Jaanuaris avastasin, et vanal lemmikul on juba kolm aastat uus album väljas. Antimatteri, kes on ka Eesti paaril korral käinud (Hard Rock Laager 2003, Rockstars 2007, Tapper 2013), hetkel viimane pikem üllitis „Fear of a Unique Identity“ ilmus aastal 2012 ning on väga hea. Sellele eelnes omajagu pikk 5-aastane vaikuseaeg bändi eelviimasest albumist, mis põhjendab ka osaliselt meie lahkukasvamist. Aga siiski mitte täielikult – 2007. aasta „Leaving Eden’il“ (selsamal eelviimasel albumil) oli mingis mõttes luigelaululine hingekella löömise kõla küljes. Pikad ja aeglased kompositsioonid, raskemeelne kitarrimäng, mis eksleb, aga pärale ei jõua ning Mick Moss ise (hetkeks Antimatteri võrdusmärk ja ainus alaline liige) kuidagi eriti väsinud. „Fighting For A Lost Cause“ kõlas albumi lõpulugu, mis paratamatult tekitas küsimuse, ega sellega võitlus ometi jäädavalt lõppegi?
Häbenege kõhklejad, vastus on „ei“ ning 2012. aastal tuleb Antimatter tagasi, elujõulisemana kui kunagi varem, peaaegu vihaselt, et tõestada vastupidist. Mick Moss taasavastab elektroonilise muusika ning naaseb sellesse trip-hopiliku alge juurde, mida võis leida projekti debüütplaadil „Saviour“ (2001). Teisalt on „Fear of a Unique Identity“ agressiivsem kui bändi kõik varasemad variatsioonid – kärisev kitarri-distortion pole kunagi kuulunud Antimatteri põhiarsenali, kuid niipalju rohkem ja teravam on see, et konkureerib täitsa arvestatavalt näiteks The Fields of The Nephilihmi käredama poolega. Ehk siis, žanripuristile päris metal pole, aga vahepeal juhtub, et Antimatter rokib täiega küll („Paranova“ või „Uniform & Black“). Samas on alles ka see mingisugune kammitsus, mida määratleb kitarri üksildane sõrmitsemine. Meenuvad varasemast loomingust lood nagu „Angels“ või „Legions“, aga seekord on tümakas ka taga. Selles mõttes tuleb albumi pikimas loos „Firewalking“ enim välja ka Antimatteri varasem käekiri. Omaette üllatuse teeb läti päritolu lauljatar Vic Anselmo, kelle partii loos „Monochrome“ on niivõrd iseäralikult nagu The Gatheringi-aegne Anneke van Giersbergen, et petaks ehk van Giersbergeni enda ka ära.
Dünaamilisem ja teravam on ka Mossi vokaali- ja lüürikakäsitlus. Laulusõnad kipuvad pigem olema abstraktsed ja retoorilised, kuid õiges kohas õige intonatsiooniga öeldult tekitavad tunde, et tõepoolest jah „to stand alone is to be exposed“. Ainult albumi nimikmotiivile heidaks ette, et selle kujundiga on juba natukene liiga palju mängitud (minu esimene seos oli Porcupine Tree 2009. aasta album „Fear of a Blank Planet“… mis juba iseenesest viitab Public Enemy 1990. aasta albumile „Fear of a Black Planet“). Eriti õnnestunud on ka loo „Paranova“ refrään, mida pean Antimatteri kümne aasta kõige ägedamaks refrääniks. „Over Your Shoulder’it“ siiski üle ei trumpa.
Vahest kõige toredam avastus „uue“ Antimatteri albumi puhul on see, et bänd on lõplikult astunud välja Anathema varjust ja läinud täiesti omaette rajale – teatavasti oli projekti üheks algatajaks Anathema endine bassimängija Duncan Patterson ning laivis toimis bänd ka omamoodi Anathema tribüütbändina (mine kuula näiteks 2002. aasta reliisi „A Dream For the Blind“). Kuid aastal 2012 liiguvad kaks bändi sootuks eri suunas ning Antimatter oma unikaalset identiteeti kartma tõepoolest ei pea. Ühtlasi on see kinnitus Mick Mossi jätkuvast energiast luua just Antimatterile ainuomast muusikat, kuigi Patterson enam projektis ei osale.