Rock CafeFoto: Evert Palmets
Sahinad koondusid suvel uudisteks – endine Ajakirjade Kirjastuse juhatuse esimees ja Postimehe vastutav väljaandja Mart Luik asus tööle Rock Cafes. Meediamaastikul tuntud värske omaniku ja tegevjuhiga alustab klubi uut hooaega täna, 17. septembril, algusega kell 20.00. Kaheteistkümnendat hooaega avavad laval Kukerpillid, Kurjam, Puuluup ning Rebel Angel. Bändide ees, vahel ja järel on DJ-d Onu Bella ja Kristo Rajasaare.

“Meie soov on panna Rock Cafe täie hooga taas käima, tahame teha kvaliteetset, mitmekesise muusikavalikuga head programmi, tahame olla oluline muusikaklubi regioonis, tuues Eestisse nii rohkem välisartiste kui pakkudes esinemis- ja korraldamisvõimalust regulaarselt ka headele kohalikele esinejatele ning korraldajatele,” kommenteerib värske klubijuht avamispeo uudises.

Reedel Rock Cafesse intervjuud tegema jalutades mõtlen, et sattusin hiljuti pooleldi juhuslikult samuti taasavatud kohta, veidi enne selle avamist. Ei käinud küll lugu tegemas, tolgendasin parajasti ühe korraldajaga kaasas. Sealt jäi peamiselt meelde temaatiline käitumiskultuur – nii tervituseks, hüvastijätuks kui igaks juhuks ka vahepeal pandi rusikad kokku. Teate küll, nukid, jou. Ei tea, mis küll sellise CV-ga tegevjuht arvaks, kui tervitust nii pakkuda? Kohale jõudes igaks juhuks proovima ei hakka. Luik on küll rõõmsa olemisega ja temaatiliselt bändisärgis – Rolling Stones säramas kõhu peal. Ise saabusin otse töölt, maratonkoosolekust veidi räsitud ja väsinud, aga siiski ülikonnas. Ilmselt oleks olnud liialt ootamatu ja kohatu.

Kust selline idee tuli, et hakata klubi pidama?

Ma mõtlesin, et ma võiksin naljaga pooleks öelda, et selles on süüdi Morrissey. Minu nooruspõlve üks absoluutseid iidoleid. Uudis tema esinemisest Rock Cafes oli minu jaoks "vau"! Nautisin saalis tema järjekordset särgivahetust ja mõtlesin, kas oleks 20 aastat tagasi kujutanud ette, et Sossi klubi kõrval õnnestub mul Morrisseyd kuulata. Üheski fantaasias ei oleks seda endale nõukogude aja lõpus ette kujutanud. Selle kontserdiga kirjutas Rock Cafe kui selline end nii öelda kõvakettale, et see on lahe koht.

Sattusin siia ka igasugustele muudele üritustele ja kui kevadel sain Postimehe suuremast ametist priiks, siis mõtlesin enda jaoks läbi, mis asjadega ma üldse parasjagu tegelen. Muusikaklubi ideed olen tegelikult mõnda aega tuttavatega arutanud – Tallinnas võiks ikkagi olla selline koht, kus elu koguaeg käib ning hästi laialt võetakse asju ette, just muusikalise valiku mõttes. Ma ei teagi, mis juhtis mu tähelepanu, et just Rock Cafe – koht on ju igati olemas ja aastate jooksul on siin väga põnevat tegevust olnud, viimase poole aastaga on aga kuidagi vaikseks jäänud. Sattusime klubi eelmise omanikuga kokku, leidsime ühise keele ja tuligi otsus ära, et hakkan asja vedama.

Aga milline see kujutluspilt oli? Rock Cafe on peamiselt siiski olnud elava muusika klubi. Mõtlen, et kuskil 90ndatel oli moodne natuke osalust omada kuskil ööklubis, siis sai daamidele külje alla hiilida ja öelda, et "kuule, ma olen ka siin natuke nagu omanik" ja siis oli, khm, äge. Ma eeldan, et rockiklubis seda aspekti ei ole, on mingid teistsugused.

