Joosep Volki on varem teatud kui Pia Frausi ja Tallinn Daggersi trummarit, kuid nüüd on ta trummidest pigem eemal ja keskendub rohkem disainiauhindade vastu võtmisele, loometööle ja perekonnale. Joosep "Francis" Volk astub sel laupäeval üles tume-elektroonikale pühenduval peol Beats From The Vault, sedapuhku plaadimängijate taga.
14.02.2014 Beats From The VaultFoto: Kadri Sammel
Uurisin Joosepilt kas tal on veel trummipulgad alles ja millega ta praegu üldse tegeleb. Joosep vastas: "Esmalt, mis eelmainitud auhindadesse puutub, siis ega neid ma üksi vastu ei võta ja kogu au endale kõhmi. Lugu on sama kui bändi tegemisega – vaja on rohkem kui ühte andekat kätepaari ja eks me TOLMus üks multi-distsiplinaarne orkester oleme. Viimasel ajal on tõesti läinud üsna edukalt – oleme viimase aasta jooksul koju toonud kolm rahvusvahelist auhinda. See, mida veel 3-4 aastat tagasi pidasin suht kaugeks unistuseks, on nüüd raske töö ja ajakuluga saavutatud. Aga eks väljakutseid jagub, ees on huvitavad ajad. Teiseks, trummide taga mind tõesti ei ole enam ammu näha olnud ja suure tõenäosusega jäävad need ajad ka selja taha. Võib juhtuda, et mõni erand tuppa satub, aga hetkel küll midagi plaanis pole. Samas on trummipulgad ju alles ja trummid ka vedelevad (küll mööda ilma laiali) kuskil."
Uurisin ka laupäevase ürituse kohta, küsisin mida Joosepi seti ajal kuuleme: "Mul on vist juba kolmas kord Beats From The Vaultil mängida ning seekord ma setti väga kiireks ei aja. Samas, mõned enda jaoks kangesti armsad lood võtan kaasa ja eks paistab, mis öö toob ja taob. Mängin tumedamat sorti tehnot ja elektrot, mida viimasel ajal kuulanud olen. Igal juhul tuleb hämar müttamine, higi saab lahti. Vaultile satun muide ka niisama, mulle väga meeldib tumeda kõlaga elektrooniline muusika ning BFTVil saab seda kuhjaga. Samas pole pidu kinni ühes kindlas žanris ja seega ei hakka kunagi igav või ei muutu tüütuks. Mis vist ongi ta suurim võlu. Ja alati on vähemalt paar head tuttavat nägu platsis."
Beats From The Vaulti eestvedaja Anders Melts lubab muu hulgas laupäeva öösel ka Joosepi lemmikut gabberit mängida. Küsisin Joosepilt, mis teda gabberi juures võlub: "Kõigepealt see, et gabber žanrina on esmapilgul üsna veider nähtus. Enamus muusikast, mis seda silti kannab, oli sitt. Mulle just TOLMus praktikal olnud belglane (madalmaad ju selle žanri eostajad) ütles pool-naljatledes, et gabber’id tunduvad kõik, justkui neid oleks sünnitusmajas pea peale pillatud. Anders ka mainis peale mu esimest BFTVi setti, et ta kangesti kartis, et ma tulen ja seda kõige õudsemat kraami mängin. Aga ma julgeks pakkuda, et see, mida ma need kaks korda serveerinud olen, on üsnagi maitsekas küte. Maitsekas speedcore muidugi kõlab juba pisut kahtlaselt, aga ka see on võimalik. Mu abikaasa aga vihkab seda muusikat. Ja muuseas, Gabba Front Berlin’i üks liige võttis minuga ühendust ja uuris esinemisvõimaluste kohta Tallinnas. Kuigi korraks läksid mul silmad põlema, siis karm reaalsus on see, et terror- ja speedcore, mida nad viljelevad, on nii nurgatagune muusika, et siinmail seda skenet ei eksisteeri enam. Kui aga keegi lugejaist nüüd tunneb, et ma suhtun teemaasse liiga pessimistlikult, siis võib alati ühendust võtta."Tallinn Daggers: Birgit Pauklin, Ardo Kivi, Joosep Volk
Oma seitsmeks lemmikplaadiks valis Joosep segu viimase aja leidudest ning igavestest lemmikutest.

"Shadow Work EP" (2015) – Louisahhh!!!

Mu viimase aasta üks ägedamaid leide. Selle õudse artistinime taha varjuv prantslanna oli mulle tuttav Bromance Recordsi esimestelt reliisidelt, kus ta Brodinski lugudele oma häält jagas. Külm ja kale, hääl kõlab vahedalt, vahel ülierootiliselt, vahel hirmutavalt aseksuaalselt. Külmad rütmid ja minimalistlik struktuur – tekib tunne nagu oleks tegu improvisatsiooniga. Tasub kuulata ka tema Maelstromiga koos tehtud EP-sid "Friction" ja "Traces".

