Elephants From Neptune on oma värske albumiga „Pressure and Pleasure“ paraja lainetuse tekitanud. Mitte ainult ei tulnud anda plaadiesitluseks lisakontserte, vaid saalid olid ka pilgeni täis. Raske sissegi pääseda. Päris sõge, tuleb tõdeda. Loomulikult kruvib see ka ootused üles.
Kristjan Oden
Jah, Elevandid on saanud korralikku plaadiga maha. Korraliku mitmest küljest vaadatuna. Tegu on kvaliteetse riff-rokkimisega. Teada-tuntud tükkidest moodustuv asjalik tervik. Paljugi tundub kodune ja tuttavlik. Roki hiilgeaegade kuma paistab plaadist läbi. Kaasaegsetest mõjutajatest on tuntav Queens of the Stone Age’i mekk mann. Siiski mitte häiriv. Siin-seal lisab värvi mõni kergelt psühhedeelne aktsent. Esmane latt on ületatud. Kvaliteedimärgi julgeks külge panna. Aga pahviks ei löö. Iseasi, kas kohe peakski. Plaat on igatahes ühtlane. Lõpuks ehk liigagi. Sulab kuidagi kokku ja midagi väga spetsiifilist mällu ei talletu. Vist liiga korralik.
Kontserdi eel oli aga põnevust küll. Bändiliikmed vandusid, et end tagasi hoidma ei hakata, vaid antakse senistest vägevaim kontsert. Tõepoolest pandi reedeõhtune esinemine paraja pauguga käima. Energialained haarasid arvuka publiku, kellest valdava enamuse moodustasid noored naisfännid. Elevandid end tõepoolest hoidma ei tulnud. Juba kolmanda loo lõpuks nõretati higist. Pillimängijatena on nad tasemel. See lubabki artistlikusele rõhuda. Nende meeldiv lavaline eneseiroonia jätab laheda mulje. Veidi totravõitu imago – vuntsid, mulletid ja muud nüansid töötavad hästi. Selliste elementide veelgi tugevam rõhutamine kogu kollektiivi seas tuleks ainult kasuks. Hetkel paistavad igatahes trummar Jon Mikiver ja bassimees Rain Joona silma. Mitte ainult oma imago ja karisma, vaid ka täieliku sisseelamisega nii oma rollidesse kui pillimängu. Ägedad tüübid!
Kontsert ise kulges hoogsalt ja värsket materjali paistsid nad edastavat veenvalt. Kuid ühel hetkel hakkasin Elevante mõtteis detailsemalt Queens of the Stone Age’ga kõrvutama. Ja nii ma tabasingi end aina rohkem ja rohkem mõtteis uitamas. Kogu see lugudejada kujunes ühtlaseks massiks. „Pressure and Pleasure’i“ peal olevad lood ongi üpris sarnase skeemi järgi struktureeritud. Ka elusas esituses ei toimunud palju märkimisväärseid pulsimuutusi. See kõik vajanuks veidi rohkem hingetõmbepause, et ka publikule kergemini vastuvõetav olla. Muusikasse on rohkem õhku vaja. Seekord aga tundus, et lood kippusid üksteist veidi lämmatama. Puudu tuli lugudest, mille iga noot oleks hingestatult väljamängitud. Midagi, mis sellest ühtlasest kulgemisest välja raputaks ja inspireeriks. Aga selleni päris ei jõutud. Üks teistlaadi vahepala plaadil küll on – ainus eestikeelse pealkirjaga lugu „Vaikus“. Paraku mõjub selle loo sissejuhatavasse ossa luuleridu lugema pandud Ivo Linna natuke rolli kistuna. Samuti seda ka sel kontserdil laval olles. Tundus veidi kontekstivälisena. Mitte, et ma vanameistri panust hinnata ei oskaks, aga selline tundmus minus igatahes tekkis. Kontserdile järgnenud pühapäeval olnud isadepäeva arvestades oli Robert Linna ja tema isa ühine lavalolemine küll inimlikult tore.
Ma ei saa öelda, et Elephants From Neptune oleks kehv või igav bänd. Kuid võib-olla olen end rokimaailma evangelistide muusikal ära lasknud hellitada. Kipun liialt kõrgeid latte seadma ja armutult, võib-olla ennatlikultki, kaasaegsemaid maha kandma. Võib-olla mitte. Siiski kiitus Elephants From Neptune’le pingutuse eest. Tore, et keegi endiselt higise rokkmuusika lipu kanda on võtnud.