Berliini lähistel toimuv Melt! Festival toimus tänavu 17. korda, festivalilt käis läbi umbes 20 000 külastajat, festivalipassi hind oli umbes 130 eurot. Endal sai selle suve külastusega kokku juba neljas Melt! ning see asjaolu peaks ära näitama, et tegemist on kvaliteetse ja tugevat sõltuvust tekitava üritusega. Kvaliteedimärk on ka see, et Resident Advisor on kõik viimased aastad valinud Melt! Festivali oma festivalide top10 juulikuu festivaliks number 2 või 3.

Melt! on juba staažikas festival ja tänaseks pisidetailideni paika loksunud: viimaste aastate jooksul pole oluliselt muutunud ei lavade asukohad, programmi ülesehituse põhimõtted ega ka üldine elukorraldus. Melt!ile tagasi minna on lihtne ja kodune, kuna kõik on harjumuspärases kohas ja festivalistress on viidud miinimumini. “Hästiõlitatud masinavärk” on õigustatult ka metafoor, mida Melt!ist kirjutades kõige sagedamini kasutatakse: viidates ühest küljest ladusale organiseeritusele, teisest küljest hiiglaslikele kaevandusmasinatele, mille keskel ja vahel festival toimub. Nimelt paikneb festivali põhiala Ferropolise kaevandusmuuseumis, pisikesel poolsaarel keset karjäärijärve, kuhu on muuseumieksponaatidena kokku kuhjatud hunnik söekaevamisel kasutusel olnud gigantseid monstrum-masinaid. Selline keskkond annab muidugi festivali techno-settide kuulamiseks eriti kohase atmosfääri.
Paarikilomeetrine jalutuskäik telklast festivalialale (saab ka festivalibussiga)
Melt! on kindlasti juba selliste mõõtmetega festival, kus iga konkreetse festivalikülastaja jaoks on nähtud artistide nimekiri väga erinev. Reede ja laupäeva hilisõhtutel toimub tegevus paralleelselt viiel laval ja laupäeval lisaks veel ka Sleepless Flooril festivalialast väljas. Kuna korraldajate põhimureks tundub pigem olevat tipphetkedel inimeste äramahutamine ja hajutamine, siis on kõvad nimed tihti pandud esinema mitte üksteise järele, vaid just prime time’il üksteisega paralleelselt. Eriti keeruliseks läks olukord reede õhtul, kus päris mitmel hetkel olid korraga laval kolm artisti isiklikust nimekirjast “pean kindlasti nägema, muidu suren”. Näiteks tuli ühel hetkel teha valik SBTRKTi, Erol Alkani, Âme’i ja Pinchi vahel, teisel hetkel jällegi Dixoni, Fritz Kalkbrenneri, Brodinski ja Skreami vahel. Ei pea vast rohkem vabandama, et paljud tähelepanu väärivad asjad jäid täielikult nägemata. Ilmselt veidi ruumipuudusest tingituna, teisalt kindlasti ka techno-inimeste omapärasest unerežiimist tulenevalt, on festivalipäevad venitatud ülimalt pikaks: esimesed (ja väga korralikud) artistid alustavad juba kell 3 päeval, viimased suured techno-nimed mängivad oma sette kella 7-ni hommikul. Ilmselgelt pole kellelgi võimalik kogu seda aega aktiivselt vastu pidada ning tuleb taas teha valikuid. Siit ka festivalikogemus – ei tasu loota, et õnnestub ära näha kõik head artistid. Selle asemel tasub paika panna mõned üksikud esinejad, kellest mingil juhul ei taha ilma jääda, lisaks planeerida mingi realistlik aeg magamiseks ja juba ette loobuda kõigest, mis sellega kokku ei klapi.

