30. mail esines kirjandusfestivali HeadRead raames Kloostri Aidas inglise alternatiivkultuuri elav legend Joolz Denby – sedakorda luuletajana, ehkki tema üheteistkümne raamatu hulgas on lisaks luulele ja lühiproosale ka romaane. Ta on kunstnik, professionaalne tätoveerija ja aktiivne ühiskonnategelane, kes võitleb kõige muu hulgas jõuliselt naiste ja laste väärkohtlemise vastu.
Raske on üle hinnata Joolz Denby panust ansambli New Model Army jaoks – bändi visuaalse identiteedi loomine ja manageritöö algusaastail on vaid jäämäe veepealne osa.
Joolzi luuleplaatidel on teinud muusikat Jah Wobble (Public Image Limited, Invaders Of The Heart jpm), Justin Sullivan ja Robert Heaton (mõlemad New Model Armyst) ning Mik Davis (Utopian Love Revival, Monster Jaw). Neist viimane astus Tallinnas ka ise luuletajana üles. Joolz kuulub spoken word luuleliikumise Ranting Poetry ja koos muusikutest sõpradega Red Sky Coveni nimelise kamba asutajaliikmete hulka.
Joolz Denby on tuntud aususe, sirgjoonelise käitumise ja karmi sõnakasutuse poolest. Üks mu inglasest tuttav, jõhkra elukooliga mees, ütles kunagi, et on sattunud korra Joolziga samasse seltskonda ja temale ajas see naine hirmu nahka. Miks, ma ei tea. Kui üks Tallinna kirjandusfestivali korraldajatest, Krista Kaer, mind kaks päev enne Joolzi ja Miki ülesastumist nendega tutvustades mainis, et see on Indrek, kes andis mõtte sind esinema kutsuda, vaatas Joolz talle tõsise pilguga otsa ja küsis: „Kas sa ei teadnudki varem minust?“ Korraks tundus, et järgmisel hetkel murduvad Mustpeade maja kivisambad. Ei murdunud. Tegelikult on Joolz Denby empaatiline ja elu positiivsele poolele vägagi avatud (mille hulka ta arvas ka Tallinna arhitektuuri, siinsed toidud ja Depeche Mode’i baari). Julmuse ja lolluse suhtes on ta aga tõesti sallimatu. Oma esinemise Kloostri Aidas lõpetas Joolz mõttega, et kes on ükskõikne inimkaubanduse ohvrite suhtes, ei ole inimene.
Järgnevalt intervjuu, mis sai salvestatud vahetult peale luuletajatepaari lavalt tulekut kohvikus Sinilind. Jutuks tuli nii briti kultuurielu, aga ka kurioossed faktid tuntud inglise rock-muusikutest, muuhulgas New Model Army ja Southern Death Culti sünnilood.
Joolz Denby festivalil HeadReadFoto: Dmitri Kotjuh
Oled tuntud kui Bradfordi patrioot. Kuidas sa tutvustaksid oma kodulinna kellelegi, kes – nagu mina – ei ole seal kunagi käinud?

Olen jah! Bradford on üks neist haruldastest kohtadest, mis on väga ilus kui ka väga inetu. Seal on palju väga-väga-väga ilusaid Victoria-aegseid maailmapärandisse kuuluvaid ehitisi, aga linnavalitsus, nagu linnavalitsused igal pool, läks 60ndail hulluks ja ehitas õudseid hooneid, mis lammutati nullindatel maha ja asendati tolleaegsete õudsete hoonetega. Bradford on väga vaene linn, aga ta on olnud väga rikas. Ta oli üks Euroopa rikkaimaid linnu, sest meil oli väga kõrgel järjel tekstiilitootmine, väga kalli tekstiili…. Miljonärid kandsid ülikondi meie tehtud kangast. Paar rikast perekonda, meie aja mõistes multimiljardärid, võisid ehitada, mis iganes neile meeldis. Nad tegid oma aja kohta väga vastuolulisi asju. Bradfordi villabörs ehitati darwinistlike ideede mõjul – erinevat värvi kivide kihtidest, mis väljendasid geoloogilist struktuuri. See oli kantud evolutsiooni-ideest ja mõjus nii väljakutsuvalt, et ehitamine põhjustas mässu. Me arvame, et meie tänapäeval oleme ainukesed, kes teevad provokatiivseid avaldusi, aga see ei ole tõsi. Tol ajal oldi üsna hulljulged oma tegudes. Aga nüüd on see kõik kadunud, villabörsi ei ole enam.
Margaret Thatcheri ajal, 1980ndail lõigati Põhja-Inglismaa ära ja jäeti surema. Kõik rahad suunati Inglismaa lõunaossa, me kutsusime neid piirkondi Londoni ümber, kus jõukatel inimestel on kenad kodud, Home-Counties. Meil, ülejäänuil, lasti alla käia, laevaehitus lasti põhja, kaevandused lasti põhja, tekstiilitööstus lasti põhja.
Ma tean ühte Bradfordi ettevõtet, mis valmistab praegugi kašmiirkangaid Abu Dhabi ja Dubai miljonäride ülikondade jaoks – mis on kaunis veider: linn ise on äärmiselt vaene ja seal on sellised pisikesed kohakesed, kus tehakse uskumatult kalleid asju. Bradfordis on palju immigrante, palju vaesust, palju tööpuudust. See on mõistatuslik koht, seal võib kaduda. Ma tean segase või kriminaalse taustaga inimesi, kes on Bradfordis lihtsalt haihtunud.

