14. novembril jätkab Blind taas jõulisemat kontserttegevust, mis juba enam kui viie aasta eest soiku jäi. Värskendatud koosseisu ja uue hingamisega. Selle tähistamiseks rääkisid ansambli liider Urmas Voolpriit ja mänedžer Indrek „Didi” Ditmann põgusalt kõigest , mis eelneb uuele, veel kirjutamata, peatükile nende elus.

Leidsin ühe huvitava artikli aastast 2002, kus seisab, et Blind alustab maailmaturneed. Rääkige natuke oma maailmavallutustest.

Didi: „Riiast alustab maailmaturneed.”
2001. aastal oli Blind tegelikult juba kolm korda USA-s käinud kontserte andmas, aga 2002. aastal tuli teine plaat USA-s välja (esimene oli kogumik) ja siis selle tuules sai pandud Ameerikasse kontserdid ja kuna mingid aknad läksid lahti siin ja sealpool ka, siis oligi, et Soome, Rootsi, Norra olid plaanis kindlasti…

Urmas: Oot, mulle tuleb nüüd ka meelde midagi…

Didi: …Poola, Saksamaa, Ungari kontserdid veel sinna otsa ja kuna need kõik mahtusid kolme kuu sisse, siis saigi seda pool naljaga maailmaturneeks nimetatud.

Urmas: Misasja? Mis siin naljakat on? Ainult Aafrika ja Idamaad on puudu!

Didi: Ja Austraalia.

Urmas: Ma mäletan, et Riias läksime soundcheck’i tegema ja Mallar esimese asjana heitis ennast lavale pikali.

Didi: 2001. aasta kevadel oli esimene kord, kui Blind kutsuti New Yorki, Eesti maja kultuuripäevadele. Tollane mänedžer, kes seal oli, nägi, et inglisekeelne bänd, et võiks ju suvalistes rokiklubides kah lammutada, lisaks sellele aulale, nagu seal Eesti majas on. Ta organiseeris meile igasugustes lahedates rokiklubides veel laive ja seal läks väga hästi. Igal pool kiideti ja küsiti, et kust te tulete ja kutsuti tagasi.

Urmas: Oligi, esimene kontsert oli nii et… USA-s käivad need asjad teistmoodi ja bände on kah tuhandeid kordi rohkem kui Skandinaavias, aga meiega juhtus nii, et esimese kontserdina pakuti meile võimalust mängida väga okeis, prestiižses rokiklubis Luna Lounge, teisipäeva õhtul kell 8. Tasuta loomulikult. Selle klubi omanik vaatas järgi, et mis bänd on ja võttis ise ühendust Eesti Majaga ja meie kontaktiga ja küsis, et kas tüübid on laupäeval kah siin. Pakkus täielikku prime time’i, mis on täiesti uskumatu seal. Mingid bändid ootavad aastaid, et saaksid esineda laupäeval kell 22. Sel ajal esinesid The Strokes ja sarnased asjad seal klubis.

Didi: See oli ikka pisut ehmatav ka. Me olime läinud sinna ikkagi peamiselt jooma, et teeme New Yorkis ühe kontserdi ja…

Urmas: Laias laastus oli meil lihtsalt eesmärk minna elus esimest korda Ameerikasse. Aga jah, siis kutsuti jälle tagasi ja veel ja me esinesime järjest rohkemates klubides ja kõigile hullult meeldis ja siis kutsuti jälle tagasi. See oli päris pull.

Didi: CMJ Music festival, sisuliselt New Yorgi versioon Tallinn Music Week’ist, selle erinevusega, et seal on hõlmatud lisaks veel ka film, teater ja muu selline. Linnakultuuri festival. Seal me ju esimene kord käisime niimoodi, et esinemine jäi ära…

Urmas: …sest terroristid tulid.

Linn pandi lukku?

Urmas: Meie olime Manhattanil, aga Didi oli Brookylnis ja seal oli see süsteem, et Manhattanilt välja võis minna, aga sisse ei saanud ja siis ta istus kolm ööd-päeva mingis Iiri pubis, vaatas telekat ja jõi tasuta Guinnessi.
Meie jällegi olime üsna lähedal toimumispaigale. Ärkasime telefonikõne peale, New Yorgi Eesti Maja perenaine helistas, et pange telekas käima, twinid (kaksiktornid – toim.) põlevad. Keegi ei saanud aru, et miks need põlevad, keegi seda lennukit ei näinud. Panin siis teleka käima. See oli ju kell üheksa hommikul ja me olime mingi kell kuus magama saanud. „Okei, põleb,” tegin akna lahti, ilus ilm oli. Siis vaatan, kuradi telekast ja – ma vist isegi tegin suitsu sel hetkel akna peal – ja kuulan juurde originaalheli. UUuuuuuuuuuuuu pabahhh… Me elasime New Yorgi mõistes madalal, majad olid ees, aga aknast kuulsin heli ikkagi. Siis läkski tsirkuseks.

Sealt linnast ei saanud ju enam minema ka?