Eesti tingimustes nii suur klubi, kuhu mahub üle tuhande inimese vabalt sisse, ei saagi hästi elada, kui ta panustab mingile ühele teemale.Jah, ei saa salata, et ei saa olla kontsertklubi omanik või juht, kui sulle muusika ei meeldi või jätab suhteliselt ükskõikseks. Sa pead suhtuma muusikamaailma kirglikult, see on mul esimene eeldus.

Aga ma ei tea… Kas Eestis on väga seda teemat olnud üldse? Ma tean, et Moskvas oli küll niimoodi, et endast lugupidaval ärimehel oli hea, kui sai öelda, et tal on restoran näiteks. Pitsabaaride kett. Või ööklubi. Sellega oli hea eputada ja oma tuttavaid sinna kutsuda. Aga Eesti on selline väike koht ja mu meelest see siin selliseks moeröögatuseks ei ole saanud. Vaevalt Rebasedki näiteks Hollywoodi hakkasid tegema sellest motiivist lähtuvalt.

Asja mõte on mu meelest see, et sa pead olema ikkagi muusika fänn. Pead viitsima tegeleda selle klubiasjandusega, sest ega rikkaks sellega tõenäoliselt ei saa, vähemalt Eesti tingimustes. Klubi on ikkagi kohalikes tingimustes ja suunatud kohalikule turule.

Lisaks ma maailmavaateliselt ka ei kujutaks ette, et Rock Cafe peaks olema mingi ühe kitsa muusikalise žanri või niši koht. Peale maailmavaate on selle taga ka puhas matemaatika. Eesti tingimustes nii suur klubi, kuhu mahub üle tuhande inimese vabalt sisse, ei saagi hästi elada, kui ta panustab mingile ühele teemale. Ta lihtsalt ei suuda täita oma saali piisavalt, rahvas saab enne otsa. See on selline hädavajalik eeldus, et pead võimalikult laialt erinevatele kuulajatele pakkuma muusikalist elamust. Ja nagu ütlesin, see sobibki hästi mu maailmavaatega. No okei, võibolla proportsionaalselt ma kuulan indiemuusika bände rohkem kui mingeid teisi, aga leian fännitavat materjali vast igas žanris. See peab olema ikka väga ekstreemne muusikastiil, millest ma üldse midagi ei pea.

Äsja oli Rock Cafes Hard Nation pidu. Astusid läbi, kuidas oli?

Jaaah, astusin läbi ja ütleme, et Hard Nationi muusika on üks nendest… Või ma ei tea. Ma oskasin näha ka seal omaette võlu, kuidas see asi on üles ehitatud. Võibolla see muusikastiil ei ole mu esimene valik. Oma telefoni pealt ma Frontlinerit või Brennan Hearti või midagi sellist ilmselt ei kuula.

Postimehes tegutsedes jäid meelde hästi jõulise ärijuhina – kuidas mingeid protsesse muuta jms. Rock Cafes eelmised tegutsejad mõtlesid samuti, et teeme natuke suuremaks, saab lisaks natuke suuremaid artiste tuua; samuti, et teeme programmi palju laiemaks. Aga tundub, et see ikkagi ei vedanud välja – loomulikult seal oli ilmselt sadatuhat muud põhjust ka. Aga ikkagi – mis nüüd teistmoodi saab olema? Miks sa arvad, et see on ikkagi jube hea mõte siin proovida?

X-faktor on midagi, mida ei ole võimalik matemaatiliselt tuletada. Tuleb üritada seda ära tunnetada, koguda adekvaatset infot ja ümbritseda ennast inimestega, kellel on ninatunnet. Aga lõpuks on nii, et kõik võivad ikka mööda panna.Ma leian, et see retoorika on natuke bluff, et Eestis pole üldse mõtet klubi teha. Okei, tõsi on see, et tõenäoliselt ainuke koht, kus sellist suurt klubi saab teha, on Tallinn. Paratamatult. Rootsi näitel, seal kannatab ka Malmös ja Göteborgis midagi teha, aga meil sellises mastaabis linnu on vaid Tallinn. Loomulikult on see väga riskantne bisness ja kui keegi teaks kõiki õigeid vastuseid, siis see keegi oleks miljonär.