Kas sulle meeldib Bradford pigem pigem linnakeskkonnana või kultuurielu pärast?

Bradfordis ei ole kultuurielu. (Naerab) Jah, on ikka, aga see on kohutav. See ei ole kuigi hästi arenenud. Meil ei ole seda kogukonnatunnet, mis teil Eestis näib loovisikute hulgas olevat säilinud. Siin teevad inimesed palju koostööd, tunnevad üksteist. Inglismaa on palju rohkem kildkondlik, kapseldunud väikestesse gruppidesse, kes tahavad domineerida, sest võimalused saada valitsuselt raha mingite asjade jaoks on piiratud…. Ma ei meeldi neile üldse, ma ütlen Twitteris igasugu jämedusi võimude kohta.

Aga underground-kultuur?

Inglise underground-kultuur on ameerikalik. Ma tulin siia koos Mik Davisega, Mik ei olnud varem ida pool käinud. Peale paari päeva ta ütles: „Nüüd ma vaatan siitpoolt Inglismaa peale ja see on muutunud nii ameerikalikuks viimase kümne aasta jooksul.“ Koha peal elades sa peaaegu ei märka seda. Bändid püüavad meeleheitlikult olla kommertslikult edukad… Ma olen olnud igal kontserdil, kus Mik on viimase kümne aasta jooksul mänginud, see teeb kokku mitusada kontserti, tavaliselt on seal olnud kolm bändi – tema bänd ja veel kaks ja ma mäletan ainult kahte teist bändi, kes on olnud head. Paljud neist kopeerivad edukamaid, nad kõlavad nagu Mumford And Sons või kes iganes on edukas… „Arctic Monkeys on edukas, me peame olema nende moodi!“ Väga veider on see, kuidas emad ja isad suruvad oma lapsi bändidesse, et neist saaks rokkstaarid ja nad teeniks palju raha. Nad panevad tuhandeid naelu neisse bändidesse, tuuritavad nendega koos, jagavad visiitkaarte… Me kutsume neid emme-issi bändideks. Olen mõelnud, et kui sul on laps, miks tõugata teda tööstusesse, mis on tuntud narkoprobleemide, kohutavate inimsuhete ja rahapuuduse poolest, aga nad on täiesti veendunud, et nende lapsed on tulevased pop-iidolid, tulevased Mumford And Sons või Florence And The Machine või kes iganes. Inglismaal on palju juttu sellest, et loomingulistel aladel domineerivad rikaste vanemate lapsed – Sam Smith, kelle ema maksis tuhandeid tema promomiseks; Florence Welshi ema maksis tuhandeid ja tuhandeid reklaamifirmadele, et panna oma tütre karjäärile alus. Ja nad kiitlevad sellega, sest see on vaba turg. Mul on raha ja minu laps on edukas, sinu laps võib olla andekam, aga keda see huvitab. Näitlejad räägivad, et uued näitlejad tulevad ainult rikastest aristokraatlikest peredest. Kirjanduses on sama – kenad rikkad lapsed headest ülikoolidest, teiste häält pole kuulda. Tegelikult on see probleem. Sellised inimesed nagu Mik, kes on pärit töölisklassi hulgast, kelle vanematel ei ole sellist raha, peavad tegema kahte-kolme tööd, et oma bändi teha. See ei ole kerge.
Valitsus paneb raha sinna, kust ta ootab „õiget sorti“ kunsti. See on peaaegu sovjetlik või natslik. Kedagi ei sunnita küll otseselt midagi tegema, aga suunatakse, soovitatakse… „Olete te mõelnud, et seda võiks nii teha?“ „Me tunneme, et see olek sobilikum…“ Inimesed lähevad sellega kaasa. Ma ei taha kõlada pretensioonikalt, aga olen pigem vaba kunstnik ja vaene. Sest ma ei saa rääkida midagi muud kui ma räägin, ma ei saa teha midagi muud kui ma teen. New Model Army ei saa teha muud kui ta teeb, Mik ei saa teha muud kui seda, mis ta teeb. Nii et me peame leppima sellega, et me oleme alati vaesed ja obskuursed. Tegelikult on see lõbus, piraat on äge olla.

1983. aastal oled sa öelnud: „See, mida ma teen, on nagu rock-laulud ilma muusikata. Ma tulen rock-kultuurist; see on ainus, mida ma tunnen. Ma ei ole huvitatud kunstist…“ Kas ütleksid ka praegu nii?

Jah, ma tulen rock-kultuurist, see on see, mida ma tunnen, rock-muusika on see, mida ma tean, olen töötanud rock-bändidega… See on lihtsalt normaalne, minu normaalne elu. Mul ei ole kunagi olnud tavapärast tööd. Ma ei ole kunagi töötanud ühegi kunstiorganisatsiooni heaks, teinud galeriides näitusi… Ei, siiski – ükskord ma tegin mõned fotod ühe galerii jaoks. See oli ammu. See oli lahe, ma nautisin seda, aga ma ei ole seda hiljem enam kunagi teinud. Kui ma ütlen, et ma ei mõista kunsti – ma mõistan kunsti täielikult, mida ma ei mõista, on kommertslik, institutsionaalne kunst. Ma arvan, et tegelikult ütlesin ma seda, aga nad rebisid selle kontekstist välja.
Ma olen endiselt sama meelt ja ma arvan, et kuna ma tulen sellest kultuurist, on mul oma kindel viis asju näha. Ja ma olen küllalt tugevast puust ja karastunud. Ma olen elanud ratastel pika eluperioodi jooksul. Aga nüüd ma olen vana ja väsinum. Ma olen rohkem kodus, sest mul on tätuu-stuudio, mida ma arusaadavalt pean juhtima. Aga see on olnud ka juba kümme aastat ja ma hakkan kergelt tüdinema, nii et ma pean käima rohkem väljas.