"Systems of Romance" (1979) – Ultravox!

Ultravox on huvitav bänd, kes ka peale solisti- ja suunamuutust jätkas suurepärase muusika tegemist (vähemalt mõnda aega). Olgugi, et Midge Ure’il tuli frontman’iks olemine välja loomulikumalt ning ka kuulsuse saavutas bänd just oma teises perioodis, siis esile tõstaks just John Foxx’i juhtimise all viimaseks jäänud albumi. Kui tavaliselt jäävad plaadid, mille kaudu bändidega tutvust teed, enim meelde, siis Ultravoxiga on mul olnud hoopis vastupidine suhe. Nii "Systems of Romance" kui ka hilisema perioodi "Rage In Eden" on sügavamal mu hinges kui "Vienna", mis muidu selle bändi mõõdupuuks seatakse. Siin plaadil on Foxx’i vokaal kummituslik, kõlab nagu kuskilt kapi tagant rääkiv Jeesus. Esile tõstaks lugusid nagu "Dislocation" või albumi viimane "Just For A Moment". Viimane on mulle kuidagi eriti armas.

"One Journey" (2000) – Lord Lloigor

Võib tunduda uskumatu, et maailmas eksisteerib 75 minuti pikkune speed– ja darkcore’i ning ambienti ühendav kontseptuaalalbum. Aga selline plaat eksisteerib. Tegu on Rootsi speedcore’i produtsendi poolt aastal 2000 ilmutatud ja praegu netist vabalt alla laetava albumiga, mis tõesti sulatab kokku need eelmainitud žanrid. Album jaguneb mõtteliselt kolmeks osaks: Preparations – Journey – Arrival. Teekond, tundub, et oli üsna raju näiteks. "Everlasting" ja "Ray Of Darkness" on meloodilise speedcore’i tipp.

"Triangles EP" (2015) – André Sobota

Kolmest loost ja nende kolmest remiksist koosnev EP sattus minuni kunagise kaas-Rada7lase Halo soovitusel. Suurepärane tantsu-, jalutus- või töötegemis-muusika. Lihtsalt paned need kuus lugu loop’ima ja alustad. Õhuline ja pidevas kulgemises rongisõit. Mööduvad postid ja perroonid, inimesedki ei tundu enam nii hirmsad. Piletit ei küsita, maha ei aeta, sõida vaid.

"Slowdive EP" (1990) – Slowdive

"Slowdive", "Avalyn I" ja "Avalyn II" – mis ma oskan öelda? Ületamatu saavutus mitmel tasandil. Olin Tartus, aasta 2000; sõber ja vana bändikaaslane Rein oli külas. Oli mu esimene eemalolek Pia Frausist, aga saatsime ikkagi kahekesi demosid laiali erinevatele plaadifirmadele üle ilma. Õhtul mu kümne ruuduses korteris magama minnes panime taustaks loop’ima selle plaadi. Läbi une oli vahepeal tunne, et olen surnud, sest kõik oli kuidagi teisiti, kerge. Slowdive mõjus. Aeglane sukeldumine läbi põranda.

"Certain Sculptures" (1984) – A Drop In The Gray

Ameerika post-punk bändi A Drop In The Gray ainukeseks albumiks jäänud "Certain Sculptures" jõudis minuni täiesti juhuslikult kui otsisin netist rariteetsemaid selle ajastu ja žanri bände. Kuulsaks nad ei saanud ja nii nad unustusse vajusid. Aga mulle nad kohutavalt meeldivad. Laulja maneer ja tämber vist ei jäta valikut – kas meeldib väga või siis üldse mitte. Mu üks lemmikvinüüle, see tähendab, et kuulan tihemini kui ühtki teist.

"Technique" (1989) – New Order

See plaat väga tutvustust ei vaja. Lõbus ketas, mis markeerib New Orderi arengus momenti, mil lõplikult Ian Curtise taagast lahti saadi ning oma tee leiti. Mõni küsib, et oli seda nüüd vaja. Mõnel jälle hea meel. Mul vahet pole. Pikka aega olid "All The Way" ja "Dream Attack" mu elu soundtrackid ning kuulan neid teatava heldimusega tänagi. Samas on plaadil vist "Jetstream’i" järel jõleduselt teine singlina reliisitud New Orderi lugu. See "Run" on üsna kohutav ikka. Kuna mulle veidrad asjad meeldivad, siis nii on ka "Technique’iga". Meeldib. Väga.

Beats From The Vault toimub 4. juunil klubis Rockstar’s (Tatari 6, Tallinn).
Info Facebookis.