Rattus on üks vanematest, kui mitte vanim tegutsevatest Soome hardcore-kollektiividest. Enne JMKE 30. tegutsemisaastat tähistavat juubelikontserti küsitles bändi trummarit Veli-Pekka „Vellu“ Hyvärinenit radakasutaja ja teenekas punk-ekspert deepwound.

Hoog pole raugenud ka 21. sajandil.
Kuidas kõik algas? Olete pärit Vilppulast, väikesest vallast Tampere ja Jyväskylä vahel. Päris mitmete nii vanade, tänapäevani vastu pidanud kollektiivide juured ulatuvad kooliaegadesse. Jake (Jarkko Marjamäki, kitarr ja vokaal) ja Tomppa (Tomi Marjamäki, bass) on vennad. Kuidas liitusid bändiga sina?

Mina ja Jake olime klassivennad. Hiljem trehvasime rahvaülikooli nüüdismuusikahuviliste kildkonnas, kus oli tegev ka Tomppa. Hankisin esimese trummikomplekti, misjärel sai ka Jake kitarrivõimendi kelguga meie keldrisse veetud, kust kõik siis algaski. Terve suve harjutasime kahekesi nime all Uuno Häly, kuni julgesime ka Tomppat meiega liituma paluda. Tomppa, kes on meist paar aastat vanem, tuli kõigepealt vaatama, kas meiesuguste nagadega on üldse võimalik bändi teha. Ta nõustus viimaks liituma tingimusel, et valime kolme variandi hulgast uue korraliku nime. Meie valik langes sellele The Stranglersi albumi („Rattus Norvegicus“, 1977 — Toim.) pealkirjast tuletatud nimele.

The Stranglersist rääkides — kui palju mõjutusi olete üldse saanud 1970. aastate punkmuusikast? Selgita ka, palun, lähemalt, kuidas raskem hardcore-stiil teieni jõudis. Terveet Kädet laulja Läjä Äijälä on ühes aastatetaguses intervjuus öelnud, et kui (aastatel 1978–1983 tegutsenud Soome punkbändi) Lama tüübid ei oleks saatnud Discharge’i plaate Tornio poole, oleks tulnud see hardcore seal põhjas ise välja mõelda…

Kui meie alustasime, siis punk oligi just nimelt 1970ndate punk — Pistols, Clash, UK Subs, Soome bändidest kindlasti Pelle Miljoona jmt. Me olime just ise välja andnud oma teise EP „Fucking Disco“. Viisime neid müüki Epe’s Music Shopi Tamperesse ja tõime sealt tagasi tulles kaasa hunniku plaate, teiste seas Discharge’i „Realities of War“, mille kuulasime mitmeid kordi järjest läbi. Esimesed viis korda imestasime, mis kuradi asi see küll on ja siis jõudis lõpuks kohale. Kapitaalselt.
1970ndad möödusid keldris.
Millised on olnud Rattuse eri aegade koosseisud?

1978. aastal alustasime tegevust triona, lauljaks Jake. 1979. aasta algupoolel oli aasta jagu lauljaks ja paar kuud ka teiseks kitarristiks üks Wiri-nimeline koolivend. 1980. aastal enne esiksingli salvestamist naasime taas algse kolmeliikmelise koosseisu juurde. Enne „Uskonto on vaara“ sessioone katsetasime paari lauljaga, aga lõpuks värbasime Annikki, kes oli seni olnud bändi transameheks. Metal-perioodil tundus meile tolle mehe panus ebapiisav ja laulma hakkas taas Jake. Samal perioodil võtsime teiseks kitarristiks Kari Tommise ja neljaliikmelisena jätkasime kuni 1988. aasta jaanuarini, mil bänd lagunes.
2001. aastal tulime natuke kogemata uuesti kokku. Kõigepealt oli plaanis anda ainult üks kontsert; Annikki oli laval umbes poole ajast. Kuna esinemisi hakkas vaikselt aina juurde tulema, liikus mõte ka uue materjali tegemisele. Selles staadiumis jäi Annikki jälle kõrvale ja jätkasime triona algkoosseisus. 2011. aasta veebruaris otsustas Jake lõpetada. Pool aastat hiljem, pärast seda, kui paar tüüpi olid käinud vokalistiks proovimas, küsisin kohalikult Jopolt, kas tal pole huvi meie bändiga liituda. Huvi leidus ja asi oli sellega klaar.