Lihtsaim viis Melt!i muusikavalikust ülevaadet anda on ilmselt liikuda lavade kaupa. Festivaliala sisse jääb viis esinemispaika, millest suurim on pealava (Main Stage). Pealava line-upist mingit stiililist korrapära leida on keeruline, pigem on sinna lihtsalt paigutatud kõige suuremad publikumagnetid. Sel aastal olid nende hulgas näiteks Röyksopp & Robyn, Fritz Kalkbrenner, SBTRKT, Metronomy, Chet Faker, Moderat ja Portishead. Võib vist väita, et pealavale paigutus kõik see, mis ühel või teisel moel mainstreami poole kaldus. Varasematel kellaaegadel kostis seal rohkem indie-rokki ja synth-pop, öisel ajal popimaid ja pehmemaid elektroonilisi artiste.
Pealava
Pealava
Pealava kõrval suures telgis paiknev Gemini Stage on samuti stiililiselt küllaltki korrapäratu. Kui päevasel ajal võis siin kuulda erinevaid näiteid Melt!i muusikavaliku mahedamalt poolelt (seekord nt Pretty Lights, Dillon, Panda Bear, Tensnake, Jackson and His Computer Band), siis öö saabudes võtab üle karmim elektroonika (nt Tiga, Boys Noize, Brodinski, Baauer).
Gemini telk, laval Panda Bear
Berliini heliliseks kaubamärgiks on aga siiski minimal techno ja Melt! toob selle ka suurepäraselt välja. Kõige kõvemad techno-esinejad on kokku kogutud kõige tagumisele lavale nimega Big Wheel Stage. See on nii stiili kui vormi poolest kõige ettearvatavam esinemispaik: esinejate vahel pause ei ole, kõrge kvaliteediga reiv on garanteeritud igal ajahetkel ja stiiliks on, väga üksikute eranditega, techno. Kui teistel lavadel toimuvad pigem üksteisele järgnevad kontserdid, siis Big Wheel meenutab pigem suurt vabaõhuklubi. Ja saksa reivipublikule see ilmselgelt sobib – sellist hetke, kus Big Wheelil oleks olnud alla paarituhande inimese, oli raske märgata ja energiat oli igal hetkel õhus maksimaalselt. Big Wheelil mängisid sel aastal teiste hulgas nt Jeff Mills, Âme, Dixon, Lone, DVS1, Dusky, Mano Le Tough, Maya Jane Coles.
Big Wheel Stage, laval Mano Le Tough
Big Wheel Stage
Elektroonilise kütte päralt oli ka all järve kaldal paiknev rannalava ehk Desperados Beach. Selle lava programmi on mitmendat aastat järjest kureerimas Modeselektori tüübid, kelle valikut iseloomustab pigem laiem vaade elektroonilisele muusikale. Tuleb nii haussi, technot kui mitmesugust bassimuusikat UK-st ja mujalt. Seekordsesse valikusse kuulusid nt Four Tet, Actress, Sherwood & Pinch, Fuck Buttons, Skream, Addison Groove ja mängis ka Modeselektor ise.

Viiendaks esinemispaigaks festivaliala sees on Intro telk, mida kureerib saksa muusikaajakiri ja -portaal Intro. Muusikavalik on siin muust Melt!ist mõnevõrra erinev ja vähem elektroonilisem, sisaldades rohkem erinevat indie‘t ja alternatiivrokki. Telk on reeglina küllaltki täis tuubitud ja higine ning kuna ka muusikamaitse polnud päris minu teetass, jäid külastused pigem harvadeks. Üles astusid ka siin mitmed päris nimekad artistid, nt Bombay Bicycle Club, Darkside, Chromeo, Future Islands.

Melt!i techno-publikule ilmselt kõige meeliülendavamaks (ja indie-publikule ilmselt kõige õõvastavamaks 😉 festivali kaubamärgiks on põhialast väljas paiknev lava, mis kannab tabavat nimetust Sleepless Floor. Sleepless Floor alustab laupäeva hommikul pärast esimese festivalipäeva lõppu põhilavadel ning mängib esmaspäeva hommikuni ühegi pausita tõhusat technot. Festivali käekirja arvestades on see väga mõistlik, et mitte öelda möödapääsmatu – pärast esimest festivaliööd on reivipubliku edasine unerütm täiesti ettearvamatu ja 20 000 külastaja peale leiab igal hetkel vabalt vähemalt pooltuhat inimest, kellel und pole ja on kinnisidee edasi pidutseda. Sleepless Flooril astusid see aasta üles näiteks Timo Maas, Guy Gerber, Efdemin, Monika Kruse jt.
Sleepless Floor
Reedene festivaliõhtu möödus suures osas arutu ringisebimise tähe all, kuna korraga toimus tõesti liiga palju. Väga kõva kütte-seti tegi ennekõike just suurepärase remiksija ja produtsendina tuntud Erol Alkan, kes mängis koos Daniel Avery‘ga.
Erol Alkan ja Daniel Avery Gemini telgis
Pealaval möödaminnes nähtud SBTRKT ja Robyn/Röyksopp ei suutnud erilist muljet jätta. Mõlemad vajanuksid ilmselt pikemat süvenemist, aga sel õhtul oli selleks aega napilt.