Väga palju on eksimist näiteks bändide valikuga. Nii promootoril kui klubil. Seal on see mingi x-faktor, mis toimib ja teatud bändide puhul on nii, et seekord toimib ja järgmine kord ei toimi. X-faktor on midagi, mida ei ole võimalik matemaatiliselt tuletada. Tuleb üritada seda ära tunnetada, koguda adekvaatset infot ja ümbritseda ennast inimestega, kellel on ninatunnet. Aga lõpuks on nii, et kõik võivad ikka mööda panna.

Ma võrdlesin, et mingis mõttes on see raamatute kirjastamisega sarnane maailm. Selleks, et saada üks Harry Potter, tuleb teha tuhandeid raamatuid, mida mitte keegi ei loe ja mis jäävadki kopitama kuhugi riiulisse. Suur erinevus on aga see, et raamatu sa trükid ära, laod riita ja siis on sul raha sinna alla pandud. Klubi on aga hästi paindlik bisness, saad kohe õppust võtta. Plaanisid mingit tüüpi sarjalaadset asja ja täiesti ebaõnnestus. Ja kui tõenäoliselt ei paista õnnestuvat ka teise või kolmanda osaga, siis ei ole sul see kuhugi riita laotud ja saad kiiresti asju korrigeerida.

Aga lõppkokkuvõttes – eksivad eranditult kõik ja õnneks juhtub ka nii, et eksid teistpidi. Mõtlen, et vahel eksid nii, et rahvast on vähe, aga vahel eksid nii, et ei mahu ära. Pead telefoni välja lülitama, kui sõbrad käivad pinda, et kas ikka mahuks, aga klubi pole muidugi kummist.

Ma arvan, et ta on Eestis natuke kultuurimissiooni küsimus ka, vähemasti mina võtan seda niimoodi . Võtame kasvõi selle, et oma nõukogude tausta pärast on meil terved peatükid pop- ja rockkultuurist nö klaasi taga – mitmeid asju lives ei näinudki kunagi. See lööb nostalgias mingis mõttes läbi. Inimesed tahavad kaotatud aega tasa teha ja näha ära need asjad, mida veel näha on võimalik. Ma ei mäleta, palju oli Rollingutel rahvast Lauluväljakul, aga no väga palju. Ma väidan, et osa neist ei olnud Rollingute fännid, aga nad tahavad näha, mida nad ise või nende vanemad kuskilt Luksemburgi raadiosageduselt läbi hirmsa kragina kuulasid. Või äkki keegi isegi smuugeldas plaadi Nõukogude Liitu, mida kunagi saadi hõberubla eest. Ma näiteks Mick Jaggeri sooloplaadi vahetasin nii ja mõtlesin, et olen jube ägeda diili teinud. Eesti, muidugi koos ülejäänud Ida-Euroopaga, on Euroopa kultuuripilti liikunud hirmsa kiirusega. Kuna me oleme selles protsessis sees, siis me ise ei saa aru, kui palju see pilt on meil muutunud ning meil on võimalik veel edasi minna.

Üks hea eeskuju on mul Stockholmi klubi Debaser, kus tõesti, võtad kava lahti ja mõtled, et paljuski võiks selline olla ka Rock Cafe programm. Ma saan aru – oluliselt jõukam Rootsi turg ning rootslased on olnud sellel maastikul üldse väga edukad. Julged sammud, mis 70ndatel tehti, on ennast tänaseks õigustanud. Meil nii hästi ei lähe, aga me kindlasti peame püüdlema sinnapoole. Meie klubi jaoks on ideaalne näiteks tuuritav artist, kes täna veel ei ole suur tegija. Viis aastat enne seda, kui Arctic Monkeys’ist saab see "vau", peaks nad Tallinnast Rock Cafest läbi käima. Ideaalis. Siis me saame pärast pildi seinale panna ja öelda, et voh, vennad olid sel kuupäeval siin.