Mina kuulsin Rattust esimest korda, kui JMKE esimene trummar Venno 1985 .aastal Nõukogude armeest pääses ja tuli ilmsiks, et ta oli päris tihedalt kuulanud ja salvestanud tolleaegset Soome Radio Mafiat. Kas olete varem olnud kontaktides Eesti või üldiselt Nõukogude punkmuusika ja -skenega?

Idanaabri bändidest teadsime ainult Apelsini ja Rock Hotelli. Endise Nõukogude Liidu punkskenest ei olnud meil aimugi, enne kui kuulsime JMKE „Tere Perestroikat“. Nõukogude Liidus oli ju kõik nii hästi, et mingisuguseid mässumeelseid punkbände polnud vajagi!

Venno kaudu jõudis meieni ka esimene Laama-nimeline fanzine, mis oli ilmunud just 1985. aastal. Seal oli üsnagi põhjalik, minu mäletamist mööda Rattuse pikaajalise manageri/sõbra kirjutatud reportaaž Euroopa ringreisist. Kui palju olete bänditegemise kõrvalt olnud muidu subkultuuris aktiivsed? Veganlus ja loomade kaitsmine on olnud kogu punk-seltskonna võtmesõnadeks juba algusest peale — kas olete ka ise osalenud meeleavaldustel ja majade okupeerimisel 1980. aastatel?

Maapoistena jäime neist asjust veidi eemale; muusika on meie jaoks alati olnud esmatähtis. Oleme olnud algusest peale üsna „organiseerimata“, liikunud oma kildkonnas, eraldi laiemast punkskenest. Väikses maakohas ainsate punk-meelsete tüüpidena elades on see lihtne.
Helsingis klubi Lepakko laval 1982. aastal.
Laamast ilmnes ka olukord, millest ma ei ole kunagi aru saanud — et üks osa punkareist pidas end teistest „õigeuslikumaks“. Pealeselle sain aru, et mitmed Soome hardcore-bändid (nt Kaaos ja Riistetyt) tegid katsetusi ka muu rocki suunas ja sattusid seetõttu teiste punkide põlu alla. Rattuselgi oli oma „metal-periood“ ja metal-plaatki; räägi natuke sellest.

Nooruses kannatavad paljud silmaringi piiratuse all. Kogu see värk lasti toona üle võlli, nagu vahetevahel nüüdisajalgi juhtub. Pungi sisuks on algusest peale olnud tegevusvabadus. Taoline „õigeusklikkus“ ei klapi sellega hästi kokku. Pikapeale kipub aga kõigiga nii minema. Samamoodi juhtus ju meiegagi, aga me pole kogu selle värgi pärast kunagi eriti muretsenud. 1986. aastal vaimustusime thrash-metalist sedavõrd, et tegime kogunisti terve ingliskeelse plaadi. Alguses pidi plaat ilmuma Dekadenzi all, aga leibeli omanik Ville „Vittu“ Nisonen pidas seda liiga metaliks. Plaat anti järgmisel aastal ikkagi välja Prantsusmaal ja Brasiilias, kus seda saatis üllatavalt suur edu.
Rattuse metal-periood oli meie jaoks mõneti üsnagi loomulik muusikaline areng. Kui meie üllitised järjekorras ette võtta, on näha, et meie looming püsib pidevas muutumises. Ehk ütleb see midagi ka selle kohta, kuidas meie endi muusikamaitse üsna lühikese ajaga, nii umbes viie aasta jooksul muutus. Kui ühendasime hardcore’i kiiruse metalse, veidi keerukama ja osavama pillikäsitlusega, oli see just see, mida vaja. Ehkki meie pillikäsitlus oli küll rohkem hardcore-tasemel…

1990. aastatel lugesin Laama fanzine’ist innustust saanuna Pentti Linkola ökofašistlikku suurteost „Teisitimõtleja päevaraamat“ ja see avaldas mulle tõsiselt muljet. Kuidas teile tundub, kas maailmapolitseinikuks hakanud Ameerika Ühendriigid teostavad tänapäeval oma ressurssidevalitsemise poliitikat läbi kolmanda maailma riikide „demokratiseerimise“, et saada veelgi rohkem võimu valitsevale eliidile, või peate kogu seda juttu vaid vandenõuteoreetikute uduks? Minu nägemist mööda on maailm praegu igatahes kolmandale maailmasõjale lähemal kui kunagi varem pärast Kennedyt. Olete käinud Venemaal, nii et teil peaks olema mingisugune pilt sealsest olukorrast. Päris paljudel on kõrini pea peale keeratud demokraatia paroodiast. Mis Sinu arust tulevik toob? Kas inimliigil on veel lootust?

