Fotol vasakult paremale: Katya Gritskova (bass), Anna Ganina (vokaal), Stas Lint (trummid), Pavel Korotajev (kitarr), Max Spiridonov (kitarr)
Laupäeval, 30. aprillil esitleb Sinilinnus äsja eelkuulmises olnud uut albumit progemetal bänd Emphasis. Itaalia leibeli Underground Symphony alt ilmunud „Revival” on bändi esimene täispikk. Kontserdi erikülalistena astuvad lavale ekstreem-metal bänd Stagnant Project Lätist ning kodumaised Vinkel ja Abandoned Elysium.

ALBUM

Palju õnne esimese täispika albumi puhul! Saan aru, et selleni jõudmine võttis kuus aastat? Kas oli väsitav teekond? Kuidas end nüüd tunnete, valmis maailma vallutama?

Pavel: Tundsin end mingi hetk juba nii, et mitmel korral oleksin tahtnud vajutada "delete" nuppu Emphasise kausta peal, kus on vanad laulud. Aga tuli välja, et saame selle materjali korrektselt plaadifirma alt välja anda. Nüüd tunnen ennast väga hästi, oli täiesti õige aeg seda teha! Teen õlle lahti, vaatan selle kausta peale viimast korda, viskan kõik miksid sellest albumist prügikasti ja võtan lonksu. Hallelujah!! Lõpuks on see tehtud!
Katya: Tänud õnnitluse eest! Jah, see teekond oli üsna pikk. „Revival“ on nagu „The Greatest Hits“ kogumik, sest sel on hästi palju vana materjali. Paveli rõõm albumi ilmumise puhul on eriti suur, kuna ta tegeles miksimisega ja masterdamisega algusest peale. Ehk siis nüüd on töö tehtud ning me näeme reaalset tulemust füüsilisel kujul.

Te küll andsite 2012. aastal välja ka EP „Into Infinity” ja vahepealsel ajal paar singlit, aga tihtipeale on debüütalbumi väljaandmine äärmiselt õpetlik protsess. Kuidas teil? Mis kindlasti järgmine kord teisiti teeks?

Katya: See ongi õpetlik protsess. Korralduslikus plaanis on see plaat tehtud katse-eksituse meetodil. Ühtegi konsultanti meil ei olnud, kelle käest oleksime saanud nõu küsida. Tegelikult, kui küsida, siis keegi sulle ei ütle, mida sa tegema pead. Nüüd aga teame täpselt, mis me järgmine kord teeme ning usun, et läheb palju vähem aega.
Pavel: Nüüd teeme siis nii, et esiteks ise ei venita Teiseks, kui plaat on valmis, hakkame mängima uut materjali, sest mõnda laulu on juba väga-väga igav mängida. See on minu isiklik tunne, aga nii see on. Kõik emotsioonid seoses vanade lugudega on juba mitu korda läbi elatud ja tahaks midagi uut publikule näidata, teha midagi veel paremat ja huvitavamat muusikaliselt. Ehk siis oodake veel huvitavamat albumi. Varsti see tuleb!

Plaat oli küll ka Rada7-s eelkuulamiseks, aga räägime ikkagi lahti – millest need lood räägivad? Kas on mingi läbiv teema või räägib iga lugu eraldi loo? Kes teil sõnu kirjutab?

Katya: Lüürika poolest ei saa öelda, et see album väga kontseptuaalne oleks. Lood lihtsalt peegeldavad inimlikke emotsioone. „Running Man“ on Stephen Kingi raamatu järgi. See on ainuke erand. Lugude autoriteks olen mina ise, lisaks Maria Orlova, Max Gorev ja Lana D’Light. Kõik on kohalikud tegijad.

FEMALE FRONTED

Eestis on vaid paar funkbändi, aga räägitakse lausa vastavast skenest. Põhimõtteliselt võiks siis ka öelda, et on täiesti eraldi „female fronted” metal-skene. Mida te sellest arvate ja keda sinna kuuluvaks lugeda võib? Emphasis, XS Denied, Portread? Keegi veel? Kas see oli juhuslik teema kontserdiks või mingi põhjalikuma taustalooga?