Isiklikult jäi esimese päeva kõrghetkeks viimasena nähtud Boys Noize. Kohalikega vesteldes sai selgeks, et see tüüp pole Saksamaal mitte lihtsalt kuulus, vaid pigem legendi staatuses ja oli saksa publikule eriti oodatud magustoiduks, mängides Gemini telgis hommikul kella 7ni välja.
Boys Noize
Laupäeval sai muuhulgas ära nähtud Eestis palju haipi saanud Lone, kelle süntesaatoripiuksutamine on minust miskipärast alati kuidagi mööda läinud. Läks ka seekord.

Panda Bear oli väga mõnus sügavam vahepala, mida nautida pisut eemal jalgu puhates. Sedasorti muusika võlu tuleb vast paremini esile, kui seda kuulata kodus või kuskil spetsiaalsel väiksel kontserdil, suurfestivali kära sees kipub midagi sellest paratamatult kaotsi minema. Siiski oli väga sümpaatne live.

Õhtu kõrghetkeks oli kahtlemata Four Tet, keda kogunes alla randa vaatama pealava mõõtu välja andev rahvamass. Kõlas tema lugude pinnalt üpris vabalt kokku komponeeritud väga erakordsed poolteist tundi live technot. Four Teti geniaalsuses produtsendina pole ilmselt kunagi erilist kahtlust olnud, aga live-artistina on ta vast vähemalt sama erakordne, ehitades oma lugude pealt üles midagi sellist, mida tema salvestatud materjalidelt otseselt kuulda ei saa.

Modeselektor oli ennast ise osavalt kureerinud mängima täpselt pühapäevahommikuse päikesetõusu ajaks, kus publiku kõrge meeleolu ja eepika olid juba nii-ehk-naa garanteeritud. Suurt vaeva ei olnud neil peo õnnestumiseks enam tarvis näha.
Päiksetõus Modeselektoriga rannalaval
DVS1 pühapäeva hommikul Big Wheel Stage’il
Hommik jätkus taas kella 7ni festivalialal ja kandus siis välja Sleepless Floorile, kus eelmise õhtu jõuvarude säilitamisele mõtleva peo asemel leidis pühapäeva hommikul aset eriti raju reiv. Mastaabid on üsna muljetavaldavad: Sleepless Flooril polnud kell 10 hommikul probleemi kokku lugeda vähemalt 1000 ellujääjat. Sellest hommikust pärineb ka uus õpitud reivitarkus: kui sa lähed kell 2 öösel telgist peole, ära unusta kaasa võtta päikesekreemi (no seda, et prillid tuleb kaasa võtta, teab igaüks) – märkamatult võib temperatuur olla taas tõusnud 30 kraadini ja seda läheb vaja.
Pühapäeva hommik Sleepless Flooril
Pühapäeva hommik Sleepless Flooril
Pühapäevane programm Melt!il on ilmselgelt koostatud selliselt, et tuure veidi alla tõmbama hakata ja pakkuda rohkem kuulamis- ja tšillimismuusikat. See on ka äärmiselt sobilik, kuna kõigil, kes eelmisel kahel ööl viilinud või põhjuseta puudunud ei ole, on jõuvarud juba suhteliselt otsakorral. Mis ei tähenda seda, et need, kellel jaksu veel jätkub, ei saaks Big Wheel Stage’il ja Sleepless Flooril edasi reivida.

