Ekke Västriku uus plaat "Chasm" on netireliisina välja antud plaadifirma Detroit Underground poolt ja tänasest Bandcampis kuulatav. Füüsilisel kujul ilmub album aasta lõpupoole vinüülil ja plaadifirmaga on kokku lepitud ka kassettide üllitamises.
Kuulasin selle suurepärase materjali juba mitu nädalat tagasi läbi ja palusin seejärel end koos intervjuuküsimustega stuudiosse külla kutsuda, et näha ja täpsemalt teada saada, mismoodi selline muusika sünnib.
Sinu esimese sooloalbumi andis välja plaadifirma Detroit Underground. Uurisin natuke ja selgus, et see plaadifirma esindab artiste, kes kõik on saundi poolest kuidagi erilised. Räägi täpsemalt, kuidas sa Detroit Undergroundini jõudsid?
Eks ma tegin uurimustööd neist plaadifirmadest, kes sellist eksperimentaalsemat elektroonilist muusikat üldse välja annavad ja ühtlasi uurisin oma lemmik artistide kohta, et kus nemad oma muusikat välja andnud on. Ma pommitasin ikka terve hulga plaadifirmasid läbi, kuni lõpuks sain Detroit Undergroundiga kontakti. Teised plaadifirmad mu kirjadele lihtsalt ei vastanud.
Suhteliselt raske on tähelepanu saavutada kui jutt käib plaadifirmadest. Isegi mu demodega privaatset Soundcloudi linki polnud kordagi kuulatud.
Kuidas protsess jätkus? "Üle lombi" asuvas suures välja surnud tööstuslinnas, kus kõik majad lagunevad, aksepteeriti sind. Edasi?
Pole see Detroit midagi nii välja surnud, Detroidis elu täitsa käib. Ma olen aru saanud, et kuna sealsed kinnisvarahinnad on tohutult langenud, siis see soodustab kultuuri- ja kunstiinimeste kokku voorimist. Detroidile on selle tõttu lausa kultuslik lisatähendus tekkinud vahepeal. Jim Jarmusch tegi seal oma viimase filmi ja… aga ausalt öeldes ega ma täpselt ka ei tea, mis selle plaadifirmaga on. Üksi albumit välja anda oleks oluliselt raskem siiski, isegi netireliisi puhul. Nüüd leppisin nendega ka kokku hunniku kassettide välja laskmises. Füüsilise plaadi jaoks taotlesin ise raha siiski, selline leping on mul.
Olen su plaadi materjali hästi põhjalikult ja korduvalt läbi kuulanud. Ühel korral ka päris kõrge palaviku ning pohmelliga magamiskotis värisedes ja higistades. Kuidas peaks su plaati tegelikult kuulama?
(Natuke murelikul toonil) Mulle meeldiks, kui seda plaati kuulataks. Vähemalt üks kord võiks ta mitte lihtsalt taustaks olla: seal toimub nii palju asju, neid pisikesi helisid on nii palju. Rõhutan, et see pole kindlasti tüüpiline less is more album. See vajab natuke rohkem tähelepanu.
Aga üldiselt kuulake, kuidas tahate. Esialgu olid lugude nimedeks sellised mõnesõnalised lõpetamata laused, et kuulajad saaksid mu muusikat kuulata abstraktselt, lihtsalt muusikana. Et poleks minupoolset segavat faktorit või mõtet, mida edasi kanda.
Su album kõlabki natuke nagu mõne veel valmimata filmi soundtrack. Oled õppinud Balti Filmi- ja Meediakoolis, kas õppetööna oled ka filmimuusikat teinud ning kas õpingutel ja su albumil on mingi seos?
BFM-is õppides ma filmidele muusikat ei teinud, see on tekkinud nüüd hiljem Muusikaakadeemias, kus ma õpin heliloojaks. Üksjagu olen teinud Nukuteatris kummalisi lasteetendusi ja ka mõned tükid täiskasvanuile koos Mirko Rajasega ning natuke vähem ka filmimuusikat. Joosep Matjuse ulmeline "Kajaka teoreem" näiteks oli üsna mahukas töö, mille võiks välja tuua.
Albumil pole filmimuusikaga siiski seost. Nüüd, kus olen paar aastat tellimustöid teinud, on see album just vastupidi – mu oma looming, kus pole kellegi teise jutustusi ega nägemust.
Kuidas oled rahul Eesti Muusikaakadeemiaga või unistad juba enesetäiendamisest välismaal?
Olen ikka väga rahul muusikaakadeemiaga. Kuna mul polnud eelnevat muusikalist haridust ei kusagilt laste muusikakoolist, Otsa koolist ega muusikale pühendunud keskkoolist, siis olen tänulik, et üldse akadeemiasse sisse sain. Helena Tulve ja Margo Kõlar on väga head juhendajad ning Taavi Kerikmäe juures vabaimprovisatsiooni õppimine on mulle väga palju andnud, sellise "uue muusika" kohta olen väga palju teada saanud tänu koolile. Siin Eestis on sellise muusikaskene kogukond nii pisike.
Tean ka sind varajasemast ajast pigem kitarristina, mitte heliloojana. Oled olnud liige ansamblites T.N.V.V.N.Ü.M. ja Uus Energia, kas kuskil veel? Oled sa elektroonilist mussi ka avaldanud?