Nii läände kui ka itta vaadates paistab olukord olevat üsna ühesugune. Süüriaski pommitatakse abi egiidi all just neid, kelle pommitamine pommitajate huve paremini teenib.
Paar aastat tagasi tegime kolm kontserti Venemaal: Moskvas, Piiteris ja Petroskois. See oli meil ka esimene kord endises N. Liidus esineda. Reis oli küllaltki kiire ja me ei jõudnud palju muud kui sõita ja esineda. Moskvas kohatud Putini-kultus oli aga tõeliselt hirmuäratav. Oli päris naljakas näha seal oma silmaga putinimeelset meeleavaldust, samal ajal kui Ukraina kriis kulmineerus Vene invasiooniga. Samas need tüübid, kellega tutvusime, olid samasugused nagu igal pool mujalgi.
Viimasel ajal on religioossed äärmusorganisatsioonid islamimaailmast jõuliselt pildile tunginud ja enamjaolt just kurjaga. Kardan, et saame tänavugi lugeda ebameeldivaid uudiseid nende sooritatud terroritegudest. Mõistagi on huvitav näha, kuhu maailmapoliitika suundub, kui riikide naftasõltuvus väheneb ja tulipunkt nihkub Lähis-Idast ajapikku mujale. Kas rahvasteränne Euroopa suunal kasvab veelgi? Kuidas Euroopa üldse reageerib? Soomes on meil selles osas juba üsna palju kogemusi. Ja siis veel Põhja-Korea oma vesinikupommidega! Aga alati on kuidagi hakkama saadud ja lootus pole kadunud!

Rattust on mõjutajana maininud paljud Max Cavalerast Rytmihäiriöni — kuidas selline kuulsus kujunes? Olete üsna tuntud ka Ladina-Ameerikas, kus olete viimastel kümnenditel päris palju tuuritanud. Räägi natuke sealsest skenest, kuidas olete loonud kontakte, millised meeleolud sealses maailmajaos valitsevad?

Sellele on üsna raske vastata. Me sattusime olema üks Soome 1980. aastate hardcore-bändidest ja miski meie tegemistes on inimesi ilmselt innustanud. Suuresti tuleb selle eest tänada Vote Vaskot, kes maailmaga aktiivselt suhtles. Kassetid ja plaadid liikusid ja meie suureks üllatuseks hakkasime ühel hetkel saama kirju Lõuna-Ameerikast. Toona oli suhtluse pidamine muu maailmaga keerulisem ja algelisem kui nüüdisajal.
Mehhikos või mujal Lõuna-Ameerikas ringreisidel käies ajas Soome bändide virin politsei jõhkrutsemise ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel vägisi naerma. Meie probleemid on üsna lapsikud võrreldes sealsete oludega. Sealsed kontserdid on väga pöörased. Rahva temperament on veidi teistsugune. Väga šefid tüübid kokkuvõttes.
Lõuna-Ameerika kontserdid on väga pöörased." Kaader Brasiilia turneelt 2007. aastal.
Nagu näha, ei pääse Rattusest rääkides mööda Voitto „Vote“ Vaskost, kes oli aastakümneid teie mänedžer ja pidas ka väikest muusika postimüügifirmat P-Tuotanto. Kuidas Vote ja Rattus teineteist leidsid? Kas teete siiamaani koostööd?

Tema õige ametinimetus peaks olema asjaajaja. Praktikas oli Vote see inimene, kes meid P-Tuotanto kaudu välismaal tuntuks tegi. Omal ajal ostis Vote meie esimesi iseüllitatud plaate; esimest korda kohtusime Jyväskyläs millalgi 1980. aasta paiku. Vote elas algul Pieksämäki lähedal, aga kolis üsna pea Jyväskylässe. Samuti organiseeris ta paarile meie plaadile kaanekunstnikuks Pusheadi. Viimased suuremad Vote juhitud Rattuse projektid olid seitsme kontserdiga turnee Saksas, Šveitsis, Prantsusmaal ja Hollandis 2005. aasta kevadel ja 14 kontserdiga USA idaranniku turnee 2004. aastal. Aga ta vahendab senimaani meile igasugu väiksemaid asju ja Vote käsi on veidi mängus ka eelseisva Tallinna kontserdi juures. Votega oleme ikka edasi head sõbrad.

