Mauno Meesit esitles oma eelmise aasta lõpus välja antud ja ülipositiivset vastukaja leidnud seriaali „Varjudemaa” soundtracki Tartus, Genklubis ning juba homme, 15. aprillil, jõuab esitlusjärg Tallinnasse, kus kontsert toimub Kirjanike Maja musta laega saalis. Seega visake kõrv peale Maunot läbi aegade mõjutanud lemmikutele, millele eelneb ka lühike, aga kokkuvõtlik ülevaade tema viimase aja tegemistest ja plaanidest.
"Varjudemaa" plaadiesitlus Tartu Genklubis.Foto: Ken Mürk
Sinise kaks seniilmunud plaati andis välja sakslaste Accession Records. Mauno Meesiti nime alt välja antud "Closer" ja soundtrack-albumi "Varjudemaa" väljaandjaks on Mauno enda plaadifirma Grainy Records. Tundsin huvi, et miks just sellised valikud ja kas suhe Saksa plaadifirmaga on säilinud või piirdus see esimeste plaatidega.
Mauno avas valikute tagamaad: „Accessioniga on suhted head ja hetkel on plaan ka Sinise järgmine plaat nende all avaldada. Viimati kui Berliinis Sinisega labeliboss Adriani bändi Diary of Dreams soojendasin, siis rääkisime ka skene ja turu olukorrast ja ega midagi väga lõbusat selles bisnessis hetkel pole, aga eks saab näha, milline on olukord selleks ajaks, kui järgmise Sinise albumiga valmis saan.
Muusikal, mida enda nime all teen, ei ole ühisosa tume-elektroonika, industriali ega süntpopiga ja ma ei ole isegi mõelnud seda selle skene plaadifirmadele pakkuda. Grainy Records sündis ka suuresti soovist ennast visuaalkunstnikuna rohkem teostada. See tähendab teatud reliiside puhul kallimaid materjale, käsitööd ja piiratud koguseid. Kommertsplaadifirma ja suuremate koguste puhul ma ilmselt selliseid plaate pakkuda ei saaks.”

"Varjudemaa" on stiililiselt "Closerile" üsna lähedal, kuid mu isiklikul hinnangul on saatnud seda suurem edu (ka igasugu aastalõpu tabelites) ja positiivsem tagasiside. Ma ei kirjutaks seda aga ka seriaali edu arvele, kuna paljud plaadi hindajad tunnistasid samas, et nad seriaali näinud pole. Ma ise ka nende seas. Seega uurisin ka Mauno tundeid antud küsimuses: „Ma ei kurda „Closeri” vastukaja üle, õiged inimesed on selle üles leidnud. Aga see oli muidugi esimene album mu suhteliselt tundmatu enda nime all ja salvestasin seda algusest peale põhimõttega "stand out, don’t fit in". Juba selle veidra saundiga vana laulumikrofoni salvestuseks valides teadsin, et see otsus muudab albumi kõlbmatuks raadiote jaoks ja harjumatuks mugava kõrvaga kuulajatele. Olin tüdinud lihvitud ja tavalistest salvestustest ja leidsin enda jaoks vanadest ja kulunud helidest ja vaikselt esitatud lauludest korraliku võlumaailma milles lustida. Sain sellel plaadil välja öelda ja lõpetada mõned mineviku teemad ja samal ajal leidsin enda loomingus täiesti uue tunnetuse, millega „Varjudemaa” peal juba jätkasin. „Varjudemaa” albumi puhul on seos telesarjaga olnud kindlasti suureks abiks. Nii palju kirju kuulajatelt sain ma viimati Myspace’i aegadel ja ilmselt jõudis see muusika seriaali abil ka nendeni, kes raadiot ei kuula ja alternatiivmuusikas väga ei orienteeru. Aga see on kindlasti ka lihtsam ja universaalsem kuulamine kui „Closer” ja pilkupüüdvama kaanekujundusega. Pean seda ka muusikaliselt enda seni kõige terviklikumaks plaadiks. Ühelgi teisel albumil pole lood omavahel nii hästi voolama hakanud.”

