Please find the English version here!

Black metal on arusaadavalt muusikakeskne subkultuur, ja peakski seda olema. On üsna vähe neid indiviide, kes on suutnud selle kultuuri sees saavutada üldise tuntuse ja respekti mingi muu tegevusega kui bänditegemine, üheks neid on ka kindlasti inglane Dayal Patterson, kes on endale võtnud südameasjaks seerias raamatutes rääkida pigem undergroundi-positsioonist lahti black metali sünni- ja arengulugu. Laiemalt ja mitmekesisemalt pole seda keegi ette võtnud ja Pattersoni tegevus aitab black metalit kui kunstivormi näha just sellise erinevate mõjutuste ja suundade seguna nagu ta ka reaalselt on.
Vasakul: Dayal Patterson (foto: Ester Segarra) / Paremal: Gaahl, Dayal Patterson ja "Evolution of the Cult"
Mis ajendas sind kirjutama oma esimest raamatut “Black Metal: Evolution of the Cult” ja selle nüüd juba kolme järjeraamatut? Missioonitunne?

Võib vist küll nii öelda jah. Black metal on žanr, millest kirjutatakse tihti, aga enamasti teevad seda inimesed, kes asuvad ise skenest väljaspool. Täiesti arusaadav asjade käik, sest nii selle kunstivormi enda kui selle ajalooga seondub nii mõndagi haaravat, aga probleem on selles, et sellised inimesed kipuvad rääkima vaid kõige etteaimatavamatest bändidest (Mayhem, Darkthrone jne) ja seetõttu korduvad ikka ja jälle needsamad (tõesed või väljamõeldud) anekdoodid ja lood. Black metal-muusika ja -kultuuri ajalugu muundub seeläbi väga palju. Sellest ka mu esimene raamat. See oli (minu meelest edukas) katse rääkida lõpuks lugu sellest, kuidas black metal tekkis, räägituna nende poolt, kes selle esile kutsusid – selliste bändide liikmed nagu Venom, Hellhammer, Beherit, Master’s Hammer, Blasphemy, VON, Samael, Rotting Christ, Mayhem, Marduk ja teised. Lõppude lõpuks on black metal loomulikult liiga laia haardega nähtus, et seda oleks ühte raamatusse võimalik ära mahutada. Vähemalt juhul, kui on tahtmist tõeliselt pisiasjadesse süüvida ja anda põhjalikum sissevaade asjadesse. Sai ruttu selgeks, et pean tegema terve sarja, kui tahan rääkida kõigi huvitavate ja oluliste artistidega.
"Black Metal: Cult Never Dies. Volume One" / "Black Metal: Into the Abyss" esikaas – raamat sisaldab ka kodumaist ansamblit Loits / "Black Metal: Into the Abyss" tagakaas – bändilogode seas näha ka Loitsu oma
Metal üldiselt, ja eriti black metal, on alatiseks mõistetud eksisteerima kahe jõu vahele, mis tirivad justkui vastupidises suunas. Muusika on ju üldiselt elujõuline siis kui ta areneb, muteerub, omandab uusi vorme. On otsinguline ja uutmismeelne. Black metalis on aga väga tihti omadussõnana kasutusel termin “ortodoksne”, mis tähendab stereotüüpide vaata et religioosset järgimist.

See on hea point ja tegelikult kogu mu raamatuseeria üheks läbivaks teemaks: black metalil on palju erinevaid tähendusi ja seda iseloomustab vastuoluliste impulsside ja äärmuste kontrast. Üks neist kontrastidest on ka eksperimenteerimisnälja ja progressi ning pigem konservatiivsema ja traditsionaalsema dünaamika vahel. Mulle tundub, et black metali kohta kehtib see täpsemalt kui ühegi teise muusikažanri kohta. Ühest küljest tulevad bändid pidevalt lagedale uute saundidega, mis on uudsusest hoolimata vastuvaidlematult loomult black metal. Teisalt jääb soov teha muusikat 1990ndate ja isegi 1980ndate vaimus. Ka nende poolt, kes siis isegi veel sündinud ei olnud.

Sellest lähtuvalt: mis on sinu jaoks black metali põhiessents?