See on keeruline bisness, nõus, aga minu meelest täitsa tehtav, kui sellesse kõvasti panustatakse. Ma arvan, et kohalikku muusikaelu peab ka kollektiivselt arendama, iga saali võimekusest lähtuvalt. Ütleme, Eesti suur saal, Saku, iseenesest ühtegi asja praegu ei korralda, laseb ainult rendiüritusi sisse. Aga võibolla ühel päeval nad ka korraldavad ka ise. Meil ei ole muidugi selle artistiga midagi teha, kes vajab 6000 või 7000 kuulajat.

Mina olen praegu väga optimistlikult meelestatud. Arusaadav ka, alguse asi. Aga ma arvan, et meil õnnestub siin muusikakuulajate maailmapilti väga palju mitmekesistada ja tuua maale asju, mis siiakanti veel ei ole sattunud. Ja kindlasti on väga oluline roll sellise klubi puhul anda võimalus uutele Eesti artistidele, nii palju kui vähegi kannatab. Selleks meil otseselt see suur saal väga hea ei ole ja siin on meil mingid mõtted… Kuna konkurendid loevad ka, siis ei tahaks väga detailidesse veel laskuda. Aga põhimõtteliselt ma mõtlen kindlasti tulevikus olla ka sellele suunatud, et noortel artistidel oleks võimalus peale tulla ja ennast kuskil näidata.

Saali poolitamine siis?

(Väga kavalalt) Ei noh… seal on igasuguseid nippe, kuidas seda asja korraldada.

Plaanid on täitsa olemas. Lihtsalt kõike nüüd ühe ööga ei jõua teha. Koht peab olema õdus. See on ju klubi enda jaoks väga tähtis, et inimesed ikkagi suhteliselt vara tuleksid ja ei ajastaks ainult artisti ajaks. Heast kontserdist peab alati ju nälg jääma. Neil peab olema mõnus siin edasi tiksuda ja natuke seda nälga kustutada. Teine asi on tõesti see, et kui me tahame paarisajale inimesele mõnusat üritust teha, siis täna selleks see suur saal ei sobi – siin on lihtsalt kõle siis. See saal hetkel eeldab, et sul peab olema seal üksjagu rahvast sees.

Eks on igasuguseid mõtteid. Ma ei plaani kritiseerida, et kas seda tehti piisavalt või mitte – aga kui klubi omanikuna on meil ruumide kulu nagunii 24/7, siis võibolla peaksime me aktiivsemalt pakkuma ruume kliendiürituste korraldamiseks. Need on tegelikult väga mõnusad ruumid üritusele nagu täna, nii laudadega kui ilma (saal oli reedel laudu täis ning sisse tassiti auravaid sööke – toim.). Kõiki vabu aegu võiks ju rakendada.

Omakorda järgmisena tuleb mõelda, et mida teha suvega, kus paratamatult rahvas ei taha väga sisse tulla. Pimedasse kambrikesse, kui väljas on väga ilus ilm. Aga Rock Cafe kui bränd, tal on ju täiesti arvestatav fänniklubi olemas, kellele suudame võibolla pakkuda midagi ka väljaspool müüre. Igasuguseid mõtteid on.

Värskenduskuurist räägiti midagi pressiteates. Mis kohe muutub?

Kuna klubi tegi eelmine aasta korraliku remondi läbi, siis meil väga suuri asju polegi vaja teha. Natuke mööblidetailidega õiendame, sildimajandust muudame nii sees kui väljas, kodulehekülje vahetasime välja. See ei ole põhimõttelist laadi värskendus, pigem selline kosmeetika, ikka uueks hooajaks ilusaks. Tegelikult on klubi heas korras, ega siin midagi pea peale ei ole vaja pöörata.