Jutt jõudiski veidra saundiga vana mikrofonini – saate- ja pressitekstides ning kontsertidel on tihti juhitud eraldi tähelepanu kui vana ja erilist pilli ja milliseid mikrofone Mauno oma muusikat salvestades-esitades kasutab. Ning mind on juba mõnda aega huvitanud, kas see reaalselt annab muusikale-esitusele midagi juurde või on lihtsalt värvikas detail, mida mainida? Mauno: „Tõepoolest, jagan Facebookis rohkem kitarri- kui kassipilte. Kui varem oli minu jaoks loomingus oluline vaid lõpptulemus, siis nüüd pean tähtsaks ka seda, kuidas sinnani jõuti. Iga instrument inspireerib mängijat erinevalt, eriti kui tegu ei ole uue poepilliga. „Closeril” kasutatud vana mikrofon aitas mul lauljana jõuda kohtadesse, kus ma varem käinud ei olnud jne. Kuna olen salvestades nendele elementidele palju rõhku pööranud ja pean detaile ja vahendeid oluliseks osaks enda uuest loomingust, siis tutvustan seda poolt ka enda kuulajatele.
Teine pool asjast on see, et mulle lihtsalt meeldivad lahedad vanad asjad. Berliinis elades hakkasin lausa vanu kitarre ja mikrofone koguma. Vanad pillid, vanad autod ja tsiklid, vanad pool-lagunenud hooned ja vana puitmööbel, see kõik paneb mul silma särama. Plaanisin isegi kunagi restaureerimiskooli astuda. Ilmselt paelub mind vanade asjade juures lisaks põnevale ja kaasaegsest erinevale disainile ka see silmaga nähtav tunnetus aja liikumisest.”

„Varjudemaa" esitluseks on välja valitud üsna eripärased kohad. „Tartu esitluseks valisin küll tuntud ja toimiva Genklubi, sest aasta tagasi seal esmakordselt esinedes andsin seal kontserdi, mida pean seni enda läbi aegade parimaks. Ka eelmisel neljapäeval toimunud „Varjudemaa” kontsert oli eriline ja kinnitas, et Genklubi saal on ka rohkem süvenemist vajava muusika jaoks ideaalne koht, kui seal rahvas istuma panna ja natuke valgusega vaeva näha.
Tallinna esitlus toimub Kirjanike Maja musta laega saalis. Minu jaoks on juba selle saali nimi märgilise tähendusega ja sobib hästi „Varjudemaa” temaatikaga. Aga tegelikult on sellel ka suurem tagamõte. Mulle meeldib idee sellest, et saan inimesed enda muusikat kuulama kutsuda kohta, kuhu nad harjumuspäraselt kontserdile ei läheks. Enamik Tallinna kontserdiklubisid sobivad paremini rock- ja popkontsertideks, kuid sellest erineva muusika jaoks on palju ilusa arhitektuuri ja kifti akustikaga ruume, mida võiks rohkem kasutada ja kus saab ka üritustega varem alustada. Palju on bändide ja publiku poolt olnud kriitikat kohalike klubikontsertide hilise alguse suunas. Tegelikult on see ju iga bändi või korraldaja enda võimuses natuke riskida ja formaati nihutada.”

Tulevikuplaanidest on Mauno Meesitil jagada järgnevat: „Sain just Jaagup Tormise ja Tiit Kikasega väga lahedalt klappiva kontsertkava toimima ja lähitulevikus keskendumegi põhiliselt kontsertidele. Ilmselt jätkan ka sooloesinemistega ja plaanin lähitulevikus algust teha ka uue Sinise plaadiga. Grainy Recordsi all on varsti plaanis avaldada üks album, mis seekord ei ole minu enda sulest. Samuti on arenemisjärgus idee enda üritustesarjast.”

Renee Kolmeteistkümne eksklusiivküsimusele „Tema perekonnanimest annab moodustada sõna IT-mees, kas ta progeda oskab?” kostab Meesit: „Mu lemmikseriaal on küll The IT Crowd, kuid progemisest ei tea ma kahjuks tuhkagi.” Kommentaariumis võib anda märku, kas see teadmine kahandas või kasvatas Mauno populaarsust progejate hulgas.

„Charcoal” (2015) – Brambles

Mark Dawsoni sooloprojekt. Doom-jazzile omane aeglane astumine, Buriali stiilis tumedad rütmid ja vildiga summutatud klaverimäng. Mõnusalt öine-suitsune saund ja terviklik album, mis pandi Serein plaadifirma poolt vinüülile.

„If You Want Blood” (1978) – AC/DC

Hakkasin AC/DC-d kuulama vanuses kui Beavis ja Butthead olid veel iidoli seisuses ja ma ei olnud veel isegi pilli mängima hakanud, aga see on siiani kõige ägedam live-album, mida tean. Nii rajult vahetut rocknrolli ja energiat ei kohta ühegi stuudioalbumi peal ja Bon Scotti vokaalid on muidugi omaette tase. See tuletas meelde, et leidsin hiljuti vanematekodust enda esimese kitarri, mis oli küll rohkem varrega kokku kruvitud vineerkast, millel keele asemel üks tamiil tõmmatud. Olin ka selle peale uhkelt AC/DC logo sodinud.

