King Gizzard & The Lizard WizardFoto: Kristaps-Bardziņš / Positivus Festival
Ja seal ta jälle paistis ­­– üheksas Positivus. Optimistlikult astusin sündmusele vastu, oodates liigutavaid äratundmisi mõnelt suurelt legendilt, meeldejäävaid välgatusi uue põlvkonna alternatiivkunstnikelt ja muidugi üllatajateltki.

Esmalt üldisemast melust. Eelmisel aastal oma külastatavuslimiidi saavutanud sündmus jätkas sama edukalt. Õnneks säilis ka sõbralikkus. Tänaseks on tegu mõnusa meelelahutusfestivaliga. Ka kõik muusikaväline oli teinud sammu põnevuse poole. Küll aga ilmnes kummaline tõik. Osa tegevustest olid miskipärast ainult lätlastele mõeldud. Keelega ei paistnud sel suurt pistmist olevat. Mine tea siis, miks? Aga pole ka ehk lugu. Muusika oli, on ja jääb kõigile.

Head ja paremat oli selgi korral paljudele. Kindlasti said lustijad ja jalakeerutajad oma. Juba esimesest õhtust, kui esines Jungle. Ei ole ma eelmistel aastatel täheldanud, et nii varakult koguneks pealava ette nii suur hulk aktiivseid kaasaelajaid. Jungle andis juba eos asjade käigule oma moodsa souliga laheda aura. Elusas ettekandes laieneb kahe muusiku algatatud projekt seitsmeliikmeliseks. Kasutatakse akustilisi perkussiivinstrumente ja tehakse igati ehedat asja. Mõnusad Kariibi aktsendid, kuhjaga funki ja pehmelt voogavad ning murtud retrolikud sündihelid. Algus missugune!
Kate BoyFoto: Kristaps Bardziņš / Positivus Festival
Hea algus nõudis jätku. Sestap ei tihanud ma vahele jätta järgmisena lavale astunud Kate Boy’d, kes Jungle’i tunnetust electro-popi näol edasi kandis. Tallinn Music Week’il olin neist juba äärmiselt hea maigu saanud. Jungle’i tekitatud foon lihviti siin veelgi paremaks. Vokalist Kate Akhurst tekitab oma sära ja energilisusega endiselt sooje tundeid. Olgugi, et Rock Cafes tundus tema kohalolek võimsam, saab ta ka suuremate lavade valitsemisega kahtlemata hakkama. Igatahes andsid kaks esimest artisti tugeva füüsilise laengu ja rääkisid elektroonilise ning tantsumuusika jätkuvast võidukäigust.

Omal moel jätkas selle kinnistamist ka multi-instrumentalist Jack Garratt. Mõnusalt r&b’ne vokaaltunnetus ja post-dubstepilik bassi- ning rütmikäsitlus. Meelde turgatasid James Blake oma falseti ja Mount Kimbie nihestatud trummirütmidega. Andekas kutt igatahes, kasutades sämpleid, loope ja vahele padidel trumme toksides. Seejärel tooremat energiat jazziliku klaverikäiguga maandades või vastupidi rahulikemaid vooge roosteste bassikäikudega intensiivistades. Lõpuks haaras oma Stratocasterigi ja tegi pisikese vahva bluesijämmi. Natuke muutus tema etteaste küll lõpupoole liigmagusaks ja üheplaaniliseks. Aga 23-aastasel muusikul on ehk aega küpseda. Esimene albumgi välja anda. Oma EP’dega on ta igatahes suutnud sahinaid juba tekitada. Tasub kõrv peal hoida.
PlaceboFoto: Inga Plūme / Positivus Festival
Placebo on aga tuttav võrreldamatult suuremale hulgale kõrvapaaridele. Reedene peaesineja liikus hoopis teisel pulsil. Tõsiseid fänne paistis olevat kõvasti. Suurelt ekraanilt sai nii mõnegi pisarapoetust näha. Mind ennast pole Placebo muusika küllaltki sirgjooneline skeem kunagi sügavalt puudutanud. Brian Molko nasaalne vokaal on küll alati äratuntav ja omamoodi huvitav. Õhtu peaesinejale kohaselt oli helimassiiv siiski päris võimas ja mõnus minimalistlik valgusshow koos ekraanivisuaalidega lõid köitva atmosfääri. Placebo muusika teismelikust ängist pakatavas melanhoolias on alati mingi lootuskiir ja paistab, et paljusid see puudutas. Jäi vaid ohata, et minu jaoks on see aeg vist möödanik.