Rock-kultuurist rääkides: sa oled olnud motojõugu Satan’s Slave liige ja tuntud punk-luuletajana. Kuidas sa võrdleks neid skenesid või üldse skenesid, kuhu oled kuulnud? Viv Albertine ja Siouxsie Sioux on rõhutanud, et kui punk tekkis, oli talle iseloomulik võrdsus, eriti sugudevaheline võrdsus võrreldes ühiskonnaga tervikuna.

(Pahvatab järsult naerma) Ühiskonnaga tervikuna, jah, aga pungi algusaegadel oli oluline teema see, et punk-poisid ei käinud punk-tüdrukutega, sest nad tahtsid käia tüdrukutega, kes nägid ilusad välja. Punk oli suurepärane liikumine, aga inimlik liikumine, seal on ikka olnud inimlikke külgi, mis ei ole sobinud üldise sõnumiga. Ma arvan, et naiste jaoks oli pungi tähtsus selles, et sa võisid olla erinev, kui sa seda tahtsid. Ma tulin punki Satan’s Slavesist, kuna ma tahtsin olla vaba. See oli täiesti erinev kultuur. Ma olin Satan’s Slavesi gängis nagu printsess. Ma olin nende presidendi lemmik, kuna ta leidis, et ma olen tark. See aeg oli huvitav, ma õppisin palju ja see tegi mind tugevaks, aga seal ei olnud mingit edasiliikumist.

Mulle on jäänud mulje, et motogängides ei ole sugudevahelisest võrdsusest juttugi. See võib muidugi olla ka meedia kultiveeritud arusaam.

Ei, ei, see ongi täielikult meestekeskne nähtus, aga nagu kõigis meestekesksetes ühiskondades, on naistel palju varjatud võimu – köögis, nagu öeldakse. Magamistoas. Kui juhtub midagi, mis naistele ei meeldi, ei saa nad sellest avalikult rääkida. Nad pöörduvad oma meeste poole ja ajavad asju nende kaudu. Kõige parem või kõige halvem asi oli seal minu jaoks see, kui president ütles mulle: „Kui sa oleksid mees, oleks sa minu järeltulija; aga sa ei ole, nii et ära isegi mõtle, et see võiks juhtuda.“
Ma teadsin, et ma tegin palju asju paremini kui kõik mehed, ma uskusin tugevamalt kui kõik mehed, ma teadsin rohkem kui kõik mehed, aga ma ei saanud kunagi olla osa sellest. See oli ka üks põhjus lahkumiseks, sest pole mõtet taguda oma pead vastu tellisseina, see ei kuku kokku. Motogängis ei saa naistel olla kunagi kohta.
Pungis oli rohkem võimalusi, võimalusi olla keegi, võimalusi teha midagi ilma kellegi teise ettekirjutuseta. Ja see võib kõlada triviaalselt, aga ka mitte riietuda nii nagu sulle öeldakse, et tüdruk peaks. Sa ei pea nägema välja ühel kindlal viisil. Minu generatsiooni naiste jaoks oli see tähtis. Praegu peetakse normaalseks, et sa näed välja nagu tahad. Tol ajal oli šokeeriv, kui sa läksid prügikotis kohvikusse – mida ma ükskord tegin (naerab). Ja värvisin juukseid ja nii edasi. See oli lõbus. Omal moel oli see ka poliitiline. Praegu on tavaline, et tüdrukutel on rohelised juuksed või sinised juuksed. Tol ajal olime me tulnukad teiselt planeedilt. Autod sõitsid kokku, kui me mööda kõndisime, sest juhid jõllitasid meid.
Praegu on punk Inglismaal valdavalt see, mida me omal ajal nimetasime Oi! pungiks. Palju pööratakse tähelepanu välisele, palju on ühetaolisust. See ei olnud algul nii, algne punk oli väga vaba. Kui sulle meeldis ska-muusika, reggae-muusika, punkmuusika, sa panid selle kõik kokku. The Ruts tegi lugusid, mis olid nelja erineva žanri segu. Keegi ei kobisenud, see oli normaalne. Nüüd on teistmoodi ja erinevad skened on hakanud eralduma.
Pungi mõte oli minu arust see, et ma tahtsime kõike dekonstrueerida, võtta osadeks. Ja vaadata, kas seda kõike saab teistmoodi kokku panna. Endised noorte subkultuurid on muutunud institutsioonideks. Ja institutsioonidel on reeglid ja mundrid. Ja see annab inimestele turvatunde. Kui meie olime pungid, meie ei tahtnud turvalisust, pigem vastupidi… Ma ütleks, et me tahtsime olla värelevad. Ma tahaks, et kõik oleks värelev, mitte kindlal pinnasel, vaid et kogu aeg peaks mõtlema, mõtlema, mõtlema. Mõtlema kõige üle.

Sa ei ole tavapärane kirjanik. Sinu esimene ilmunud teos ei olnud raamat, vaid vinüülplaat sinu loetud luule ja Jah Wobble’i muusikaga. Kas sa mäletad, kuidas oli temaga koos töötada?