Arvan, et black metal on minu jaoks ennekõike tunne või meeleolu. Black metalit võib teha kompleksse või primitiivse, meloodilise või brutaalse, eksperimentaalse või traditsionaalsena, aga selle südames on alati (või võiks olla) tumedama poole tunnetamine ja millegi sellise tunnistamine ja tunnetamine, mis on sust enesest märksa suurem ja ulatuslikum. See võib väljenduda ideoloogilise platvormi, looduse, Saatana, jumala, saatuse, universumi või millegi muu kujul, aga võti on siin minu arvates metafüüsiline, meie maailma väline dimensioon. Minu silmis kehtib see ka nende bändide kohta, kes kalduvad pigem death metali suunas, ja on selleks komponendiks, mis eristab selliseid bände nagu Marduk ja Blasphemy näiteks Repulsionist ja Autopsyst (nii head, kui need bändid ka pole).
Marduk, Dayal Patterson ning "Black Metal: Evolution of the Cult"
Black metalis tundub olevat vastureaktsioon kõigile, kes allkirjastavad suurema lepingu, teevad muusikavideo, või võtavad omaks mingi üldtuntud viisi teha traditsioonilist turundust. Kuivõrd peaksid black metal bändid üritama “meelitada” inimesi oma kunsti tarbima?

1990ndatel oli sellel mingi tähendus, et black metal oli underground ja seda ei teadnud üldiselt keegi väljaspool skenet. Isegi mitte ülejäänud metaliringkondades.
Valitses omamoodi maagiline õhustik ja väga eriomane kontrakultuuri dünaamika, seda kindlasti, aga kella tagasi keerata ei saa. Black metal on nüüd kõigile vaatamiseks nähtaval, põhiliselt interneti tõttu, nii et kõige olulisem on nüüd seda žanri esindada kõige huvitavamal ja ausal moel, mis võimalik. Kui sa lähed suure firma alla ja kasutad nende turundusvõimalusi enda kunsti promomiseks, ilma, et sa end kompromiteerid või naeruvääristad, on suurepärane. Kõigil bändidel ei tule see küll välja.

Kui vaadata black metalit täna, siis oskaksid sa prognoosida, kuhu see teel on?

Nagu ma juba korra ka mainisin, plahvatab black metal praegu kõigis võimalikes suundades. Ma arvan, et see ongi üks neist asjadest, mis teeb black metalist nii asendamatu ja haarava kunstivormi. Olgu siis tegemist esimese laine saundidega, traditsioonilise 90ndate aastate Skandinaavia black metaliga, folgimõjutustega bändidega, industriali elementidega, ortodoks-bändidega … Iga pähe tulev black metali suund saab pidevat värskendust uuest verest ja huvitavatest gruppidest.
Satyr, Dayal Patterson, "Black Metal: The Cult Never Dies"
On veel üks vastuolu, mis silma hakkab… Black metal idealiseerib individualismi, ja isegi elitarismi, aga samas on Saatanakummardamine ju puhas kuulekus, allumine… Ehk, jah, ongi vastuolud need, mis seda muusikastiili nii elujõulisena hoiavad?

Vastuolud on täiesti ootuspärased žanris, kus on nii palju tugevaid isiksusi ja erinevaid iseloome. Peaks aga ka lisama, et väga väheseid võiks black metalis tabavalt kirjeldada kui “Saatanakummardajaid”. Esiteks räägib enamus neist, kes end “satanistideks” nimetavad, pigem filosoofilisest või metafoorsest seisukohast. Ja kuigi on neid, kes usuvad kuradit nii otseses mõttes, kui seda on võimalik ette kujutada, ja neid, kes väidavad, et black metal peab oma definitsioonilt olema satanistlik, väidaksin siiski, et Saatana ja satanismi osakaal black metalis on mõneti ületähtsustatud. Paljudes black metal bändides pole ühtki päris satanisti ja paljude ikooniliste bändide ja plaatide temaatikas pole satanistlikud motiivid üldse esindatud, nagu näiteks Satyricon, 1349, Enslaved, Immortal, Thorns ja isegi suurem osa Mayhemi ja Burzumi loomingust.

Kuidas sa valisid bändid oma viimasesse raamatusse? Eestist on ka Loits esindatud, kuidas see tegelikkuseks sai?