Katya: Selliseid bände Eestis ikka on, aga neid on vähe. Ehk siis nišifestivali korraldada ei saa. Peale XS Deniedi ja Portreadi on olemas ka Nihilistikrypt ja Blastburn. Vanasti oli Inferno, Whispering Forest, Human Ground – need olid minu arvates väga võimsad kollektiivid. Praegusel hetkel ei tee enam female fronted koosseis sinu bändist midagi erilist. Kõik kollektiivid lihtsalt mängivad oma stiilis ja kogu lugu. Frontman on see, kes oskab laulda.
Pavel: Eesti on väga huvitav koht ikka. Muusikaelu on täiesti olemas, muusikuid on palju, aga kui sul on vaja bändi liikmeid, siis jooksevad kõik kohe laiali. Meil on korralikud jazz-muusikud, kes väljaspool omade ringi ei taha eriti midagi teha ja haltuura-otsadeks Emphasis muidugi samuti sobiv bänd ei ole. Otsid edasi. Siis on rahvamuusikud, teised boheemlased, aga noh… Nendega on väga keeruline. Rockmuusikud räägivad tihti jällegi, et meie muusika on ülikeeruline – ei ole vaja nii palju käike, rütme jne. Ma saan aru, et maitsed on erinevad, aga isegi kui pakutakse mängida huvitavat materjali, mis on otsast lõpuni valmis plaadiks, siis ei leia ikka muusikuid. Ja sellepärast me bändil ongi selline koosseis. Female fronted on ainult sellepärast, et ei olnudki eriti rohkem kandidaate vokaali jaoks. Niimoodi see oli, kui eelmine laulja Anet Vaikmaa liitus bändiga. Meil lihtsalt juhtus nii. Emphasis ongi erand selles mõttes, et me ei ole väga head sõbrad ning väga super-profid ega „celebrities“, aga lihtsalt teeme koos muusikat, teeme seda hästi ning seepärast, et meile meeldib. Ja see on oluline.

Olite ka Eesti esindaja „Ladies First” (2013) kogumikul. Mis see täpsemalt oli? Mida väljaandja Metal Del Mundo endast kujutab? Kes seal põnevamad teised esitajad olid, tuli sellest põnevaid kontakte, ühendavat naisjõudu?

Katya: See oli kogumik, mis oli saadaval erinevate digiplatvormide kaudu ning sisaldas meie lugu „Hopeless“. Metal del Mundo on väike indie-leibel, kes on teinud koostööd erinevate female fronted bändidega üle maailma. Tänu selle kogumikule saime tuttavaks bändiga Sanctorium Peterburist. Või siis nemad meiega. Igatahes, võin täiesti soovitada Sanctoriumi loomingut nendele, kellele meeldib Nightwish.

OOPER JA METAL

Kust see ooperiteema tuli? Kunagi oli teil lauljaks Anet Vaikmaa, kes on küll muusikakooli haridusega, aga siiski hoopis teise teema laulja. Kas lihtsalt läksid teed Anetiga lahku ning õigel hetkel oli õiges kohas Anna?

Pavel: Ooper tegelikult plaanis ei olnud. Aga jah, kui teed läksid Anetiga lahku, siis otsustasime, et teda peaks asendama vääriline kandidaat. Neid eriti ei olnud, ausalt öelda. Kui Anna õppis selles stiilis laulma, siis leppisime kokku, et ta proovib seda ka meie muusikaga. Ja nüüd nii ongi: progerütmid ja rifid sopraniga! Miks mitte? Kas Eesti publik on nüüd õnnelik, et on olemas selline bänd? Võib tulla 30. aprillil meie plaadiesitluskontserdile Sinilindu ning näidata, et on!

Seletage palun, miks on metal ja ooper ühes lauses hea mõte?

Anna: Ooper ja metal ühes lauses on kindlasti hea mõte! Ooperivokaal toob metalisse rohkem teatraalsust ning kitarririfid toovad klassikalisesse muusikasse rohkem draivi. Muidu sellist kontrastset efekti on paljud muusikud (nii klassikalised kui ka metal) kasutanud, kohe tuleb meelde klassikalisest muusikast näiteks S. Prokofjev või R. Wagner, nende muusika on omamoodi „metal“, kus saab tõesti „riffe“ kuulda ja metal-muusikast näiteks Epica, kus on palju teemasid kuulda S. Rahmaninovi klaverikontsertidest. Ja miks see nii juhtub? Sest metal on klassikalisest muusikast „tulnud“.

Nagu ooperist endast vähe oleks, sümfo-proge-pauermetal on omaette friigiteema. Selleni ikkagi annab jõuda. Ma olen täiesti kindel, et igal bändiliikmel on oma põnev lugu, kuidas ta sellise muusikani jõudis – mida kuulates, vaadates ja kogedes tundus, et „jess, sümfo-proge-power on täpselt minu teema!”?

Pavel: Mina olen õppinud jazz-muusikat ja kui hakkasin tööl käima, proovisin ühes ja teises bändis mängida ja mul oli kogu selline tunne, et peale teist proovi on mul juba igav. Et laulud on lihtsad, ebahuvitavad jne. Mõne aasta pärast hakkasin ise muusikat kirjutama. Sellist muusikat, et oleks huvitav mängida. Ja nii see juhtus. Nüüd on bändis väga head muusikud, hea materjal, mis on ühelt poolt meloodiline ja teiselt poolt peaks huvi pakkuma muusikutele. Ja kusjuures jazzmuusikutele ka, sest rütmid ja tehnilised käigud ei ole koolibändi moodi.
Katya: Enne progemetali mängima hakkamist olin ma funki ja jazz-rocki fänn. Muidugi, väga meeldis Dream Theater ja Pink Floyd.