See oli kohutav. Ta on maailma kõige hirmuäratavam mees. Omal moel on ta armas, kena inimene. Aga ta töötab väga-väga kiiresti, sa pead kogu aeg temaga sammu pidama ja ta tüdineb kiiresti. Ja kui ta on tüdinud, hakkab ta sinu kulul nalja tegema. Ma pean siiski ütlema, et minuga ei teinud ta seda kunagi. Aga näiteks selle kutiga, kes elektritrumme mängis, tegi ta jubedaid asju.
Ta on väga kaootiline. Ja ta tahab olla teistest üle, domineerida. Aga temas on nii palju ideid ja hullumeelset loovust. Üks idee ajab teist taga. „Mine sinna! Tee seda! Ruttu, mul on vaja seda tolmuimeja müra tagurpidi!“ No eks me siis tegime seda. Kui Justin New Model Armyst meiega liitus, siis ei saanud nad omavahel üldse läbi. Sest nad on kaks liidrit, kaks frontmani, kaks rokkstaari ja ühtegi ruumi ei mahu rohkem kui üks rokkstaar. Nii nad hakkasid üksteisele närvidele käima ja Justin läks minema, jättes mind Wobble’iga plaati lõpetama. Aga sest polnud midagi. See oli tohutult loominguline. Wobble on kirjeldamatult loominguline inimene. Ja väga lõbus. Ta naeris väga palju. Temas oli palju Londoni huumorit, mis mõjus väga teravmeelselt.

Aga sulle ei meeldi London?

Ega mulle eriti ei meeldi jah, mulle ei meeldi Londoni domineerimine kogu riigi üle. Ja linnana ei ole ta ka meeldiv. Pariis on kena, New York on huvitav linn, Los Angeles on võluv ja hirmuäratav, Tallinn on ilus linn, me oleme näinud siin palju ilusat ja eks me oleme siin muud ka näinud. London on räpane ja suur ja kallis ja ta ei ole hea oma tööinimeste vastu. Ei ole hea koht. Mul tuleb seal varsti suur esinemine ja ma tegelikult ei ole üldse huvitatud. Keegi korraldab suure ürituse, et meenutada Ranting Poetry liikumist, mis mõeldi välja minu elutoas, Bradfordis.

Mul oligi kavas küsida selle liikumise kohta, meil siin Ranting Poetryst palju ei teata.

Me olime noored luuletajad ja meil ei olnud mingeid võimalusi trükki pääseda ega esineda. Selleks oleks pidanud olema ülikooli professor, respekteeritud, kirjutama elitaarsetel teemadel. Meie jaoks oli see valdkond suletud. Me istusime minu elutoas, me olime väga-väga vaesed, see oli kohutav slummimaja, ei kütet ega vett, kole koht… Me istusime seal, meil olid kõik olemasolevad riided seljas, sest seal oli nii külm. Seething Wells (Steven Wells, nüüd on ta surnud) oli väga energiline poiss, nagu väike tulekera. Tema rääkis, et me peaks algatama oma liikumise. Ma ütlesin, et me ei saa lihtsalt nii… „Ei, ei, kõik on kusagilt alustanud,“ ütles tema. „Meie alustame nüüd.“ Keegi ütles, et meil on vaja nime ja me mõtlesime välja nime Ranting Poetry. Siis pidin mina tegema plakati liikumisele, mida ei olnud olemas mujal kui Wellsi peas. Aga ta oli nii energiline ja nii algatusvõimeline, nii terase mõtlemisega, et ta tegi selle teoks. Nüüd paljud inimesed ütlevad, et nad olid Ranting Poetry asutajad, aga nad ei olnud, sest neid ei olnud minu elutoas. Kui nad just ennast nurga taha ei peitnud, nii et ma ei näinud neid… Põhiline oligi Steven Wells. Ta oli nii äge…
Kuigi minu luule oli teistsugune, pidin ma seda kaasa tegema, sest nad ei leidnud rohkem naisi, kes oleks rock-kontsertidel esinenud. Sind võidi loopida põlevate sigarettidega, sinu pihta sülitati, sind ähvardati surma, vägistamise ja muu jõhkrusega. See oleks võinud ajada hirmu nahka, kui kõik karjuvad sinu peale. Aga ma leidsin, et see on lõbus. Mul pole inimeste ees hirmu. Minu merejalaväelasest isa treenis mind, oma ainukest last, nagu sõdurit. Kui ma olin üksteist või kaksteist, pidin ma Kalašnikovi lahti võtma, harjutama lasketiirus Thompsoni püstolkuulipildujaga ja teadma, kuidas inimest tappa. Mu isa idee oli kaitsta mind karmis maailmas, kasvatades mind sõduriks.
Peale Satan’s Slavesi ja sel moel treenimist mu isa käe all (ta oli nii armas…), pärast seda ajas mind naerma, kui läksin lavale ja punkarid karjusid minu peale. Mis te saate mulle teha? Tahate mu ära tappa? Ei usu. Okei, te võite minu peale karjuda. Ise teate, sest ma pidin olema laval vaid kümme minutit. Mida rohkem te karjute, seda kauem ma siin laval olen, kuni pool tundi, teie valik.
Ma ei karda ühtegi elavat inimest ja ega ma surma ka ei karda. Mõned asjad hirmutavad mind – haiglad, arstid, haigused… Aga mitte sellised kutid. Ma tean, mida nad saavad mulle teha. Ma tean, et nad võivad mulle haiget teha, mulle on minevikus palju haiget tehtud. Enamikel naistest ei ole olnud selliseid läbielamisi. Mulle tegi nalja, kui kakssada kutti minu peale röökisid.
Isegi kui see liikumine kasvas suuremaks – juurde tulid Phil Jupitus ja Attila The Stockbroker ja teised sellised – ei olnud seal ikka rohkem naisi peale minu.
Joolz Denby festivalil HeadReadFoto: Dmitri Kotjuh
Mick Middlesi kirjutab raamatus „Factory. The Story Of The Record Label“ ühest Buzzcocksi kontserdist Londonis, kus soojendajana esinenud John Cooper Clarke’i peale ka karjuti – et kes see on? mis ta endast õige mõtleb? mis mõttes – loeb luulet?

