Kollektiiv Ewert and The Two Dragons andis mõni kuu tagasi välja fännide poolt mitu aastat pikisilmi oodatud uue, järjestuses kolmanda albumi, nimega „Circles”. Sel suvel võib Eesti publik neid näha nii kodusel Intsikurmu festivalil, kui ka peaaegu kodumaisel Positivus festivalil.
Pärast intervjuud istusin Tristan Priimäega Harju mäel, jõime kohvi, sõime tuunikalapirukat ning jõudsime põneva teemani: olevat kahte sorti bände, skenebändid ja muusikakoolibändid. Ewert ja draakonid kuuluvad üsna kindlalt sellesse teise rühma. Ausalt öeldes oli selle intervjuu ettevalmistamine mu jaoks paras pähkel – Ewert and The Two Dragons veereb nagu hernes, kohutavalt raske on kuskilt kinni hakata, midagi uut leida, põnevaid sakke lahata. Kõik on selge, korras ja ilus, just nii kuis peab. Kui eelmisel aastal oli muusikakriitikute vestlusringis kõne all kriitikute professionaalsus, siis äkki üheks hindamiskriteeriumiks võikski olla, et kui lõdva randmega saab kirjutaja hakkama ühe sellise nn muusikakoolibändi intervjuu läbiviimisega.
Tegelikkuses oli kõik palju rõõmsam ja meeleolukam, kui morbiidse alatooniga sissejuhatusest järeldada võib. Draakonid tulid intervjuule kohale täiskoosseisus ning hiliskevadises päikesepaistes vastasid küsimustele bändi laulja Ewert Sundja, kitarrist Erki Pärnoja, bassimängija Ivo Etti ning trummar Kristjan Kallas. Fotosid tegi Evert Palmets.
Foto: Evert Palmets
Miks sa nii morni näoga oled?
Ewert: Ei-ei, cool on kõik. Mõnikord on küsimused lihtsalt hästi igavad. Seda juhtub päris tihti.
Nojah, karta võib. Võibolla kui põnevamaks läheb, siis on küsimused juba ebamugavad?
Ewert: Mõnikord ongi ebamugav küsimus parem kui see, kui su käest küsitakse kõiki neid asju, mida oleks võinud lihtsalt kuskilt Vikipeediast vaadata.
Erki: See juhtub tavaliselt blogijatega, kes ei ole teinud mitte mingisugust eeltööd ja kes küsivad, et kes te olete ja kust te tulete ja mis teie bändi nimi on ja miks selline nimi. Kes tegelikult ei tea, kellega nad intervjuud teevad.
Minu täielikuks üllatuseks ilmusite te kõik neljakesi kohale ja ma vaatasin, et te enamasti annategi intervjuusid kõik koos. Kui palju te niimoodi neljakesi üldse kuskil väljaspool lava ja prooviruumi koos aega veedate või kui keeruline on teid üldse niimoodi kokku saada?
Erki: Me liigumegi enamasti neljases formatsioonis kogu aeg.
Kristjan: Meile meeldib koos kannatada.
Ewert: Või kui siis tõesti Saksamaal olid intervjuud, mis toimusid paralleelselt, siis me jagunesime… eee…
Erki: Gruppideks.
Ewert: …gruppideks jah.
Foto: Evert Palmets
Teil ilmus hiljuti album „Circles”. Mida teeb üks bänd peale albumi ilmumist ja selle tutvustustuuri lõppemist?
Erki: Praegu on meil suvevaheaeg.
Ewert: Suvevaheaeg väikeste espitsidega. Mõned käigud siiski on plaanis.
(Sosin tagaplaanil. Kristjan: Espits? Ewert: See on Puhhist – ekspeditsioon ehk espits.)
Erki: Kuus paar korda käime jah Euroopas festivalidel. Aga hetkel on natuke puhkust peale seda, kui veebruari lõpust kuni 17. maini sõitsime ringi, kuuekesi koos.
Aga suvi on ju festivalihooaeg? Peaks olema ju ette näidata eriti vinge festivalilist.
Erki: Tegelikult juhtuski nii, et uus plaat on selle suve festivalide jaoks liiga hiline. Nüüd hakatakse bukkima juba järgmise suve festivale, nii et me plaat tuli välja õigel ajal 2016. aasta suve festivalide jaoks.
Ewert: Nii et me jõuame enne järgmist suve natuke eeltööd teha. Sel suvel on mõningad väga toredad festivalid Hollandis ja Soomes ja Positivus Lätis ja nipet-näpet veel. Aga jah, neid saab pigem ühe käe sõrmedel üles lugeda praegu, mis ongi hea hetkel.
