8. juulil kell 21.00 esineb Õllesummer Festivalil veini- ja jazzialal ekstsentriline Jimi Tenor, kes armastab oma loomingus kombineerida afro-ameerika muusikat, spontaanset mängulisust ja häbitut glamuuri. Tallinnas esineb Jimi Tenor koos Kabu Kabuga, Saksamaal resideeruva Lääne-Aafrikast pärit muusikalise koosseisuga. Kabu Kabu tegi debüüdi Tenori 2007. aastal välja tulnud albumil “Joystone”. Läheneva festivali puhul rääkis Jimi paar sõna koostööst Tony Alleniga ning päris oma saundi otsimisest.

Tundub, et te uitate pidevalt ringi erinevates muusikastiilides, erinevates maailma linnades… On ka ütlus: Teekond on sihtpunktist olulisem. Ma arvan, et te nõustute sellega?

Teatud määral nõustun ma sellega tõesti. Ma arvan, et vanasti olid reisid väga pikad, nii et inimene pidi reisimise enda vastu rohkem huvi tundma. Tänapäeva kiirete lennukite ja turvakontrollidega ei ole reisimine enam nii stiilne. Mis puutub muusikasse, siis sellega nõustun ma täielikult. Muusikas ei ole lennujaamu. Kuigi ma arvan, et mõnes kriitikus võib näha ka tolliametnikke ja plaadifirmades lennuettevõtteid. Ma ei ole kunagi väsinud oma muusikalistest reisidest ning mul ei ole kunagi tekkinud tunnet, nagu oleksin kuhugi kohale jõudnud. Ma arvan, et sellepärast ma muusika tegemist ei lõpetagi.

Kuidas te otsustasite lahkuda edm/elektroonilise muusika vallast ja muuta oma saund selliseks põnevaks hübriidiks Lääne-Aafrika džässist? Mis teid selle juurde tõmbas?

Ma arvan, et ma ei ole elektroonilise muusika vallast üldse lahkunud. Ma komponeerin endiselt kasutades elektroonilise muusika võtteid. Ma kasutan sekvenserit riistvarana, trummimasinaid. Mõned minu trummimasinad on nüüd ka ümber ehitatud vooluringiga. Vahel annan ma üksi mõne elektroonilise muusika kontserdi. Tahan öelda, et muusikas olen ma renessanssmees. Teen ise kõike! Või õigemini ma teen kõike oma enda stiilis, olgu tegu klassikaline muusika või afrobeat’iga. Ma ei otsusta tavaliselt kindla suuna osas. Afrobeat’ini jõudmine oli teatud mõttes juhus, aga ma jätkan sellega tegelemist, sest meil on hea bänd ja koos olles lõbus. Mul on võimalus mängida koos Tony Alleniga… Sellest kogemusest tahan ma kindlasti kinni hoida.

Teie koostööd legendaarse Tony Alleniga võib leida teie suurepäraselt viimaselt albumilt. Esiteks, on mul õigus, et te püüdsite temaga ka varem koostööd teha?

Jah, nii see on. Kuid siis see ei tulnud välja. Umbes sellel ajal kasvas nõudlus tema suhtes, nii et tema saamine ei olnud nii lihtne. Kuid nüüd sujus kõik hästi tänu Strut Recordsi abile.

Kas teil oli teatud ideid, mille kallal koos töötasite („Inspiration Information” juures) või improviseerisite lihtsalt algusest lõpuni?

Mul olid demod ette valmistatud. Kuid ma otsustasin demo salvestused avatuks jätta, nii et me ei peaks pala struktuuri väljatöötamise üle palju pead murdma. Plaanisin algusest peale suuremahulist monteerimistööd vanakooli 60ndate stiilis, kus sa monteerid kogu võtte ja liidad erinevad osad kokku. Mõned palad improviseerisime lihtsalt stuudios, Tony ütles meile, mida teha!

Nüüd, kus te olete Aafrika kõlasid mõnda aega uurinud, mis on teie arvates Aafrika suurim pärand muusikasse tervikuna?

See on suur küsimus, sest Aafrikast on alus suuremale osale popmuusikast. Ma tõesti ei taha hakata oletama, mis on suurim.

Arvestades kõiki neid ristteid, mille te oma karjääri jooksul ületanud olete, kas on mõni tee, mille võtmist te nüüd kahetsete?

Mis mõtet on kahetseda? Tõenäoliselt oleksin saanud rohkem raha teenida mõnel teisel viisil, kuid ma elan muusikaga hästi ära. Ma ei suuda süüa kolme hamburgerit korraga. Mu suu on juba täis. Tõelised kahetsused võivad tulla hoopis sellest, kui mängida halvasti mõnel olulisel kontserdil. Tänapäeval ei muutu ma enne „suuri” kontserte närviliseks. Vahel on esinemine baaris keerulisem ja rahuldust pakkuvam kui suur show festivalil.

On teil artistina veel suuri eesmärke, mis on täitmata?

Muidugi. On veel palju bändiga seotud asju, mida ma teha tahan. Palju elektroonilise muusika albumeid, kindlasti tahan proovida rohkem eksperimentaalset muusikat. Ma tahan anda mõned kontserdid ka orkestritega. Ma andsin mõned hiljuti ja need meeldisid mulle väga. See saab olema üks pikk reis ilma kindla sihtkohata, ainult lõputu teekond!

Ma arvan, et te olete ka ise mõned instrumendid välja töötanud (nagu näiteks elektriflööt), kas on nii? Kas see on äkki seotud katsega arendada välja omaenda saund nii täpselt kui võimalik?

No mulle meeldib, et on mõned saundid, mis on ainult minu. Olen valmistanud asjad, mida võib nimetada „Mürakarbiks” ja „Photophone’iks” ning nende heli on koheselt äratuntav. Elektriflööt on tavalisem muusikariist, mida me tegelikult tulevikus müüa tahame.

Kas te saaksite ajada oma enda muusikaliste juurte ja peamiste mõjutajate jälgi?

See on naljakas – kui ma lähen Soomes karaoket laulma, meeldib mulle laulda just Soome laule ja ma tunnen neid kõiki. Või ütleme siis, et ma tunnen neid, mis on head. Ma arvan, et ka minu meloodiates võib kuulda midagi soomelikku. Teatavat kurbust. Oma mõjutajaid leian kõikjalt – alates Irakere’st Mussorgski ja Ramones’ini.

Kuidas te näete kaasaegse muusika välja? Milline muusika teile tänapäeval kõige enam meeldib?

Hmm. Muusikas on praegu kummaline periood. Raske on üldse keskenduda. Kuid ma olen muusikahull ja nagu filmihullud, kuulan ma kõike nii minevikust kui kaasajast. Näiteks filmidest armastan ma Derzu Uzala’t, kuid mulle meeldib ka Rush Hour 2.

Milline on teie arvamus maailma majanduslikust/sotsiaalsest struktuurist? Kas on ehk aeg hakata tunnistama ületarbimist meie lääne ühiskonnas? Peale selle, kas te arvate, et kunstil on aeg taas poliitiliselt radikaalseks muutuda?

Kes teab, mis tegelikult kulisside taga toimub? Soome oli sarnases olukorras 90ndate alguses. See oli kõigile siin keeruline ja võttis paar aastat, et asjad tõsiselt muutuksid. Kuid ma arvan, et näiteks Kreeka ja Soome on poliitiliselt väga erinevad paigad. Hullumeelne kulutamine peab muidugi lõppema. Aga kus?

Vaata lisaks:
Õllesummer 2016 @ Rada7.ee
Õllesummer 2016 @ FB