Clarke on väga meeldiv inimene, väga muhe kuju. Ta on väga edukas, praegu on ta Inglismaal institutsionaalne legend, teeb reklaamides kaasa ja nii edasi. Samas on ta alati olnud väga viisakas, väga vastutulelik ja hea inimeste vastu, kellega ta koos töötab. Ma hindan seda väga, see näitab, et ta on oma olemuselt härrasmees. Ta on mulle alati meeldinud.
Ta on väga kõhn kuju. Ükskord oli ta ostnud endale esinemiseks uued püksid, aga need olid liiga laiad ja ei püsinud üleval. Eks ma siis otsisin niidi ja nõela välja ja tegin nad kitsamaks.
„Beasley Street“ ja „Chickentown“ – need on vaimustavad poliitilised kommentaarid. Naljakad, aga tabavad. Hiljem on ta liikunud ehk liiga palju naljategemise poole…
Ma tean siiani osasid Clarke’i tekste peast. Ta on alati väärt vaatamist. Kui vähegi võimalust, minge John Cooper Clarke’i kuulama. Muidugi kui õnnestub teda lavale saada, see võib olla probleemiks – ta kipub asju unustama.

Oled Ranting Poetryga seoses maininud ka The Culti lauljat Ian Astburyt, lisades, et ka tema oli sel ajal luuletaja. Kas tema kuulus ka Ranting Poetry liikumisse?

Ei, tegelikult mitte. Segadus võib tulla sellest, et Bradfordis oligi üks maja, kus me kõik kommuunis elasime. Seething Wells tõi Ian Astbury meie majja.
Astbury jõlkus Poisoni Girlsiga kaasa, kuna ta isa oli ta kodust välja visanud ja tal ei olnud kuhugi minna. Nii ta võttis ennast Poison Girlsile sappa. Seething Wells… (ei saa naeru pärast jätkata) Seething Wells… Steven… tuli ühel päeval ja ütles: „Ma tahan saada homokogemust.“ Meie naersime: „See on naeruväärne, sa ei ole ju homo.“ „Jah,“ ütles tema, „aga ma olen kirjanik. Mul on vaja kõiki kogemusi. Ärge naerge, ma olen otsustanud. Ma olen teinud kokaiini…“ „Tõesti, jah? Sul on raha kokaiini jaoks? Meil siin pole söögi jaoks raha.“ Aga tema läks välja, et saada oma geikogemust. Ja tuli tagasi poisiga, kellel oli hari peas, Ian Astburyga. Meie vaatasime, suud lahti: „Kas s e e ongi sinu homokogemus?“ Seething Wellsil hakkas järsku kiire: „Me lähme nüüd selle noorhärraga minu tuppa ja joome paar tassikest teed.“ Me ei teadnud enam, kas peaks midagi tegema, äkki peaks talle midagi ütlema? Äkki peaks poisi nurga taha kutsuma ja ütlema, et seda ei ole küll vaja? Aga kuna me olime noored ja jubedad, siis me ootasime, kuni nad läksid sinna tuppa ja passisime, kõrv klaasiga vastu ust – et kui asi peaks hulluks minema, tormame kohe sisse ja päästame Iani ära. Kujuta seda pilti, kuidas pungid ja gootid kössitavad põrandal, kõrv vastu ust. Kõik, mida me kuulsime, oli pikk summutatud jutuajamine, me tüdinesime ära ja läksime voodisse. Lõpuks jäigi ta oma geikogemusest ilma.
Aga kui Ian oli juba majas, ei läinud ta enam ära. Tal olid kirbud ja see oli paras jama. Ta oli väga räpane, kasimata, omadega sassis ja õnnetu.
Meie munarestidega helikindlaks tehtud keldris harjutas bänd. Igasugu rahvast käis seal keldris. Ükskord tuli selle bändi laulja üles, oli väga halvas tujus ja teatas, et tema nende inimestega enam koos ei mängi. Ja läkski. Siis tuli selle bändi löökriistamees Aki Nawaz ja ütles kurvalt, et nüüd on bändiga kõik, meil ei ole enam lauljat. Ma vaatasin Ianit, kes istus diivanil ja luges koomiksit ja ütlesin: „Tema hakkab laulma.“ Ian puikles, et ei oska laulda. „Ega see teine ka ei osanud, nii et vahet pole,“ ütlesin mina. Ja nii sündiski Southern Death Cult.
Ma lihtsalt tahtsin teda diivanilt ära saada, et ma saaksin maja koristada.

Nüüd on ta staadionidel, mitte sinu diivanil.