Erki: Meil on seda uhket festivalide listi olnud küll. Üks suvi käisime 30 festivali läbi.
Millised nendest on olnud põnevamad, suuremad, enda jaoks olulisemad?
Ewert: Mulle tuleb meelde Tšehhi festival Colors of Ostrava. Me olime tuurilt koju tulemas ja see oli viimane esinemine. See üllatas meid kõiki, et kuigi me esinesime teisel laval ja me olime seal vist eelviimane bänd, oli selle lava ees rohkem kui 15 000 inimest. See suurus oli lihtsalt täiesti ootamatu ja šokeeriv, meil tegelikult mujal Euroopas ei olnudki nii suuri festivale.
Kristjan: Mängisime peale Alanis Morissette’i, kes oli lõpetanud pealaval ja me siis läksime peale B-laval, mis ei olnud tegelikult üldsegi väiksem lava.
Foto: Evert Palmets
Ma tegelikult ei kujuta üldse ette, mis mastaabis teie tegevus toimub. See on üldteada, et Eestis te müüte ilma mingi probleemita Nordea Kontserdimaja välja, aga kui suurele publikule te tavapäraselt Eestist väljaspool mängite? Olete esinenud ka näiteks Londonis, mis on uue ja suurepärase muusikaga üle ujutatud – kuidas teid seal vastu võeti? Ameerikas?
Kristjan: Tavaline on klubi, mis mahutab nii umbes 500 inimest. Suuruses Sinilinnust Rock Cafeni.
Erki: Oleneb kõik sellest, kui palju me kuskil käinud oleme.
Ewert: Hollandis olid suuremad klubid, sest me oleme seal rohkem käinud ja Saksamaal ka.
Kristjan: Londonis on kõik kohad, kus me esinenud oleme, alati täiesti täis olnud, kindlasti ka tänu suurele Eesti toetajaskonnale. Londonis on eestlaste kogukond väga suur, seal kuulis eesti keelt kindlasti rohkem kui mõnes teises kohas.
Ewert: Ameerikas on võib-olla natuke väiksemad, sellised Von Krahlist Sinilinnuni suuruses klubid vast.
Teie puhul osutus see kardetud „kohutav teine” hoopis läbimurdeks. Teise albumi edu oli vist teile endilegi üsna äkiline ja ootamatu, kas on nüüdseks tekkinud juba mingi ettekujutus, kuidas kolmandal plaadil läheb?
Kristjan: Numbreid on muidugi keeruline praegu öelda, sest et see plaat tuli eri kohtades eri aegadel, pea kahe kuu jooksul, välja.
Erki: Väga raske on võrrelda neid plaate. Eelmise korraga võrreldes on olukord hoopis teistsugune, siis toimus plaadi esitlus ju Sõpruse kinos, mis tundus meile ikka kosmiline värk. Me ei uskunud, et see saab tõeks, tundus ikka väga suur ettevõtmine. Siis hakkas festivale ja kontserte välismaal jupphaaval tulema ja kõik ehitus aegamööda üles. Eelmise plaadiga sai alles selgeks, et kuidas üks plaat elab ja kuidas süsteem kõik toimib.
Kui uus plaat tuli välja, siis teadsime juba, mis meid ees ootab – et nüüd hakkab tuur ja kõik need promoasjad, see kõik on tuttav teekond juba.
Ewert: Ma arvan, et päris kindlasti on elu sel plaadil ikkagi veel ees. See elu hakkabki pihta siis, kui me nüüd käime ringi ja neid lugusid lihast ja luust kujul inimestele ette mängime, siis ka päriselt saame selle kuulajaga kokku. Kontsert on ju tänapäeval muusika kuulamise väga oluline element. Salvestatud muusikat on lihtsalt nii palju ja ma ei tea kui paljud inimesed panevad neid plaate kodus eraldi täispikkuses mängima, kuulatakse ikka pigem mingisuguseid pleiliste. Kontakt sünnib ikka kontserdil.
Saabub fotograaf Evert Palmets.
Ewert: (ebalevalt) Tere, Evert.
Ivo: Kõlab imelikult või?
Ewert: Väga imelik oli seda öelda.
Kristjan: Sul ei ole juhtunud seda varem?
Ewert: Ei ole kusjuures. Ma ei ole pidanud Evert vist kellelegi ütlema kunagi.