Kuidas te Helen Sildna ja Musiccase’iga kokku jõudsite? Progammijuht on Raimond Põldmaa, turundust teeb Kadri Sundja ning avamispeo pressikontaktiks oli samuti Tallinn Music Weekiga seotud Ingrid Kohtla.

Kuidagi niimoodi missiooni pinnalt. Ta on kahtlemata väga kogenud tegija selles bisnessis ja ma siis konsulteerisin temaga. Mis tema arvab, mismoodi võiks seda teha ja nii hakkas meil kuidagi klappima see asi. Ma väga paljuski jagan neid samu mõtteid ja näen, kui tänuväärset tööd ta teeb. Eriti just uute artistide tutvustamiseks ja seal tahaks kindlasti klubiga kaasa lüüa. Mingil hetkel tundus, et maailmavaateliselt hakkas see asi sobima ning siis mõtlesime, et aga teeme juba mingeid asju koos.

Avamispeo programm – neid bände kõiki tead?

Jah, tean küll. Kuigi Raimond pani otseselt kokku kava – või tegelikult panid seal kambakesti kokku. Enne, kui ma ütlesin okei, kuulasin üle. Mõne koha pealt oli isegi väikest vaidlust, aga see selleks. Oli erinevaid arvamusi.

Uueks hooajaks saime suvel törts hilja hakata valmistuma, reaalselt jäi aega puudu. Praegu on näha ka, et september on ikkagi natuke hõre, aga oktoobris läheb asi päris hästi käima.

Ma saan aru, et programm, nagu avapeolgi, peab olema eklektiline, aga kas sul on mingi oma agenda ka? Mingisugune tunnetus või ettekujutus, mille võiks sõnastada ühendavaks lüliks? Kas sa suunad kuidagi programmi või lased praegu Heleni võistkonnal lammutada?

Visatakse uksest välja, lähen jälle aknast sisse, nagu see käib.Mul ikka on arvamus, milline see peaks olema. Siin peab olema otsinguline ja samas ei tohi mainstreamist väga kaugele minna. Süsteemselt, pean silmas. Kui ei ole otsinguline, siis sa satud ühes mõttes keerulisse olukorda ning sama kehtib ka vastupidi.

Raimond Tallinn Music Weeki poolelt pakub programmijuhina asju välja ja siis me vaidleme nende üle. Kas nii või naa, mingid asjad kukuvad sealt ära. Ka artistipõhjusel, isegi kui algne plaan oli hea. Klubile endale pakutakse juba samuti asju.

Milleni nüüd veel jõudnud ei ole, on see, et tegelikult on mul plaan robustselt mingitest ustest sisse murda, kuhu justkui keegi Eestist ei ole läinud. Ma enne üritan tuvastada, et sealt tõesti keegi enne ei ole läinud, siis sisse tungida ja öelda, et vat neid artiste tahaks me ka.

Loomulikult pakume me seda võimalust esimesena kõigile promootoritele. Olete teretulnud ise tulema, korraldama ja pakkuma – selleks ju klubi ongi teie oluline partner. Aga sellest lihtsalt ei jätku meile, kui näiteks Live Nation teeb ühe kontserdi kuus või üle kuu. Okei, Eesti artistid nii kui nii, aga järelikult tuleb minna ka jahile, ise aktiivselt otsima. See lähenemine ei ole ju Henri ja Gunnari ajast võõras tegelikult, nemad tegelesid sellega samamoodi, seda on plaanis kindlasti jätkata. Ja mulle endale tundub päris põnev selles protsessis kaasa lüüa ja on ka piisavalt nahhaalsust, et mingist suvalisest uksest minna sisse murdma.

Visatakse uksest välja, lähen jälle aknast sisse, nagu see käib. Eks ma olen varasemas töös ka selliseid võtteid kasutanud. Ütleme, kui sa oled Eesti telekanali juht, siis sa oled maailmamastaabis suurte stuudiote jaoks suhteliselt mitte keegi. Aga sa pead ka ikkagi mingi hea võimaluse üles leidma. Kas sul on hea tuttav, kes võtab sul nööbist ja viib sinna teise nööbi kõrvale, või kui suudad lihtsalt kuskil üllatada neid oma nahhaalsusega ja kaitsebarjäärist läbi tungida. Mitte muidugi füüsilisest kaitsebarjäärist, vaid sellest, millega neid bosse aeg-ajalt piiratakse, et neil oleks lihtsalt mugavam elu.