1980. aastate poole peal võtsite vokalistiks Anssi „Annikki“ Niemineni. Sellesse ajajärku jäi ka Rattuse metalsem periood. Nüüdseks on ka Jake pildilt kadunud. Kas kunagi on olnud tunne, et paneks pillid lõplikult kotti? Kas Jake lahkumine oli kuidagi ootuspärane?

Kõiksugu asju ju saab mõnikord mõeldud, aga nii kaua, kuni asi tundub lõbus ja esinemine annab piisava adrenaliinilaksu, on ikka põhjust jätkata. Jake lahkumine tuli meile küll üllatusena — keset uue plaadi demode salvestamist. Tagantjärele mõeldes võis ehk mingeid märke innu langemisest ja prioriteetide nihkumisest aimata.

Soomes, nagu Eestiski on kärakas ja punk käinud käsikäes. Milline on Rattuse liikmete suhe alkoholiga olukorras, kus aastate jooksul on nt Kaaose Jakke, Unisefi Tino ja paljud teisedki selle läbi otsa leidnud? Kuidas tundub viiekümneselt veel olla „rivis“ ja kuidas on see üldse õnnestunud?

Võib öelda, et alkohol pole meile kujunenud ei probleemiks ega ka omaette eesmärgiks. Kunagi ammu mängisime ühe kontserdi, mis meie endi arust läks kuradi hästi, liigse alkoholi mõju all. Hiljem, kui olime salvestise läbi kuulanud, otsustasime, et sellist solki ei tohi pileti ostnud inimestele esitada. Tempod on kontsertidel ikka sellised, et purjuspäi see kõik lihtsalt ei toimi. Juua võib muul ajal. Kaaose Jakke ja seltsilised käisid 1980. aastatel tihti meil Vilppulas külas ja peab tõdema, et nende tempoga me sammu pidada ei suutnud. Tagantjärele targana ütleksin, et ehk oli see isegi hea.

Jääb mulje, et Rattus on praegu Ameerika mandril tuntum kui oma kodumaal. 1980. aastatel, kui oldi väga aktiivsed igal moel ja info liikus kirja teel, tundus aga koostöö eri maade punkarite vahel tihedamgi kui praegu. Kuidas on internet teid ja ajastukaaslasi ülejäänud maailmale lähemale viinud?

Tunne, et me pole ehk kõige hinnatum ja soovitum orkester Soomes, tekkis meil pea 30 aastat tagasi. Samas on ka natuke lahe olla veidi suluseisus. Suur osa „Ameerika vallutamisest“ toimus kassettide vahendusel. Punkarid salvestasid oma plaate kassettidele, mida saatsid teisele poole maakera. Tänu sellele teati Rattust üha paremini nii Ameerikas kui Euroopaski. Soome keel tundub üsna eksootiline ja on väidetavalt meie muusika jaoks sobivalt nurgeline ja vihane. Tõenäoliselt võib sama öelda ka eesti keele kohta.
Praegu on neti kaudu kõik lihtsam ja kergem, mistõttu võibki tunduda, et sellist indu ja lähedust ei ole enam sama palju kui vanasti, mil sidepidamine oli hoopis töömahukam kui praegu. Samas on ringreiside korraldamine hoopis lihtsam kui vanasti, kirjavahetuse päevil. Meil jäi 1980. aastatel USA tuur tegemata, kuna Soomes oli postitöötajate streik ja me ei saanud õigeaegselt kinnitust, et turnee ikka toimub.

2013. aastal ilmunud „Turta“ on teie viimatine album, esimene koos uue laulja ja kitarristi Jouni „Jopo“ Rantaneniga. Kuidas ta on bändiga kohanenud? Kas vanusevahe annab kuidagi bändi sisekliimas tunda?