Keskendun oma uues raamatus “Black Metal: Into the Abyss” bändidele Norrast ja Poolast, ning depressive black metali alažanrile, aga tahtsin lisada ka mõne bändi neist aladest väljastpoolt. Ka sellepärast, et uuel raamatul on veidi selline fanzine’ilik formaat ja esteetika ja seetõttu soovisin veidi vaheldusrikkust. Tutvusin Loitsuga esmakordselt nende “Musta albumi” vahendusel, mida ma kuulsin siin kui see kümmekond aastat tagasi välja tuli. Esimese raamatu ilmumise järel tutvusin bändi looja Lembetuga ja me arutasime vahel Loitsu sõnade keerulisi teemasid ning ka Eesti ajalugu. Tundus olevat ideaalne võimalus tuua selles raamatus need teemad lugejani ja juhtida tähelepanu selle bändi unikaalsele muusikale.
Nantur (Sacrilegium) ja Dayal Patterson
Mida sa kuulad või soovitaksid muusikast väljaspool (black) metalit?

Mul on vedanud, et saan kuulata muusikat suurema osa oma ärkvelolekuajast, ja hetkel võin küll väita, et kuulan rohkemal või vähemal määral igat sorti muusikat. Suur osa sellest on black metal ja muu metal nagu death või doom, aga mängin ka palju varast punki, deathrocki, elektroonikat ja kaasaegse Jamaika muusika karmimat poolt.

Kas sinu arvates on metal ja muusika üldse seotud kultuuriga laiemalt, või seisab pigem eraldi?

Muidugi ei eksisteeri miski vaakumis, nii et metal on alati mõjutatud kultuurist selle ümber ja seda on ka näha erinevatest geograafilistest regioonidest tulevate bändide puhul. Tuleb siiski öelda, et žanritesse nagu black metal on integreeritud tugevad kultuurilised baasväärtused, aga black metali rahvusvaheline olemus tähendab, et inimesed planeedi eri pooltelt saavad sama visiooni mingil määral jagada.

Midagi lõpetuseks?

Tänan, et lugesite seda intervjuud ja kui tahate teada veidi rohkem raamatutest ja riietest, mida me teeme (ja tervest armaadast seotud bändidest), siis vaadake aadressil
www.CultNeverDies.com.

*****

Black Books. Dayal Pattersons book series documents the birth and development of black metal.

Black metal is intelligibly a sub-culture built around music, as it should be. It’s rather rare to be known and respected within it with something else than being in a band. One of those is definitely Englishman Dayal Patterson, who has taken a challenge to explain the birth and development of black metal from the underground angle. No one has ever done this as wide and diverse before, and Pattersons writings help to see black metal as an artform it actually is – a combination of all its different influences and routes.
Left: Dayal Patterson (photo: Ester Segarra) / Right: Gaahl, Dayal Patterson and "Evolution of the Cult"
What initially drove you to writing the first book of the series, and then continuing with the sequels. Was it born out of some sense of mission?

I think you can say that, yes. Black metal is a genre that is frequently written about, but generally by people outside of the genre. That is perfectly understandable because there is a lot of fascinating content in terms of both art and history, but the problem is that such people only tend to speak to the most obvious artists and bands (Mayhem, Darkthrone etc) and so the same anecdotes (some true, some not) get repeated again and again and the history of black metal music and culture gets very distorted because of that. And that is where my first book came in. It was an attempt (successful, I think) to finally tell the story of how black metal came to exist via the voices of the people who made it happen – such as members of Venom, Hellhammer, Beherit, Master’s Hammer, Blasphemy, VON, Samael, Rotting Christ, Mayhem, Marduk, and so on. Ultimately of course black metal is far too broad a genre to fit into one book, at least if you want to go into real detail and obtain some sort of insight into things, so it quickly became clear that I would need to create a series if I was going to hope to talk to all the interesting and relevant artists involved.
"Black Metal: Cult Never Dies. Volume One" / "Black Metal: Into the Abyss" front cover – this edition also includes Estonian band Loits / "Black Metal: Into the Abyss" back – band logos, including Loits
Metal generally, and black metal especially, are always in the middle of two opposing forces puling in opposite directions. Music is generally vital when it evolves, mutates and takes new forms. It is constantly searching something. In black metal, a very common term is “orthodox” – following the standard in a uniform way, that seems almost militant. Where do you stand in this debate?

It’s a good point and actually this is something of a theme throughout the book series: that black metal has a plurality of meanings and is defined by extremes and conflicting impulses, not least the contrast between a hunger for experimentation and progression and a more conservative and traditional dynamic. I think this is more true for black metal than any other genre of music. On the one hand, bands are constantly surfacing with new sounds that are nevertheless undeniably black metal in nature, while at the same time, the desire to create music in the spirit of the 90s and even 80s remains, even in those who were not alive at the time.