Vabaimprovisatsioonina olen teinud sooloasju mingites kollektiivides küll, kõige šefim bändiprojekt on näiteks Trans Germanium Express , mis on puhas vabaimpro teema. Saame viie-kuuekesi kokku, ei vaheta eriti sõnakestki, paneme salvestaja tööle ja hakkame pilli mängima. Tavalised sessioonid on tunnipikkused, aga on ka kahetunniseid ette tulnud. Traditsiooniliselt me peale jämmimist kuulame kogu salvestatud materjali algusest lõpuni tähelepanelikult läbi ja leiame, et see on ikka kõige parem muusika, mis kunagi üldse tehtud on. Trans Germanium – see tuleb germaanium transistoritest. Alustasime sõber Hannes Metsaga kunagi ammu elektroonikavidinate kokkujootmise ja ehitamisega, minu esimene kitarriplokk oli germaanium transistoritel töötav Fuzz-face – Jimi Hendrixi fuzzikas on enamvähem üks ühele sarnane minu "plönniga". Väga primitiivne plokk, aga see oli just täpselt seesama hetk, kus oli vaja bändile nimi panna.
Improtestidel olen ka kaks korda esinenud, neid korraldavad Kanuti Gildis Mart Soo ja Taavi Kerikmäe. Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida – naljakas fakt siia, esimesed paar nädalat arvasin, et projekti nime algus on lahe kommunistlik Tööle Näkku Vaadates ja olin siis hiljem karvavõrra pettunud. Projekt oli siiski lahe, kuni see kestis.
Albumi juurde tagasi – plaadil on loo nimed lausefragmentidena eesti keeles kirjas. Kuidas sa neid seletad näiteks väljamaa kuulajatele? Kas sinuga juhtub nagu Arvo Pärdiga: su lood tõlgitakse ära ja sind võetakse juubeldades vastu?
Ei juhtu minuga nii nagu Arvo Pärdiga, sest meil Detroit Undergroundiga on albumi visuaalse poole üle üksjagu põrgatamist olnud ja seda erinevatel teemadel. Alustades kujundusest ja ka loonimede tõttu. Nad hoiavad siiski ühtlast joont ning leppisin lõpuks nende kujunduse ja ingliskeelsete loonimedega. Plaadi nimi "…" neile ka ei sobinud, sest näiteks iTunes neid täppe ei aksepteerivat. Põhjendasin küll oma konsptsiooni ära ja see oli kõik tore, aga avalikkuse ette jõuab mu album siiski nimega „Chasm“.
Selline biidiga muusika tuleb mul välja kõrvalprojektina, mille nimi on Ekke. Oma täisnimega teen kunagi tulevikus kontsertsaalis kõlavaid asju või klassikalist muusikat.
Detroit Underground annab su sooloplaadi varsti välja, see ilmub nii kassetil kui vinüülil. Mis on seejärel su järgmised väljakutsed?
Ikka kool kõigepealt. Kolmas aasta koolis, pean nüüd kirjutama ühe suurvormi. Ning eks ma teen vaikselt ka elektroonikat edasi. Koolitööd ja ülesanded on just võimalus millessegi erilisse süvenemiseks. Need kohustused näevad lõpuks valja siiski mu omaloominguna. Lõputöö ideid on ka, aga veel on aega otsustamiseks, kas teha see elektroonilise või akustilisena.
Räägi nüüd natuke endast ka. Su plaadil oli mulle sarnane mõju nagu Luarvik Luarvik "Enigma Variatsioonidel" – kuulan seda ilmumisest saati paar korda kvartalis vähemalt ja ei saa ikka küllalt, avastan hoopis koguaeg uusi nüansse. Kust see sul kõik tuleb, kas muusikapisik on sul esivanematelt päritud?
Muusikat on mulle alati meeldinud teha. Alates 14-aastaseks saamisest istusin päris tihti Universaal Universumi poe all keldris ja õppisin Peeter Salmela juhendamisel kitarri. Tema suunaski mind rohkem loomingu poole, kuigi need olid väga kummalised õpigud – peale kitarrimängu õppimise rääkisime ka muust maast ja ilmast. Sain näiteks kaasa ka hunniku Carlos Castaneda raamatud ning Salmela kodumaja all keldris, mida samuti külastasin, oli samal ajal mingi budismi haru, kus Nepaali laama muudkui istus ja mediteeris. Sain sealt ikka väga palju rohkem kaasa, mitte ainult kitarrimängu. Kuid sellist traditsioonilist kooli mul polnud, seetõttu ma ei julgenudki kohe muusikaakadeemiasse proovima minna, vaid astusin BFM-i helirežiid õppima.
Vanemad ei ole mind muusikaliselt väga tugevasti mõjutanud, kuigi kodus muusikat kuulati palju ja isal oli omal ajal kantrisüldi bänd, mille proovides ma päris pisikesena ka kaasas jõlkusin. Võibolla on see mulle oma jälje jätnud.
Traditsiooniline rada-küsimus ka. Mis on su lemmik 7. rada?
Massive Attack "Man Next Door".
Ekke plaat "Chasm" Bandcampis.
Ekke artistileht Rada7.ee lehel
Ekke koduleht