Jopo taust on meie, seenioride, omast mõneti erinev; tema noorusaega kujundas suurel määral grunge, ehkki ta on ka oma pungi ära kuulanud. Tüüp on meist 15–17 aastat noorem ja kindlasti veidi teises olukorras kui meie — kui meie järglased on juba täisealised, siis Jopol neid veel pole. Meie huumorimeelega harjumine võttis tal küll veidi aega. Igapäevaelus suhtleme me üsna vähe, peamiselt seob meid muusika.

Teie varasem looming tuli suuremalt jaolt Jake sulest. Kes aga praegu lugusid kirjutab? Milline oli tööjaotus albumil „Turta“? Millal võib oodata järgmist plaati?

Jake osakaal lugude tegemisel kasvas plaat plaadilt ja „Stolen Life’i“ peale kirjutas ta peaaegu kõik lood. Sama trend jätkus ka pärast taasühinemist avaldatud plaatidel „Rattus“ ja „Uudet piikit“. Kõik „Turta“ lood peale kolme kirjutas Jopo. Lugusid arranžeerime ühiselt, mis tähendab, et igaüks mängib oma pilli nii nagu paremaks peab. Tempo kujundame peamiselt Tomppa ja mina, mis tähendab, et see on kiire.
Uuematki materjali on millalgi tulemas. Oleme planeerinud EP-d. Eks see ilmub, kui aeg küps on…
Legendaarse Brian "Pushead" Schroederi kujundatud kaanepilt 1984. aastal ilmunud mini LP-le "Uskonto on vaara".
Mullu oktoobris käisite Mehhiko turneel, kohe seisab ees esimene esinemine Eestis. Kuhu plaanite tänavu ja üldse lähemas tulevikus veel reisida? Kui kaua kavatsete veel jätkata?

Eri plaane on õhus, aga mitte midagi kindlad, ehkki Lõuna-Ameerika ja Aasia huvitavad meid alati. Rattuse edasise eksistentsi kestuse kohta pole meil mingeid andmeid. Mängime koos nii kaua, kui endal jääb asjast hea tunne ja see saab tehtud sajaprotsendiliselt.

Võin kinnitada, et Sinu tugev trummikäsitlus oli ka minu esimese hardcore-bändi trummarile eeskujuks. Olen isegi kunagi öelnud, et kui Vellu mänginuks Metallicas, siis sellist paari aastakümne pikkust jama poleks ilmselt kunagi olnudki. Mis tunne on olla ühe muusikažanri rajajate hulgas? Kas taoline tiitel on nüüd, hiljem, esinemise pingelisemaks teinud?

Õnneks olen sellist jama pidanud kuulma alles viimastel aastatel, nii et varem ei saanud piss pähe lüüa. Ei sa öelda, et stress suurem oleks. Taolist juttu on muidugi lõbus kuulda, aga ma ise pole kunagi tundnud, et meil oleks selline staatus. Ja vanus ei tundu ka probleem olevat. Vastupidi, nüüd, aastaid hiljem, lähevad asjad aina libedamalt.

JMKE tähistab tänavu 30. tegevusaastat, teie bänd läheneb juba 40-le. Mis tunne on, kui saalis on fänne mitu põlvkonda kõrvuti? Kas kurjus võidab? Oma lastele mõeldes arvan, et see on kultuuriline ja teadmistepõhine küsimus. Kuidas on teie perekonnad sellele vastu pidanud kõik need aastakümned?

Soome kontserdikülastaja keskmine vanus on päris kõrge. Ameerikas näeme sagedaminigi seda, et vanem lapsega koos kontserdile tuleb, mis on lahe. Mehhikos oskab osa kontserdikülastajaid vaevu kõndida… Kurjus on alati kohal, aga loodetavasti ei võida!
Ja ega see bänditegemine ikkagi nii kõikehõlmav tegevus pole olnud, et perekonnad oleksid kannatanud.

22. jaanuaril on teil Helsingis Nosturis ja 23. jaanuaril Tallinnas Rock Cafés esinemine JMKE sünnipäevaüritustel. Kas tahaksite midagi lisada või soovida midagi eesti publikule?

Väga lahe on pääseda esimest korda Eestisse esinema. Oleme seda juba kaua oodanud! Kutsun kõiki tähistama koos meiega JMKE 30. sünnipäeva!

Avalehel fragment legendaarse Brian "Pushead" Schroederi kujundatud kaanepildist 1984. aastal ilmunud mini LP-le "Uskonto on vaara".