Jaa, nüüd on ta kuulus.
Ta tõi meie majja oma venna, kes varastas meie tagant. Nad olid väga katkised lapsed, kes olid kogenud hirmsaid asju. Kõik see tema indiaanlaste jutt on jama. Ta nägi neid, aga ta ei olnud kunagi hõimu liige või midagi säärast, ta on võtnud kõik need teadmised lasteraamatutest. Ta tundis, et ta leidis midagi, mis oli tema jaoks oluline. Küllap see oli hõimu või perekonna ühtekuuluvustunne, mida tal endal ei olnud. See tähendas talle palju. Ta oli väga ambitsioonikas, ta oleks teinud kõik, et saada kuulsaks. Ma arvan, et see oli tähelepanuvajadus, mis tuli ka sellest, et ta oli nii katki.
Justin õpetas talle kitarrimängu… Aga nemad keerasid New Model Armyle sigadusi. Kui ta vend meid paljaks tegi, läksid nad kusagile mujale.
Southern Death Culti esimene plaat oli hea. Aki on tegelikult hea löökriistamängija. Nüüd on ta Fun-Da-Mentalis. Ma näen teda päris tihti. Kuna ta ei olnud eriti kogenud trummar, siis ta mängis lihtsalt ja jõuliselt ja see andis neile tribal sound’i.Ta on väga meeldiv inimene. Buzz (kitarrist David ’Buzz’ Burrows – IM) oli lihtsalt kena – mis kulub alati ära. Neil läks hästi. Olen mõelnud, kas Ian on selle kõige juures kunagi ka õnnelik.

Millist terminit sa eelistad enda loomingu kohta – spoken word või performance poetry? On seal mingit vahet?

Spoken word. Performance poetry tähistab Inglismaal midagi palju teatraalsemat. Spoken word on lihtsalt see, kui sa esitad oma sõnu. Performance poetry on teatraalsem, rekvisiitidega, palju viimistletum ja sageli ka väga tobe. Ma ei tahaks, et mind sellega seostataks. Ma ei õpi oma teoseid pähe. Ma võtan sama kaustiku, mida ma hakkasin kasutama, kui ma olin kuusteist. Ma tahan, et inimesed näeksid, et mina kirjutasin selle. See on kirja pandud kultuur, mitte suuline kultuur. Ma olen kirjanik ja ma loen teile, mida ma olen kirjutanud.
Viimase aja mood on, et õpitakse pähe ja loetakse mingi rütmiga ette. See on seotud ameerikaliku slam-kultuuriga, mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi slam-poetry, see on võistlusluule. Mulle ei meeldi bändide võistlused ka, sest muusika ei ole võistlus. Võidab kõige valjema häälega poiss. Bändidega samamoodi. Võidab Coldplay või kes iganes, kelle saundi kohtunikud ära tunnevad. Võistlustel ei ole originaalsusele kohta. Või ka ebaõnnestumisele. Luuletajad, kirjanikud, muusikud, ajakirjanikud, kes iganes – meil on vaja ebaõnnestuda, sest me peame asju proovima ja asjad, mida me proovime, ei tööta alati. Sa peab vahetevahel ebaõnnestuma.

Sa oled alati olnud poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivne. 80ndail võtsid osa Thatcheri-vastasest liikumisest Red Wedge.

Ma vihkan teda endiselt. Ühel festivalil sattusin ühe mehega kõrvuti istuma. Jõime kohvi ja ajasime juttu ja ma ei mäleta kuidas, aga korraga läks jutt Margaret Thatcheri peale. See mees, keda ma üldse ei tundnud, ütles: „Ma vihkan teda.“ Ma vastasin: „Mina ka. Seniajani.“ Sel hetkel tundus, nagu oleksime vanad sõbrad.
Thatcher purustas briti kultuuri. Eriti oma kuulsa lausega: „Ei ole olemas sellist asja nagu ühiskond, on ainult üksikisikud.“ See oli nii destruktiivne, sest see rõhub inimolemuse halvematele külgedele. Päästa ennast ja saada maailm kuradile. Ja see on olnud seemneks Blairi leiboristlikule erakonnale, mis on konservatiivse partei koopia, parempoolsus lahjemal kujul. Ja nüüd on meil David Cameron, kes on täielik fašist. Ma kasutan seda sõna läbimõeldult – „fašism“ tuleb itaaliakeelsest sõnast, mis tähendab tihedalt kokku seotud vitsakimpu ja see iseloomustab Cameroni hästi – tema ja tema inimesed, tema klass ja tema ühiskonnakiht on tihedalt kokku seotud ja kõik ülejäänud on talupojad, keda võib kasutada, kuidas nemad soovivad. Kui ma ütlen „fašism“, siis ma mõtlen seda algtähenduses. Ja kõik see retoorika, et Victoria aeg oli palju parem, härrasmehed olid tõelised härrasmehed, talupojad teadsid oma kohta ja aristokraatia juhtis, sest nemad olid kõige targemad – see kõik on see sama nähtus.
Thatcher oli ääretult destruktiivne elukas. Kaevurite streigi aeg oli kohutav. Ma nägin, kuidas ratsanikud peksid nuutidega ausaid töömehi, kes – nagu ka minu vanaema perekond – olid terve elu kaevandustes töötanud. Nagu kasakad oleks ajanud talupoegi taga. Inglismaal. Me nutsime seda nähes. Paljud politseinikud vihkasid seda ka, sest nad ei olnud enne seda olnud poliitiline jõud, vaid sotsiaalselt distsiplineeriv grupp. Thatcher politiseeris nad. Paljud tavalised korralikud politseinikud lahkusid töölt. Nad ütlesid: „Ma ei ole poliitiline tööriist, ma olen selleks, et hoolitseda inimeste eest, kui neid röövitakse või neile haiget tehakse. Ma ei ole selleks, et streikijaid peksta.“
Teistele ta jälle meeldis – neile, kes nautisid võimu, mis ta andis.
Ma ei tea, kuidas sa saad olla kunstnik ja mitte olla poliitiline. Kui sa oled kunstnik, sa pead peegeldama maailma enda ümber, nii et kuidas sa saad seda teha olemata poliitiline, ma tõesti ei mõista. Mitte et peaks olema rõhutatult poliitiline, aga igasugune kunst on avaldus, seal peab see sees olema. Justin New Model Armyst on järjekindlam poliitiline mõtleja kui mina. Ta õppis poliitilist ajalugu. Kui me tahtsime Iirimaa või millegi kohta teada, me küsisime ikka tema käest. Ta on intellektuaalselt teadlikum.