Evert: Tsau Ewert!
Sa oled varem nii öelnud?
Evert: Ei.
Te oma esimese albumi andsite ise välja, teise väikeplaadifirma I Love You Records alt ja kolmanda jaoks tuli juba diil major labelilt (Warner music/Sire) – mitmekülgne kogemus, mida ei ole just paljudel. Rääkige sellest kõigest lähemalt.
Ivo: Suure firmaga võtavad asjad lihtsalt väga palju kauem aega. Kuidas plaat ühest etapist teise jõuab, see ajafaktor on väga teistsugune.
Ewert: Kui meil I Love You’ga tekkis plaadi idee, siis leppisime kokku salvestusaja, mis oli umbes 2011. aasta jaanuaris-veebruaris. Miksisime märtsis ja plaat tuli välja 5. aprillil.
Sellistes soovunelmates suure plaadifirmaga pole mõtet elada, sellist asja seal lihtsalt ei juhtugi. Võib juhtuda, aga selleks peaks olema hoopis teistsugune olukord. Kui meie hakkasime tegema suure plaadifirmaga plaati, siis neil ei olnud sellega kiire ja see oli näha ka töötegemise tempos. Ma ei taha tingimata kurta, kindlasti need asjad võtavadki aega, aga see vajab harjumist, kui sa tuled sellest eelmisest kogemusest – sellisest, et sa saadad meili ja saad tunni aja pärast vastuse.
Nüüd tuleb kirjutada kõigepealt Toomale (bändi manager Toomas Olljum – toim.) ja siis ta lubab uurida; siis ta kirjutab kellelegi, kes kirjutab kellelegi, kes kirjutab kellelegi, kes on teises ajavööndis ja kui ta mingil hetkel vastab, siis ilmselt on mööda läinud nädal. Niimoodi on sisuliselt iga meiliga.
Aga kui me ajafaktori kõrvale jätame, siis on meil hetkeseisuga päris keeruline kommenteerida, et millised on päriselt need plussid, mida me ei ole jõudnud… Või noh, tegelikult plussid on hästi konkreetselt olemas – ühegi indieleibeliga, ei siin ega kuskilt mujal, ei oleks kunagi tekkinud arvatavasti sellist salvestamisvõimalust nagu me saime. Selliseid vahendeid väikefirmadel… Kindlasti võibolla mingitel on, aga arvatavasti nendel, kellega meie oleksime võinud veel koostööd teha, neil ei oleks. Eks see ongi mõnes mõttes selline SWOT-analüüs, mida me praegu alles täidame.
Foto: Evert Palmets
Teil on kindlasti nüüd palju rohkem meeskonda ümber, kui palju on veel teie õlule jäänud seda muusikat ümbritsevat tegevust, mida olete ju varem pidanud ka ise tegema ilmselt?
Kristjan: Oleme teinud, jaa-jaa, absoluutselt.
Erki: See on nüüd delegeeritud ära.
Ewert: Ma tahaks siiski vahemärkusena öelda, tegelikult on elu näidanud, et kui tahad, et asjad saaks tehtud, siis väga palju peab ise tegema. Mis oli ka põhjus, miks me näiteks ei jäänud ootama mingeid kujunduseasju. Me tegelesime sellega juba ise suvel, et kõiki protsesse kiirendada.
Teil lubati sellega tegeleda?
Ewert: See on läbirääkimiste küsimus. Kui need kavandid juba meie poolt tulid, siis kellelgi ei olnud otsest põhjust seda ka mitte lubada.
Erki: Heade ideede vastu ei ole kellelgi midagi, nad pigem ikkagi ootavad ka seal suures majas, et häid ideid pakutaks.
Ivo: Kui me käisime Warneris, siis seal just räägitigi, et nad toetavad artisti otsuseid. Muidugi neil endil on ka mingi kunstiosakond, kui vaja, siis nad ilmselt teeks ise kaane ka seal, aga kui artistil on oma visioon, siis nad lasevad selle läbi. Ma mäletan, et seda rõhutati, kui me käisime nendega tutvumas.
Erki: Meid käidi küll stuudios salvestussessiooni ajal „üle vaatamas”, aga muusika koha pealt ei ole olnud ühtegi ettekirjutust ja muus osas ka mitte. Samuti, kuidas meid promotakse ja millistena meid lastakse näida avalikkusele, ka seal me oleme saanud öelda, mis meile ei sobi. Meile ei ole peale sunnitud midagi, mida me ei taha teha. Selles mõttes täielik vabadus. Need eelarvamused, et lähed suure firma alla ja siis sinust tehakse selline ja selline… Muidugi kindlasti ka tehakse, kui sa soovid ja lased, aga saab ka nii, et nende poolt on tugi ja võimalused.