Muusikaliselt ei ole mul mingit sellist masterplani, et kindlasti peaks tegema seda või teist. Mul muidugi on mingi nimekiri peas artistidest, keda võiks Eestisse tuua ja kes siin ei ole käinud või keda ma puhtalt egoistlikult oma muusikamaitsest lähtuvalt sooviks näha.

Aga ma toon sellise näite – ma mõtlesin ükspäev pikalt – Bob Geldof. Tal muusikaliselt ei ole ju väga palju ette näidata, aga ta on hoopis teises mõttes tähtis inimene. Ja praegu, kui meil käib selline skisofreenia, kus Eesti üritab ennast jälle kuhugi teokarpi ära peita ja kõigile sealt rusikat viibutada, siis oleks väga lahe, kui selline vend siia tuleks. See ei ole ainult kontsert, ta räägiks natuke oma heategevusprogrammidest, mille poolest ta ennekõike kuulus on ja mille eest ta ka rüütliks on löödud. Ühtlasi poleks paha ka tema toredad laulukesed ära kuulata. Tal on tähtis roll popkultuuris. Mõnikord on kontekst või taustateadmine väga oluline. Kui nüüd küsida, kas tasub, siis ma arvan, et mõistlikel tingimustel täitsa tasuks. Eesti, kultuuriliselt ja mitmekesisuse mõttes, vääriks nägema Bob Geldofi Tallinnas, Rock Cafes. Miks mitte?

Rääkisite hõbemündist ja Jaggeri plaadist. Kas see oli kõige esimene plaat?

Ei, mul oli plaate tolleks ajaks hulgim ja ma olen enamiku vinüülidest isegi alles jätnud. Kuigi mängijat mul ei ole praegu. Nüüd on moodne, võibolla nüüd peaks uuesti võtma? See oli selles mõttes tähtis plaat, et see toodi otse Läänest, mis ta oli, ’84? Millal Jagger tegi oma selle sooloplaadi? ("She’s the Boss" ilmus 1985 – toim.) Tagantjärgi mõeldes maksab hõberubla tõenäoliselt rohkem kui see plaat, aga mina olin tollal väga rahul, et sain sellise bisnessi tehtud. Tollal need ajad olid ikka sellised, kus ühe kasseti pealt lasti teisele – nii kaua paljundati, kui peaaegu enam midagi kuulda ei olnud.

Aga mis esimene plaat oli?

Vat seda ma ei mäletagi. Ma arvan, et esimene suur Lääne artist, kes mulle kõrvade vahele jäi, oli Queen ikkagi. Ilmselt. Seal oli võibolla mõne vanema sõbra või kolleegi mõju ka. Aga see oli esimene, mis nö väga kõvasti kinni jäi. Sealt edasi võttis väga paljudeks aastateks number üks positsiooni U2, kes on suutnud seda peaaegu kuni tänaseni kanda. Viimase plaadi suhtes ma, tõtt öelda, enam nii optimistlik ei ole. Aga noh, selle bändi fenomeni pealt on ka nii sada neli nahka võetud, et ei saa pahaks panna.

Nüüd on ilmselt suurepärane võimalus avastada uusi radikaalseid asju?

Jah, kindel see. Sellele ma tegelikult erilise õhinaga vaatan vastu. See on kindlasti hoopis teistmoodi tunne, kui saab ka kõrvalt vaadata, kuidas uued asjad arenevad. Ka siis, kui maitse ei kattu. Tõid näite Hard Nationiga – see x-faktor seal töötab. Rahvas tuleb kokku ja klopivad kuus tundi jutti, nii et pole asigi.