, et ärevustunnet leevendada käisime isegi südalinnas turul – täpselt 3 metroopeatust eemal. Aga alles siis, kui olin jõudnud esmakordselt 15 minutit enne esinemise algust ennast lava ette trügida, ja alles siis, kui olin veendunud, et sellised tegelased nagu Ninja ja Yo-Landi Vi$$er, on päriselt olemas, sain aru, millest see ärevus oli tingitud – Die Antwoord! Rahvas Lumia telgis lausa hüppas ühes taktis. Väljapääsu poole trügides vahtis vastu ühtne inimkilp, kust oli võimalik ainult kas üle peade ronida või järjekordse hüppe ajal end jalge alt läbi libistada. Millest selline fanaatilisus, rahvas? Well, i fink you freeky and i like you a lot.”
Die Antwoord
Die Antwoord
Pikk ülevaade, loodetavasti hea ülevaade. Flow’st on keeruline lühemalt kirjutada. Muusika käis pidevalt ning näiteks Red Bull Music Academy lava ette ei jõudnudki, või siis Champagne baari või Mixradio Music Halli, kus ka väga palju kohalikke artiste esines. Flow pakkus muusika ning kunsti sees hõljumist, iseasi, kas lasta end kaasa vedada või otsida isepäi, aga hundikombel (Flow – Wolf) murdis festival jalust maha küll. Järgmise aastani!