Didi: Seal oli niimoodi, et see kuupäev võis olla 17. september, kui lennuliiklus hakkas jälle toimima. Vist saime 18. septembril tagasi. Meil ei olnud seal midagi teha, me olime seal nii öelda raha raiskamas, sest muidu oleks kontserdi teinud, aga see jäi ära.

Urmas: Misasja, tasuta õlut anti baarides ju!

Didi: Seda küll. Aga 17. õhtul anti lõpuks luba, leinaaeg lõppes või midagi sellist ja siis tehti lahti The Bitter End, mis on New Yorgi vanim rokiklubi, aastast 1961.

Urmas: Kus on mänginud näiteks Bob Dylan ja Ramones.

Didi: Jajah… Et siis Blind jõudis sellel õhtul veel siiski mängida ühe korra. Ja kuu aega hiljem, kui see festival ikkagi toimus, sõitsime uuesti New Yorki.

Kui kaua teine visiit kestis?

Urmas: Me lendasime sinna nii, et reedel läksime ja esmaspäeva hommikul olime kodus.

Didi: Tollal töötasime me koos Raadio 2-s – Urmas, Mallar ja mina. Ja siis Jaan Elgula, Mallar ja Urmas istuvad emaspäeva hommikul Raadio 2-e köögis. Jansa on jube väsinud.

Urmas: Kurnatud.

Didi: „Oli nädalavahetusel keikka, kurat, Justamendiga, Võrus. Sa ei kujuta ette. Kus teie siis möllutasite?”. Selle peale ütleb Mallar: „Me käisime Blindiga New Yorgis, me oleme ka suht väsind.” Mille peale siis Jansa lausus: „Ah, minge te ka persse!” ja astus köögist välja. (üldine naer)

Kõik kulud maksite oma taskust või vastupidi?

Urmas: Olenes, me käisime Ameerikas kokku vist mingi 12 korda, lõpuks hakati maksma juba.

Didi: Me lugesime kokku, üle 50 kontserdi oli. Meie sättimine käis niimoodi, et me läksime kolmapäeval. Neljapäev, reede, laupäev kontserdid, nädal edasi veel neljapäev, reede, laupäev kontserdid ja siis pühapäeval tagasi ja esmaspäeval kodus. Kümne päeva sisse sai kuus kontserti mahutada, sest neljapäeviti käib klubides juba täielik rokenroll, reedest ja laupäevast pole mõtet üldse rääkida.

Urmas: Me olime lõpuks juba nii kõvad, et teisipäevaseid laive enam ei pakutud.

Didi: Umbes pärast kolmandat korda maksti juba nii palju, et jäi natuke taskuraha üle reisist.

Tekkis tuul purjedesse?

Didi: Põhimõtteliselt oligi nii, et see sama tüüp, kes oli Luna Lounge klubi omanik, oli ka Lunacy Records nimelise plaadifirma omanik. See oli The Strokes, ja seal oli olnud veel mingeid tegijaid, keda ta oli edasi aidanud. See tüüp pakkus plaaditehingut, et ostab 3000 plaadi suuruse tiraaži. Ja mida ta tegi nende plaatidega? Saatis laiali kõigile raadiojaamadele, mis vähegi suutsid seda mängida. Mingi paari kuu jooksul oli üle 70 USA raadiojaama pleilistis vähemalt üks Blindi lugu. Kusjuures, ajuvaba on see, et mingit singlit ei olnud – kõik valisid suvaliselt. Mingis Connecticuti osariiklikus raadiojaamas võitis aasta albumi tiitli Blind, samal aastal oli teisel kohal Afromani „I Wanna Get High” – täiesti sürr! Hilisema reisi raames kutsuti ansambel sinna veel intervjuud andma.

Urmas: Läksime kohale, tegime telesaate ja need võtsid meid niimoodi vastu, et kurat, meil on nii hea meel, et te tulite! Et me ju teame, et te olete nii busy-busy, väga tore, et leidsite aega siia ka tulla, kuigi meil on ainult poolteist miljonit kuulajat. Me ei ole üldse mingi suur asi. Siis ma ei hakanud rääkima, kui palju Eestis rahvast elab.

Kas fännibaas koosnes peamiselt kohalikest eestlastest, või kuidas sellega oli?

Didi: Ma ütlen ausalt, et need eestlased, kes seal on, teevad päris palju tööd, et hästi elada ja neil ei ole eriti viitsimist ja aega kusagil sellistel kontsertidel käia. Linn on suur, see, et Blind jälle on aasta aja jooksul neljandat korda – tegelikult ei viitsi sõita mingi 60 kilomeetrit liiklusummikutes, et vaatama tulla.

Urmas: Ega siin Eestis kah kedagi väga ei kottinud, mis me seal tegime. Välja arvatud see, et me 9/11 ajal seal olime. Ülejäänud oli jumala ükskõik. Samal ajal, kui meie lugu valiti seal raadiojaamas aasta hitiks, oli mingi Õhtulehe või mingi sarnase asja esikaane lugu, et Hannahi mingit lugu lasti ühes Chicago raadiojaamas. Mis siin ikka rääkida.

Aga mujal Euroopas tuuritades – mis eredamad mälestused olid?