Plaadi salvestasite Ameerikas? Miks?
Erki: See võimalus pakuti välja plaadifirma poolt, nad olid varem ka selle stuudioga koostööd teinud. Meie, kes me oleme enda bändiga varem salvestanud Kloogarannas ja Türil ja Endla tänava stuudios ja… ei näinud põhjust, miks öelda ära sellisest pakkumisest. Ajalooga stuudio, palju igasuguseid võimalusi ja pille ja muid vahendeid.
Ivo: Koht oli inspireeriv, seal oli väga ilus loodus. Põhimõtteliselt olid nagu Eestis, aga lihtsalt puud olid veidi pikemad ja kõrgemad ja lopsakamad. Stuudio oli 70ndatel ehitatud vanasse küüni.
Erki: Koht oli inspireeriv ja see kõik tundus õudselt põnev. Kui tulla tagasi selle suure plaadifirma jutu juurde, siis ma arvan, et me ei ole veel kõiki võimalusi näinud, mis neil on kuskil varrukas ja ma arvan, et selle plaadiga on kõik alles alguses. See on ikka mingit sorti õnn või kogemus, mis tuleb ikka vastu võtta, et saada uuele levelile, õppida ja kogeda uusi asju.
Ewert: Eks ikka kõik vead tuleb ise ära teha. Neid asju ei saa mitte keegi teha sinu eest. Ma ei usu, et kellelgi meist oli mõte, et me ei võta seda pakkumist vastu.
Erki: See tuli loogilise sammuna.
Ewert: Eks me muidugi kuula Toomast ka.
Ma saan aru, et Tom on teie elus senini täiesti olemas?
Kristjan: Jaa, ja miks ta ei peakski olema? Meilt küsitakse tihti, et kas Toomas bukibki meile kontserte? Ei, Toomas ei buki meie kontserte, manageri ülesanne on ju hankida bändile häid diile ja kontakte ja ma ei kujutakski ette, et manager oleks kuskil, ma ei tea kus. Toomas tunnetab siinset olukorda ja tunneb meid.
Erki: Ei kujuta ette jah, et meie asjadega tegeleks keegi võõras inimene või asutus. Toomas on ikkagi oma jope.
Ewert: Toomale võib ikka öösel helistada kui häda käes.
Mis sorti hädas te Toomasele öösel helistate?
Erki: Mina olen talle helistanud kella viie paiku öösel, et kuule, mul ei ole passi ja ma ei tea, kuidas ma kell 7 lennuki peale saan. Kõne vastus oli, nagu oleks see kõik täiesti normaalne: „Aa, kuule, olgu, aga ma uurin natuke. Võta rahulikult, kõik on hästi”. Me oleme ju kõike koos teinud algusest peale. Kohe peale meie esimese plaadi salvestust, edasi juba oli koos.
Ewert: Tegelikult isegi enne esimese plaadi presentatsiooni oli meil see Tartu kontsert ja ka Von Krahli Maailmaküla festivali kontsert, mis oli Tomi korraldatud.
Erki: Tartus Genklubis oli Tom meiega kaasas ja isegi soendas meid oma bändiga, sest Toomas on ju ikkagi bändi frontman. (Toomas Olljumi bändist Mild võib lugeda pikemalt siit – toim.)
Toomasega ongi just see pluss, et ta on bändimees ka olnud ja ta teab väga hästi, millega meie tegeleme ning teab, mis seal ümber käib ja sees.
Te olete bändi algusest peale tegutsenud neljakesi koos, mis juhtuks kui üks teist lahkuks? Näiteks, et sina, Kristjan, otsustaksid ära minna?
Kristjan: Eestis on neid trummareid nii palju, kellega mind segamini ajada, et…
Erki: Ma just tahtsin öelda sama asja.
Ewert: Ajame su vennal (Trummar Peep Kallas – toim.) juuksed maha, ja läheb!
Üks mees, kes paar kontserti tagasi tuli meiega rääkima, arvas, et Ivo on trummar. Ja siis ta ei lõpetanudki ära, ma küll ütlesin, et Ivo mängib bassi, aga ta ütles, et jajaa, ta mängib kindlasti bassi ka, aga… (Ivo poole) ta tuli ju sulle ka rääkima, et nice drumming, autogrammide jagamise ajal…
Kristjan: Erki, sinust ka ju arvatakse, et sa oled Ewert?