Igas teates on viidatud teie lauljale Anna Ganinale kui ooperidiivale. Kiire otsing just ülemäära palju tema tegevuse kohta ooperilavadel ei paljasta. Õigemini, leidsin vaid ühe video. Kas see siin on tema? Kas saaksite veidi valgustada, milliste ooperimajade või lavadega ta seotud on olnud ja kus teda järgmisena näha saab?

Anna: Mina küll end diivaks ei nimeta. Kuid jah, tõesti tegelen kõvasti klassikalise muusikaga. Ja see video on tõesti minu oma. Kahjuks minu perfektsionism klassikalises muusikas on hästi suur, seepärast rohkem videoid praegu pole, kuid kindlasti tuleb. Praegusel hetkel olen Vene Filharmoonia Ühingu solist ja minu suurimaks saavutuseks on 3. koht New Yorgi G. Gerswini 2015 rahvusvahelisel lauluvõistlusel.

ITAALIA PLAADIFIRMA

Ooper ja Itaalia justkui sobiks valatult kokku. Kas see on ka kuidagi loogiline põhjus just Itaalia leibeli jaoks?

Katya: Võiks täiesti olla, aga me ei mõelnud selle peale nii põhjalikult. Mingil põhjusel tuleb sealtpoolt hästi palju kõrge kvaliteediga sümfometalit – Rhapsody, Fleshgod Apocalypse, Lacuna Coil jne. Võib-olla oli see põhjus, miks Underground Symphony võttis meiega ühendust.

Mida see plaadifirma Underground Symphony endast kujutab? Mida üldse tähendab anda plaat sellise leibeli alt välja?

Katya: See on power- ja sümfo-metalmuusikale orienteeritud Itaalia leibel, mis tegutseb alates 1994. aastast ning on teinud koostööd selliste bändidega nagu Labyrinth, Skylark, Powerquest, Shadow Of Steel, Cryonic Temple, White Skull, Doomsword ning Sabaton. Tegelikult, Sabaton on välja lasknud selle leibeli alt oma demoalbumi. Mida see tähendab? Ikka loodame, et meie muusikast saab keegi teada ja seda mitte ainult Eestis.

Tegelikult isegi laiemalt, miks üldse anda eksklusiivselt ühe geograafiliselt suhteliselt kauge välisriigi väikeleibeli alt plaat välja?

Katya: Esiteks, meil oli konkreetne eesmärk – leida endale sobiv plaadifirma. „Samizdatiga“ keegi ei tahtnud tegeleda. See ei ole tegelikult õige, kui sa ei mängi Metallicas. Saime mitu pakkumist ning leidsime, et Underground Symphony on pakkunud meile väga mõistlikke tingimusi. Teiseks on see, et nende suhtumine oli väga positiivne ja entusiastlik. Ning kolmandaks põhjuseks: kuna nad tegelevad selle konkreetse stiiliga, siis tahaks loota, et nende auditoorium on ikka ka meie auditoorium.

PLAADIESITLUS

Esitlete plaati 30. aprillil klubis Sinilind. Kaasa teevad Stagnant Project Lätist ning kodumaised Vinkel ja Abandoned Elysium. Siin on see koht, kus on võimalus oma albumiesitluse külalisi taevani kiita – kes nad on ja miks just nemad?

Katya: Põhimõtteliselt – nad on kõik meie sõbrad. Lisaks sellele, bändis „Vinkel“ mängib meie uus trummar Stas Lint. Vinkel kui bänd sai alguse 2012. aastal Narvas ning algselt oli mõeldud tegutsema vaid stuudioprojektina. Tänaseks päevaks on see hard rock kooslus välja andnud mitmeid singleid ja ühe stuudioalbumi. Lõpuks on nad saanud endale püsiva koosseisu ning on valmis kontserte andma. See on nende esimene kontsert Tallinnas ning meil on eriti hea meel, et 30. aprillil saab Tallinna publik midagi värsket kuulata.

Stagnant Project on see bänd, kellega oleme hästi palju kokku puutunud Lätis, väga ägedad tüübid. Samuti nende muusika. 24. aprillil ilmus nende värske EP, mida nad hea meelega esitavad laupäeval. Nende looming on segu thrash-metalist, võimsast ja ekstreemsest meesvokaalist ja progressiivsetest konstruktsioonidest. Oma kodumaal Lätis on nad võitnud publiku südame tänu energilisele live-esitusele ja iga pisidetaili filigraansele viimistlusele.

Noortebänd 2015 võitja Abandoned Elysium on kõige „progem” bänd selles listis. Esimest korda kuulsime nende muusikat Narvas asuvas klubis Ro-Ro ning otsustasime kohe, et kindlasti peaks neid kutsuma meie plaadiesitluskontserdile mängima. Nad on väga tublid. Usun, et neid ootab särav tulevik ning oma poolt soovin neile edu Wacken Metal Battle finaalis! Selline proge-solidaarsus!