And coming from the last question: what is the core of black metal for you? (sorry if you already answered that previously)

I think for me black metal is essentially about feeling or atmosphere. One can create black metal that is complex or primitive, melodic or brutal, experimental or traditional, but at its heart there is (or should be) a sense of darkness and of connecting or acknowledging something much bigger than yourself. That could be interpreted as an ideological cause, nature, Satan, god, fate, the universe or many other things, but the key is this otherworldly dimension I think. For me that is true even for the bands that steer toward death metal territories and would be what would separates bands like Marduk and Blasphemy from Repulsion or Autopsy (great as those bands are).
Marduk, Dayal Patterson and "Black Metal: Evolution of the Cult"
Also related: there seems to be a backlash in BM against anyone, who signs bigger deal, makes a music video, or adapts any other tropes of traditional marketing. What do you think about that? How much should BM bands be “alluring” the public to consume their art?

I think in the 90s there was something meaningful in the fact that black metal was underground and generally not known by people outside of the genre – even within the rest of the metal scene. There was a magical feeling and a very particular sort of counter culture dynamic going on for sure, but you can’t turn back the clock. Black metal is now visible for everyone to look at, mainly thanks to the internet, so the most important thing is to represent the genre in the most interesting and honest way possible. If you can sign to a big label and use their marketing tools to promote your art without compromising yourself or holding yourself up for ridicule that is great. Not all bands manage it though.

Looking at the state of BM today, can you see where it is going? (Some predictions, etc).

To return to an earlier point, I think black metal is exploding in all possible directions. I think this is one of the things that makes it such an essential and compelling art form actually – whether it is first wave sounds, traditional 90s Scandinavian black metal, the folk-influenced bands, those with industrial elements, the orthodox bands… every strand of black metal you can think of is being continually enriched by new blood and interesting groups.
Satyr, Dayal Patterson, "Black Metal: The Cult Never Dies"
There also seems to be another discrepancy in logic… Black metal preaches individualism and even elitarism on one hand, but on the other hand, Satan-worshipping is pure servitude, obedience… Maybe it’s the contradictions, that make it so resilient?

Well contradiction is to be expected within a genre with so many strong individuals and such a variety of personalities involved. But it should also be added that very few within black metal could accurately be described as ‘Satan worshippers’. First of all, most of those within black metal who describe themselves as ’Satanists’ are actually referring to a more philisophical or metaphorical position. And though there are some who believe in the devil in as literal a sense as one could imagine (and those who say that black metal must be Satanic by definition) I would argue that the significance of Satan and Satanism within black metal is somewhat overplayed. A lot of black metal bands don’t contain any genuine Satanists and many of the more iconic records and bands – such as Satyricon, 1349, Enslaved, Immortal, Thorns, even the majority of Burzum and Mayhem – don’t even include Satanic themes in their work.

How did you choose the artists featured in your last book? How did you come by Loits?

I have been focussing on bands from Norway, Poland and the depressive black metal subgenre in the new book, Black Metal: Into The Abyss, but I wanted to include a few bands from outside of these areas – not least because the new book has a somewhat fanzine-esque format and aesthetic and I wanted a bit of that variety. I first became aware of Loits with their Must Album record, which I heard when it was released about a decade ago. After the release of the first book I got to know band founder Lembutu, and we would sometimes discuss the complex lyrical topics within Loits and the history of Estonia itself. This book seemed like an ideal opportunity to bring that to the reader and highlight the unique works of the band itself.
Nantur (Sacrilegium) and Dayal Patterson
What do you listen to, or would recommend outside (black) metal?

I am lucky that I can listen to music for most of my waking hours, and these days I can say that I listen to most forms of music to a greater or lesser extent. A lot of that is black metal and other genres of metal, such as death or doom metal, but I also listen to a lot of early punk music, deathrock, electronica and the harder side of contemporary Jamaican music.

Do you see (metal) music closely connected to the larger field of culture, or rather standing apart?

Nothing exists in a vacuum of course, so metal is always influenced by the culture around it and you can see that in the localisation of metal in different regions. That said, genres such as black metal have strong core cultural values in and of themselves and its international nature means that people on other sides of the planet can share the same visions to some extent.

Any last words to your Estonian readers? Besides the obvious recommendation to buy your books, that we whole-heartedly support here at Rada7!

Thank you for reading this interview and if you would like to know a bit more about the books and clothes we make (and the legion of bands involved) please check out www.CultNeverDies.com.