Erki: Jaa, seda on tihti, kui kuulatakse terve kontsert ära ja siis tullakse minu juurde küsima, et kas ma olen Ewert.
Kristjan: See oli vist Inglismaal Bristolis, kus üks naine tuli plaadimüügi leti juurde küsima, et ma saan aru, et nemad on Ewert ja kaks draakonit, aga kes siis sina oled?
Erki: Aga selle peale me ei ole veel mõelnud, et mis saab, kui üks ära läheb.
Ewert: Ma arvan, et sellise asja peale tingimata ei peakski mõtlema.
Kristjan: Enne, kui aeg on käes. Ei ole mõtet stressilevelit üles tõsta, ei ole põhjust ka nagu.
Foto: Mart Vares
Teie promofoto tehtud raamaturiiuli taustal, kus see asub? Mis raamatud seal on? Kohavalik oli fotograafi idee?
Kristjan: See asub ühes stuudios Peterburi maanteel.
Erki: Vat seda ei oska öelda, mis raamatud seal on.
Ewert: Tegelikult oli seal päris huvitavaid raamatuid. Seal oli sarnane raamatuvalik nagu siis, kui sa lähed kuskile sellisesse kohta, kus antakse raamatuid ära – noh, Seiklusjutte maalt ja merelt ja Vilde ja…
Ivo: Neid antakse ka ära kuskil või?
Ewert: Muidugi.
Ivo: Ei anta, need on päris kallid ju?
Ewert: No seal on ka mingeid osi, mida on rohkem ja neid, mida on vähem. Selles raamaturiiulis ma vaatasin, seal oli kolm Seiklusjuttu maalt ja merelt. Nii, et mingeid ilmselt antakse ära ja mingeid ostetakse saja euro eest… Seal oli selline valik, et keegi on ühest autost välja tõstnud ja siis teine inimene tõstis enda autosse ja pani need raamatud sinna riiulisse.
Erki: See oli fotograafi idee jah ja jube kihvt näeb välja, mulle väga meeldis. Bändipiltide tegemine on ikka keeruline. Eriti need klassikalised neljased koosseisud. Seal on võimalus onju, et sa seisad käed taskus, või niimoodi rinna all kinni, jalad natuke harki ja siis kõik seisavad ja vaatavad hästi tühja pilguga… Või siis sa oled näiteks mäekaljul, kõik on erineval tasandil natuke ja siis vaatavad võibolla üle õla või…
Ewert: …mõned vaatavad kaugusesse…
Erki: …kaugusesse niimoodi mõtlikul pilgul, sest keegi on hästi diip ka ja… keegi peab vasakule vaatama, keegi peab paremale vaatama, siis on hästi parlanksis… või siis sa teed kuskil telliskivimüüri ääres…
Kristjan: …toetud sinna vastu…
Telliskivimüür on klassika.
Erki: …see on klassika jah… teie seiske, aga äkki sina, näe, toetu ja siis üks toetub. Sest tema on see khuul. Nii, mis meil oli nüüd – khuul, diip, mis veel?
Ewert: See lõbus äkki?
Erki: Jah, igal juhul on see keeruline. Selles mõttes mulle see idee väga meeldis, et me olemegi need neli ja me olemegi seal reas. Ei ole mingit suurt leiutamist, vaid on lihtsalt nagu passifoto neljale inimesele ja äge taust, tekib mingi energia liikumine tänu nendele raamatutele seal.
Kas videote tegemine on sama keeruline, ma vaatasin, et teil tegelikult ei ole väga palju videosid?
Erki: Ühe jätsime ära, sest meile ei meeldinud lõpptulemus ja teine jäi ära, kuigi me olime juba valmis minema võtetele. Kuidagi on niimoodi läinud. Nii, et meil võiks olla praeguseks neli videot, aga on ainult kaks, aga need on vähemalt minu arust väga head.
„Pictures” video on mu meelest väga hea, ilusalt lakooniline ja kulgev. Kui palju te seal juures tegevad olite ja kuidas kõik toimus? Kaua seda kõike üles pandi?
Erki: Kaks nädalat pandi üles. Aga meie ei teinud seda, me läksime kohale siis kui oli meie võttepäev.
Ewert: Me läksime ronisime nende postamentide otsa ja liigutasime suud.