Kui jutt läks juba New Model Army peale – on üldteada fakt, et sa oled kunstnikuna teinud kõik NMA kujundused. Tunduvalt vähem on teada ehk see, et sa olid ka käivitavaks jõuks selle bändi taga.

Peaaegu kõik kujundused, umbes 99 %. Mõnel kontsertplaadil on nad kasutanud ainult fotosid.
Ma tegin selle bändi. Me kohtusime Justiniga tõeliselt kehvas ööklubis 37 aastat tagasi. Meil oli väga pikk jutuajamine. Ma ütlesin, et sa oled noor, mida sa tahad oma eluga teha? Tema vastas, et ta tahab mängida rock-bändis, et tal on juba bänd ja nad mängivad reede õhtul. Et kas ma tuleks neid kuulama. Ma mõtlesin, et oo ei, ma pean minema mingit kohutavat bändi kuulama. Ja siis ma pean ütlema midagi sellist nagu „sul on ägedad püksid“. Ma olen pagana vilets valetaja, kui peab ütlema, kas miski on hea või halb. Ma mõtlesin, et ma ei taha talle midagi öelda. Ma ikkagi läksin, kuna ma tundsin, et ma pean. Ja nad olidki kohutavad. Aga midagi neis ikka oli. Ütlesin, et kui te väga pingutate, kui te mõtlete läbi, mida te tahate teha, siis võib sellest midagi tulla. Ja kui see tüdruk, kes laulab, läheb ära. Neil oli väga veider laulja. Tal oli imeline hääl, ta oli tark tüdruk, aga ta hääl ei sobinud rocki jaoks. Ma ütlesin, et see oli kohutav. Nad olid väga pettunud. Ma ütlesin, et kui te tahate väga rokkstaarideks saada, ma teen teist seda. Ja ma tegin.
Aga see oli üsna raske, kuna Justin oli küllaltki enesehävituslik. Ta ei tahtnud olla kuulus. Vahel tahtis, aga enamasti mitte. Ja ta on väga eraklik inimene. Talle ei meeldi, et keegi teab, mida ta teeb. Fännid tahaks muidugi kõike teada, et mis ta teeb bändibussis ja voodis. Talle see ei meeldi.
Iga eduka inimese taga on keegi, kes ütleb: „Sul on seda vaja. Ära tee enam nii. Ära ütle nii, keegi ei saa aru, mida sa mõtled. Ütle seda, mida sa mõtled. Ja blaa blaa blaa.“ Keegi peab olema, sa ei saa seda ise teha.

Kas sa oled New Model Armyle laulutekste ka kirjutanud?

Justin on näidanud tekste, mis ta on kirjutanud ja ma olen neid toimetanud. Tema sõnad vajavad toimetamist. Ma olen siis vaadanud need väga hoolikalt üle, öelnud, et see koht pole selge, tõsta sealt pisut ringi ja see ei ole grammatiliselt paigas – kuigi see pole oluline, kas miski on grammatiliselt õige – kuni see ei sega mõistmist, mida on öelda tahetud… Meil oli suuremat sorti vaidlus ühe tema lauluga seoses, kus on rida: „a shoal of fish in a tank going nowhere“. Ma küsisin temalt, kumb ei liigu edasi, kas kalaparv või akvaarium. Tema vastu, et vahet pole, see on laulutekst. See vaidlus oli üks suur komöödia. Nüüd on nii, et kui ta teeb midagi väga pretensioonikat, siis ma ütlen „fish tank“ ja ta saab aru, mida ma mõtlen.
Ta on suur luuletaja. See pool temast on väga alahinnatud. Mik kirjutab eraldi laulutekste ja luulet, Justin ei kirjuta luulet eraldi, ta ei näe seda külge enda juures, aga ta peaks. Ta on kõige keerukam inimene, keda ma olen kunagi kohanud. Haavatum, keerukam, konfliktsem, palju… palju huvitavam kui keegi teine, keda ma olen kohanud. Ta ei ole see, kellena ta välja paistab. Ja ma arvan, et see vastuolu tema olemuses teeb temast võimsa luuletaja.
Tema muusikas on palju mõjusid, mõnel tema laulul on väga ebatavaline struktuur. Oletame, et sa oled fänn, kes kuulab New Model Armyt. Katsu sealt leida Tamla Motowni mõjud. Sa ei leia. Ei ole seal sellist asja. (Võidukalt) On küll! Kui sa hakkad selle mõttega kuulama, sa näed, Tamla Motown on seal sees. Seal on nii souli kui rocki. See, et seal on nii palju erinevaid mõjusid, panebki New Model Army kõlama nii rikkalt ja võimsalt.
Justin lihtsalt armastab muusikat. Igasugust head muusikat. Üks ta lemmikheliloojaid on Arvo Pärt. Ta kuulab Pärti palju. Sellega on see halb asi, et Pärdi muusika on väga dünaamiline, kohati väga vaikne, siis jälle väga vali, nii et kui ta seda kõrvaklappidega kuulab, siis on jälle: „Oh shit!!!“