Didi: Norras esinesime ühes väga pungis klubis, mille jaoks Blind ei olnud isegi piisavalt punk. See oli ikka selline, et akende asemel olid musta värvi kardinad klambripüssiga ette lastud, klaase ei olnud. See bänd on ikka nii erinevates kohtades esinenud. Ja, noh, et Rootsi saada, siis tuli muidugi laeva peal mängida näiteks. Tasuta.

Creedence´it ka, või ainult oma lugusid?

Urmas: Oma lugusid ikka. Samas, ega see pole nali, see ei oleks olnud välistatud.

Didi: Või siis mängisime mingis kohvikus, kus esimene küsimus omaniku poolt oli: „Ega te ju liiga valjult ei mängi ometigi?”. Ma arvan, et 25-aastaste kuttide jaoks oli see super hea elukool. Mängisid vastavalt võimalustele ja kui öeldi, et täna on see sinu kidravõimuks, pane see juhe siia kuidagi sisse. Mängiti ikka ära.

Urmas: Järgmine kord jällegi oli Poolas mingi üleriigiline otseülekanne, kus on kolm tuhat seitsesada inimest publikuks ja televisioon teeb otseülekannet ja siis mängid kahekümne külmakraadiga kolm lugu. Selle pärast sõidad Poola lihtsalt.

Didi: See oli hea lugu küll. Poola riiklikus televisioonis suur ülekanne, mingi heategevusvärk. Seitsmelt erinevalt lavalt Poola suurimatest linnadest ja igal laval oli üks välismaa bänd ka. Kuidagi sattusime sinna ja väljas oli päris külm, -20 vist päris ei olnud, aga -12 küll. Kõik mingisugused metalbändid mängisid fono pealt ja siis tuli Blind, kellel pillid läksid külma tõttu umbes ühe minutiga häälest ära, aga nemad mängisid laivis ja see oli päris hea.

Urmas: Päris hästi saime hakkama.

Didi: Hea oli vaadata, kuidas metali-vennad meigivad ennast ja siis mängivad kusagil kohalikul raekoja platsil fono pealt. Päris puine.

Urmas, 2009. aastal, kui Blind tegevuse lõpetas, ütlesid sa, et bänd läks laiali sellepärast, et hakkasite vanaks jääma. Et see ikka nooremate meeste rida. Ikkagi jäi mingi pisik sisse vist?

Urmas: Mingi viirus jääb sisse jah sellistest asjadest. Ma ei julge öelda, ma ei taha öelda, et mingi keskea kriis on tulnud. Mõned ostavad Ferrarid või Harley’d endale. Ma arvan, et see ongi see, et mingi pisik jääb sisse ja midagi jääb kripeldama. Kusjuures, alles aasta tagasi ma kodus kuulasin nii palju, kui mul oli, Blindi lugusid ja mõtlesin, et kuradi toredad ajad ikkagi olid. Kahju, et üldse kohe mitte kunagi seda tagasi ei tule, aga vähemalt on ilusad mälestused. Aga siis hakkas järsku midagi liikuma, kuidagi tänu sellele Kaparocki asjale – et tehke üks kontsert – ja siis tuligi juba Robert bändi ja oligi korras.

Didi: Tuha all kogu aeg säde ikka hõõgus…

Kuidas Robert ansamblisse jõudis?

Urmas: Kuidas tuli? Lambist. Me käime meie trummariga tihti lõõgastumas üheskoos ja Robertile ka meeldib lõõgastumas käia ja nii… Alguses ta tuli ühe kontserdi jaoks, Kaparocki raames, mängima. Puhas projekti värk. Aga nüüd jäigi, ära ei lähe, ega enam temast lahti ei saa. (naerab) Mul on mingi video, kus Robert Kõrvits meid Filtri saates intervjueeris ja nüüd mängib bassi meil. Robert on meie jaoks värske veri ja tema jaoks on Blindi tegemine põnev. Kõik klapib, praegu on väga kift seis.

Praegu välja reklaamitud ülesastumisetele tuleb lisa ka?

Didi: Jah, ikka. Aga praegu veel ei räägiks sellest.

Urmas: Ma lõpetuseks tahan öelda, et mul on ilgelt hea meel, et Sibyl Vane meiega koos paaril kontserdil esineb. See pane kindlasti kirja! Mul on õudsalt hea meel, sest minu arust on see üle pika aja kitarrimuusikas üks kõige värskendavam asi. Esiteks juba see, et… See kõlab natuke šovinistlikult, aga see, et naine laulab ja samas mängib karmilt kitarri, on väga haruldane Eestis, ma ei tea ühtki teist sellist bändi.

Blind 20 kontserdid:
14-11-2014 @ Genialistide klubi, Tartu. Kaasa teeb Arles Kangus & Udu.
15-11-2014 @ Endla Jazzklubi / Teatrikohvik, Pärnu. Kaasa teevad Sibyl Vane ja Arles Kangus & Udu.
22-11-2014 @ Sinilind, Tallinn. Kaasa teevad Sibyl Vane ja Arles Kangus & Udu.