Erki: Seesama meeskond, mõne erandiga, tegi meie esimese video ka. Nii, et meil oli juba kindlus esimesest korrast käes, me ei sekkunud väga. Nemad tegid oma asja ja me tegime oma asja, pärast arutasime natuke ja timmisime ühte või teist nüanssi. Nad on väga ägedad ja meil oli esimest korda kogemus sellise tõeliselt suure meeskonnaga, seal oli 23 inimest.
Kristjan: Paljud arvavad, et see video jäi nõrgaks.
Erki: Ma olen pigem saanud teistsugust tagasisidet – et inimestele pigem meeldib see lihtsus, see, et ei olegi mingit storyline’i.
Iiris rääkis paar aastat tagasi intervjuus, et sa räägid oma taimedega, Erki?
Erki: Aa jaa, me rääkisime Iirisega sellest. Jaa, ma olen küll taimeinimene, ma hoolitsen nende eest. Aiainimene ma ei ole, see mul väga ei toimi. Aga oma koduste taimede eest hoolitsen ma väga, ma olen neid päästnud välja väga rasketest olukordadest ja isegi mingi aeg…
Kristjan: Koomaseisundist välja?
Erki: Jah, olen-olen… aga mulda tuleb…
Ewert: Miks nad on sellistesse olukordadesse sattunud?
Erki: Mulda tuleb vahetada… Ma ei saa üldse rääkida, mul on kõik täiesti sassis juba!!! (naer) Kunagi, kui ma elasin üksi ja tuurile läksime, siis ma viisin oma taimed isegi Kristjani pruudi juurde sanatooriumisse, teiste lillede kõrvale.
Kristjan: Olid jah, hästi said läbi omavahel, mul on hea valgus seal.
Erki: Said hästi läbi jah ja väga hästi hakkasid kasvama kusjuures. Aga jah, ma olen taimeinimene. Mul väga palju teisi huvisid ei ole, ma tahaks muusikaga tegeleda praegu rohkem, kui ma olen saanud tegeleda. Just mingi katsetamise ja leiutamise ja kõige sellega, mis on meie graafiku juures keeruline.
Ewert: Mul on ka üks taimekogemus, aga ma ei saa seda lõpuni edukaks lugeda. Muidu ma olen aga tutvusringkonna IT-abi (kõik noogutavad). Ma ikka saan neid kõnesid: „Kuule, mul on nüüd arvutil mingi kiri ees, mis ma pean tegema?”
Ivo: Ma eile aitasin kaasa taimede kasvule. Ma vedasin kaks haagisetäit turvast. Tegelikult põhimõtteliselt ma vedasin ühe kastitäie turvast, aga ma laadisin haagise täis ja me jäime kinni rabas, siis ma pidin koorma maha viskama, sõitma natuke edasi ja siis uuesti peale. Nii, et kokku kaks.
Kristjan: Aga Ivo on õllemeister meil ju!
Ivo: Ma teen õlut jah, vaikselt väikseid kogused, katsetan. Kogun nippe, mõttes on korralik masin osta. Õlut ma ei ole pidanud ise enam ostma poest.
Ewert: Mina küll pean. Kaks aastat katsetab ja pole bändikaaslastele mitte pudelitki toonud.
Erki: Kui me teeme kümne aasta pärast uuesti intervjuu, siis mul on rääkida hoopis teine jutt. Ma hakkasin uurima, kuidas juustu tehakse. Ma küll ei saanud endale seda raamatut, mis ma tahtsin, aga see on netis olemas ja ma vabadel hetkedel loen seda. Ma saan nüüd aru tegelikult juustu olemusest, ma olen läinud juustu sisse natukene. Juust on minu elu, söömise kohapealt, minu elu suur kirg. Söömine on üldse minu suur kirg. Kunagi ma näen ennast juustumeistrina.
Kas sa tahad selle protsessiga algusest peale seotud olla, plaanid võtta endale lehma või kitsed või?
Ewert: Kindlasti võtab.
Lemmik seitsmes rada?
Kristjan: St. Vincent „Marrow”, albumilt „Actor.
Ewert: John Martyn „May You Never”, albumilt “Solid Air”.
Ivo: Radiohead „Just”, albumilt „The Bends”.
Erki: Tame Impala „Feels Like We Only Go Backwards”, albumilt „Lonerism”.
Fotograaf Evert kutsub bändi diivanile istuma, et pilti teha.
Erki: Aa jah, siis on muidugi diivanipildid onju. Ma olen mõtlik.
Diip, mõtlik, khuul ja lõbus.Foto: Evert Palmets