Siia on paras vahele susata väike pettumusenurk. Sombune laupäeva pärastlõuna just seda pakkus. Psühhedeelsed rokkarid Austraaliast – King Gizzard & The Wizard Lizard ootusteni ei küündinud. Kummaline seitsmepealine salk, miskipärast kahe trummikomplekti ja kolme kitarristiga. Igatahes takerdusid nad lohisevasse monotoonsusse. Ka suupill, flööt ega tamburiin suurt abi ei toonud. Jämmi ja sünergiat ei tekkinud. Vähevoolav ja üheplaaniline etteaste. Seejärel jättis pigem mõtlikuks ka Lamb, kes küll vana head Bristoli kõlapilti endas kannab. Jah, haldjakleidis Lou Rhodes oli silmale ilus vaadata ja kõrvale kuulata. Muusika jäi aga pisut steriilseks ja kalgiks. Lambi helikeel näikse pigem oma aega kuuluvat ja mõjus seega isegi anakronistlikult.
LambFoto: Axel Schilling / Positivus Festival
Küll aga aitas õiged võnked ennistada Warpaint, kes oli igati hea vahepala. Unenäolisest muusikast koorub välja igatsust ja kerget nukrust. Oli tunda shoegaze’i ja dreampopi atmosfäärilisust. Nende aurast õhkus ehedat rokkmuusikalikku vabaduseihalust. Muidugi viis neid voolavaid lugusid edasi bändiliikmete vaheline hea keemia. Ägedad naised! Minu südame nad võitsid. Ja juba jälle oli päev õhtus ning õige piduliste meeleolude aeg Kasabianiga käes. Pigem ei miskit ennekuulmatut, ent pisut psühhedeelsetki laadi kärisevat tantsurokki ometi pakuti. Publikumassiivi pani igatahes liikuma ja seadis laupäevaõhtu tõsisemale peolainele. Meeleoluka vahepalana tehti ka asjakohane hommage legendidele, kaverdades The Doorsi People Are Strange’i, mis mõjus kosutavalt. Pärast seda etteastet oli igati paslik sukelduda öhe ja korralikult pidutseda.
KasabianFoto: Kristaps Bardziņš / Positivus Festival
Tõsisemate popgurmaanidega liikus muusika seniiti pühapäeva õhtupoolikul. Just siis leidsid aset kaks kõige hingestatumat esitust. Esimesena St. Vincent, mille looja Annie Clark on tõesti suur artist. Ta suudab komponeerida omanäolist indie barokkpopi, hästi laulda, aga eelkõige suurepäraselt kitarri mängida ja olla köitev karakter laval. Kitarri mängib ta abivahenditeta, kasutades mitmeid erinevaid tehnilisi lähenemisi. Esmaklassiline tunnetus! Ja muidugi maitsekalt sensuaalne kostüüm, klahvimängija Toko Yasudaga sünkroonis esitatud robotlikud tantsuliigutused ja filigraanne muusikaline esitus – kõik on omal kohal ja samas nii elav. Oleks põnev näha kontserti ainult talle reserveeritud laval. Ka Robert Plant kiitis, edastades talle oma kiidu- ja tänusõnad öö hakul kontserti lõpetades. Austus!

Ja siis saabus see finaal. Igal aastal on ta omanäoline. Sel korral elav legend Robert Plant. Kummalisel kombel pole ma suure ja ammuse Led Zeppelini fännina ometi varem teda kuulamas käinud. On see olnud kartus pettumuse ees või midagi muud? Pettumusest oli aga see etteaste küll kaugel. Maitsekas ja ilus kontsert. Küps Plant ei püüa üle oma varju hüpata ega nooruspäevade kombel esineda. Kuigi ka täna on temas seda sama sundimatust ja karismat, kuid eelkõige küpset soojust. Omaaegsed Zeppelini lood olid lahendatud suuremas osas the Sensational Space Shiftersi võtmes. Pigem mahedamana, kuid aeg-ajalt algmaterjali otse tsiteerides. Ilma Jimmy Page’ta on selle muusika taotlused ja esitusviis loomulikult nihkunud. Veel rohkem on esile toodud maailmamuusikaline mõõde ja tunnetus. Ka nende uus originaallooming on igati meeldiv, kuid eks juba päeval festivalialal välkunud arvukad Led Zeppelini särgid näitasid, mida enam oodatakse. Igatahes oli hea näha ühte tõeliselt suurt muusikut. Mõelda vaid, millised tunded võisid vallata publikut näiteks 1973. aastal Madison Square Gardenis…
Robert PlantFoto: Inga Plūme / Positivus Festival
Ja vaat siis… Tantsuliselt energiline festival sai ja neist öistest pidudest võiks ju omaette loo kirjutada. Igatahes, kes soovis rohkem hingele, leidis kindlasti ka seda. Aga minulgi jäid tunded head. Nüüd pole muud, kui uhket kümnendat oodata. Huvitav, mille erilisega sel puhul kostitatakse?

Avalehe fotol rahvas Kasabiani ajal. Foto: Kristaps Bardziņš / Positivus Festival.