„Odham’s Standard” (2014) – Origamibiro

Denovali labeli üks pärle. Ambient elektroonika, mis on täis akustiliste instrumentide loope, lindimoonutust ja maitsekat minimalismi. Nägin nende kontserti 2014. aasta Denovali festivalil Berliinis, kuid tegelikult avastasin nad enda jaoks kui aasta hiljem samal festivalil Poppy Ackroydiga vestlema sattusin. Olime mõlemad ühelt monotoonsevõitu kontserdilt põgenenud ja rääkisime kontrastide ja dünaamika olulisusest muusikas ning akustiliste instrumentide ebatavalisest kasutusest, mille peale Poppy arvas, et ka mulle võiks Origamibiro meeldida. "Ada Deane" lugu kuuldes olin endale uue lemmiku leidnud. Ka Poppy Ackroyd on sama labeli alt üks põnevamaid artiste ja ta esineb 22. aprillil Hidden Orchestra liikmena Jazzkaarel.

"Draconian Times” (1995) – Paradise Lost

Kui õigesti mäletan, ostis mu vend selle piraat CD Kadaka turult. „Draconian Times” oli üks esimesi metalalbumeid, mis pani rohkem meloodiasse ja sisusse süvenema. Enne seda sai niisama sõpradega õlle kõrvale Metallica, Sabbathi ja pungi järgi moshitud. Lostist alates tulid aga Katatonia ja In Flamesi vanemad albumid jne, mis viis lõpuks omakorda välja darkwave elektroonika, süngema shoegaze’i ja synth popini.

„Felt” (2011) – Nils Frahm

"Felt" on erakordselt ilus klaverialbum, mille teeb eriliseks julge produktsioon, kus klaveri mehaanilised mürad ja analoogtehnika low-fi moonutused on saanud oluliseks osaks muusikast endast. See album tuletas mulle meelde mu vanad klaverimuuska lemmikud ja inspireeris mind ka instrumente salvestades rohkem eksperimenteerima.

Nils on Saksa kutt, kellega mul oli rõõm ka Berliinis kohtuda. Avastasin ta muusika sõbra soovitusel samal päeval kui ta Tallinnas Jazzkaarel esines. Kontserdile ma ei jõudnudki, kuid jäin Soundcloudist tema lugusid kuulama ja vaimustusin ta loomingust. Tema salvestustel on palju elemente, mida ka ise muusikat luues oluliseks pean ning lisaks kõigele on ta suurepärane live-artist. Olen hiljem avastanud, et ta on koostööd teinud mitmete mu vanade lemmikutega kuni Slowdive’i tüüpideni välja.

„Kasmodiah” (1999) – Deine Lakaien

"Kasmodiah" album mõjub alati nagu ammune mälestus, isegi kui ma seda esimest korda kuulsin. Deine Lakaien on üks veidramaid ja ajatumaid bände darkwave skenest. Neil on algusest peale kuni tänapäevani enda äratuntavad sündisaundid ja Veljanovi omapärane vokaal. Nad toimivad nii tantsusaalis kui klaverikontserdil ja ilmselt tänu produtsent Ernst Horni vanamuusika taustale on nende saundis alati midagi, mis nad teistest selle skene bändidest eristab. Tuli meelde ka naljaks lugu, et kunagi oli Vanilla Ninja taga olevatel sakslastel kohtuasi Deine Lakaieniga kuna Ninjade muusikavideos oli kasutatud materjali ühest Lakaieni 90ndate videost.

„From The Ground” (2005) – Heather Broderick

Album, mille enda jaoks hiljuti taasavastasin. Ilusa sooja kõlaga ja väga terviklik ning meloodiliselt tugev album. Heather on Ameerika lauljatar ja multi-instrumentalist, kes oli 2010. aastal Tallinnas Efterklangi kontserdi soojendaja ja ühtlasi nende livebändi liige. Olin sel ajal ise rohkem elektroonilise muusika lainel, kuid tema lihtne kitarrifolk jäi päris kauaks pähe kummitama ja kontserdil tekkis tunne nagu oleksin enda lemmikplaate kuulanud, kuigi ma ei teadnud tema loomingust enne midagi. Nüüd aastaid hiljem jõudsin taas tema muusikani ja avastasin, et ta on tuntud Peter Broderick’i õde ning ka Nils Frahmi ja paljude teistega koostööd teinud.

Mauno Meesiti soundtrack-albumi "Varjudemaa esitlus toimub 15. aprillil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.

Esilehe foto autor on Ken Mürk.