19. oktoobri õhtul astus esmakordselt Eestis, Rock Cafe laval üles üks maailma hinnatuim kitarrist Joe Satriani. Joe’d soojendas tuntud bluesikitarrist Dan Patlansky. Joe Satriani on stiililt ja toonilt alati mu lemmik-kitarrist olnud ja nüüd oli mul au teda nii näha, kuulda kui ka pildistada.

Jõudsin kohale kuskil veerand üheksa ja selleks ajaks oli järjekord juba väga pikaks veninud. Järjekord lõppes enamvähem täpselt keset Rock Cafe parkimisplatsi. Kuna ma ei plaaninud ühtegi artisti maha magada, otsustasin end siiski täiesti ebaviisakalt teiste vahelt läbi pressida.Sees. Inimesed kogunevad. Esimesed õnnelikud teevad soojendusjooki. Peaesineja trummid on suure katte all. Mõne aja pärast läheb peale Dan Patlansky.Dan Patlansky.See bänd toimis kohe kindlalt esimesest löögist. Bänd groove’is ja trummar oli väga hea. Suhteliselt raske on pildistamisele keskenduda, kui laval on nii head artistid.Dan Patlansky lõpetas. Nende kava ei olnud väga pikk, aga toimis ülihästi.Publik oli väga rahul.Mingiks hetkeks oli inimesi nii palju kogunenud, et oli juba üsna raske ringi liikuda. Laval toimus bändide vahetus. Vahepeal sain turvameestelt teate, et Joe Satrianit võib pildistada ainult 2 esimest lugu ja peale seda "mitte ühtegi pilti profikaameraga" terve õhtu vältel. Iroonia on muidugi see, et kas minu crop frame sensoriga DSLR üldse läheb profikaamera alla aga siiski. Järele on jäänud maksimaalselt 10 minutit pildistamist.Satriani laval.Bryan Beller. Kui Satriani lavale astus, asusid kõik fotograafid kohe teda pildistama. Ega ma ei olnud siin ka erand. Aga kuidagi suutsin selle aja sees ka teistest mõned pildid teha.Ma ütlen ausalt, et väga veider tunne on pildistada nii suurt artisti nii lähedalt. Ma olen Joe’d ja Jeff Beck’i kuulanud kuskilt varajasest puberteedieast peale ja nüüd ühte neist kahest meetri kauguselt pildistada on ikka väga tuus.Mike Keneally. Kuna pildistamisaega nappis, siis sai Joe enamuse tähelepanust. Aga see mees üllatas mind väga. Tema sünkroonis kitarri- ja klahvpillisoolod olid väga head. Ja tema saundid ka. Peale kümneminutilist pildistamist, kui olin oma kaamera kotti visanud ja baarist kerge joogi võtnud, istusin rõdule maha ja olin üsna mind-blown by him.Marco Minnemann. Tema stiil ja käekiri meenutas veidi Foo Fightersi trummarit Taylor Hawkins’it. Väga energiline. Väga kiire. Aga samas väga täpne ja dünaamiline.Kuskil kava teises pooles tulid ära ka minu lemmiklood "Always with you always with me" ja "Friends".Ja ilmselgelt natuke veel Joe’d.Pole vist vaja lisada, et Joe oskab kitarri mängida.Selle kahe Satriani loo vältel tegin ma peaaegu sama palju pilte, kui terve eelneva õhtu jooksul kokku.Kokkuvõtteks võib öelda, et ma olin esinejatega väga rahul. Mõlemad artistid olid väga head. Rock Cafe tundus ka täpselt see koht olema, kus sellist üritust korraldada. Täpselt piisavalt palju ruumi ja täpselt piisavalt kitsas. Kes kohal ei käinud jäi kohe kindlasti väga heast üritusest ilma.