Pühapäevase parima üllatuse pakkus SOHN, kelle sünt-popp oli plaadi pealt üsna sümpaatse mulje jätnud ja tõmbas ka kontserti vaatama. Live‘s oli kõik veelgi parem ja sobis ideaalselt kokku pühapäevase kurnatud, kuid rõõmsa meeleoluga.
SOHN pealaval
Oma tavapäraselt võimsa etteaste pealaval tegi Moderat, kes küll enam millegagi ei üllatanud, kuna nad on Melt!il esinenud praktiliselt kõigil viimastel aastatel (arusaadavalt on tüüpidel festivali korraldamise juures käpp sügaval sees).

Elusa muusika osas pani festivalile punkti Portishead, kes kunagi sügavatel 90ndatel minu kassetiriiulis väga erilisel kohal on olnud, kuid kelle elusana nägemine tundus tol ajal täiesti ilmvõimatuna. Nüüd umbes 15 aastat hiljem sai see poolkogemata teoks. Kummaline oli kuulata lugusid, mida pole vahepeal 10 aastat ehk kordagi kuulanud, kuid mis on sellegipoolest otsast lõpuni peas. Ja huvitaval kombel mingit pettumust ei tulnudki – Portishead on endiselt väga hea bänd, teeb väga head muusikat (uut kraami kõlas küll vähe) ja esitas oma loomingut ka lava pealt väga vahetult ja täiuslikult.

Pärast Portisheadi hakati festivali põhiala tasapisi kinni panema ning pidu jätkus veel esmaspäeva hommikuni Sleepless Flooril, kus viimase kõva reiviöö eest hoolitsesid The Martinez Brothers, Ellen Allien jt. Techno oli ilmselgelt taaskord tasemel, kuhu Eestis küünib ehk aasta jooksul paar-kolm parimat üritust, kuid jõudu hakkas nüüd juba väheseks jääma.

Kogu eluolu festivalil oli üldiselt nii hästi organiseeritud, et kõik laabus ilma liigse venitamise ja ebameeldivusteta. Parklast telklani ja omakorda telklast festivali põhialani on umbes pooleteise kilomeetrine jalutuskäik; nendel lõikudel sõitsid peaaegu pidevalt ka festivalibussid. Kõik järjekorrad olid alati väga mõistliku pikkusega, suurt passimist kuskil polnud. Parklast saab auto igal hetkel kätte ja uuesti tagasi panna, mis annab hea võimaluse pärastlõunal naaberlinnakeses poes või ujumas käia. Ujutakse ka kaevandusjärves endas, kuigi pole vist kahtlust, et tegu pole just maailma kõige puhtama veekoguga. Eluolu kõige nõrgem koht on ehk see, et Melt! on kindlasti üsna ilmatundlik festival (samas, milline vabaõhufestival ei oleks). Suurematest lavadest on katus peal vaid Gemini telgil, kuhu suure saju korral ilmselgelt kõik ei mahu. Sel aastal oli probleem aga hoopis vastupidine: kolme päeva jooksul ei sadanud piiskagi ja päevasel ajal oli temperatuur konstantselt üle 30 kraadi, mis mõistagi välistas igasugused mõtted telgis magamisest. Lisades siia selle, et techno-publiku õhtud lõppesid keskmiselt 7-8 paiku hommikul, siis magamiseks koha ja aja leidmine oli suhteliselt keeruline ülesanne. Valdav mass magaski telkide asemel kõikvõimalikes kohtades festivaliala ümbritsevas võsas.
Magamistehnikaid 33-kraadisel päeval
Melt! Festival tundub olevat Eesti elektroonilise muusika sõbrale üks parimaid võimalikke diile. Esiteks on Berliin pisut lähemal ja kergemini ligipääsetav kui nt Barcelona või UK festivalid. Teiseks on line-up alati suurepärasel tasemel: suvalisi esinejaid seal praktiliselt ei ole, on kas vanad ja head või uued ja tõusvad tegijad. Alati leiab line-upi läbi töötades enda jaoks vähemalt kümmekond uut ja huvitavat artisti, kelle peale varem pole sattunud või kes on lihtsalt väga uued. Lisaks on Melt!il kohapeal viibida linnafestivalidega võrreldes üpris odav, kuna ööbimispaiga eest midagi lisaks maksma ei pea ja tarbida saab, vähemalt osaliselt, poest kaasa ostetud sööki-jooki. Paneb lausa imestama, et eestlasi seal seni teadaolevalt vaid kümmekond käinud on. Soovitame!