Red Wedge’iga seoses räägitakse ühte lugu. Sa olid valmistanud ette terava konservatiive kritiseeriva esinemise, aga nähes kohale tulnud korrumpeerunud leiborite poliitikuid, tegid oma tekstid ümber ja ründasid hoopis neid. On see legend või oli päriselt ka nii?

Jah, seda ma tegin. See oli Bradfordis. Red Wedge’i korraldajad ei soovinud, et me esineks liiga tugevate poliitiliste väljaütlemistega. Kui ma läksin lavale ja nägin neid korrumpeerunud linnavolikogu liikmeid, kes olid ostnud volikogu ruumidesse mõttetult kalleid tuhatoose – 60 naela tükk, see oli ikka väga suur raha tol ajal… Ma pöördusin nende poole ja küsisin, miks te selle raha eest ei paranda linna torustikku ära, meil levivad koolides nakkushaigused. Meil on slummides koolilapsi, kellel ei ole midagi jalga panna ja teie dekoreerite volikogu ruume. Ja siis läks publik hulluks, kõik hakkasid karjuma. Jajah, ma tegin seda.

Väidetavalt olevat ka New Model Army avaldanud soovi võtta osa Red Wedge’i Thatcheri-vastasest kampaaniast, aga neile ei antud seda võimalust. Kas see keeldumine tuli peale viimati kirjeldatud juhtumit?

Ei, ei, me ei olnud kunagi oodatud. Sama lugu oli Greenpeace’iga. Me ei olnud usaldusväärsed. Põhjus, miks mind kutsuti, oli jälle see, et neil ei olnud naisi. Lõpus oli naiste Red Wedge, kuigi ma arvan, et kõik oleks pidanud ikka koos tegutsema.
Aga New Model Army ei olnud nende jaoks usaldusväärne, sest New Model Army ei oleks öelnud õigeid asju, vaid seda, mis Justinil oli öösel pähe tulnud. See on praegugi nii. Samamoodi oli Greenpeace’iga. Me küsisime, kas me võime panna plaadiümbrisele nende kontakttelefoni ja aadressi, et soovijad saaksid nendega ühineda, aga nad ütlesid ei, sest me ei olnud bänd, keda nad oleks tahtnud oma organisatsiooni esindamas näha. Ma ei unusta seda kunagi. Nad olid huvitatud ainult rahast, mida me neile heategevuslikel toetuskontsertidel teenisime. Ja reklaamist, mida me neile tegime, aga meiega seotud nad ei tahtnud olla. See on suur poliitika.

The Sisters Of Mercy kohta on teada, et nad toetavad Amnesty Internationali, aga mitte selle UK allorganisatsiooni, kes on nende toetuse tagasi lükanud.

Paljudel bändidel ei ole nendega häid suhteid. Meil on tuhandeid fänne, kes kõik oleks võinud olla huvitatud nende organisatsioonide toetamisest – kuidas see saab olla vale? Jah, aga te pole sobiv bänd. Minge perse selle jutuga.
Joolz Denby festivalil HeadReadFoto: Dmitri Kotjuh
Viimane küsimus. Ma olen ka vilets valetaja. Pean tunnistama, et ma pole ühtegi su romaani lugenud. Millisest sa soovitaksid alustada?

„Billie Morganist“. See on parim, mida ma olen kirjutanud. Esimest oli lõbus kirjutada, ma ei olnud varem midagi sellist teinud, olin erutatud ja siis ma sain selle eest auhinna. Aga kui sa tahad esimesena lugeda minu parimat raamatut, loe „Billie Morganit“. See on peaaegu nii täiuslik kui ma olen üldse võimeline kirjutama. Ja ma kasutasin enda elu Satan’s Slavesis. Peab astuma oma elust kaugemale, et vaadata seda ilma emotsioonideta – mis on küllalt raske. Aga see on hea ülesanne kirjanikule. See on hea asi, mida proovida.
See on väga kurb raamat. Kõik mu raamatud on väga kurvad. Traagilised. Aga elu ongi ühtaegu lõbus ja traagiline. Sellepärast ta ongi nii imetlusväärne. Sellepärast ei tapa ma ennast ka kunagi ära, et mitte millestki tõeliselt heast ilma jääda. Mõtle, kui ma pooks ennast üles või teeks midagi sellist ja samal hetkel, kui ma suren, lükatakse ukse alt sisse kiri, kus öeldakse, et ma olen võitnud miljon naela või olen kutsutud vapustavale peole või saan auhinna oma teoste eest või midagi sellist. Nii et selle hea nimel, mis võib juhtuda, tuleb jätkata. Ja see miski hea võib olla ka näiteks ilus päikseloojang. Aga alati on midagi.

Avalehe foto autor on Dmitri Kotjuh.