Foto: Maris Tomba
Täna annab Tallinnas Von Krahlis oma debüütkontserdi Karl Petti Band. Eelmise kümnendi Tartu kontserdikülastajad võivad Karli mäletada kooslustest Animal Drama, Lahesõda, Fluidum. Viimastel aastatel on tema kitarrimäng ja looming rikastanud selliste kollektiivide muusikat nagu Cirkl, Argo Vals Band, vonKuusk ja Talamak.

Karl Petti Band on võrsunud Talamakist: „Pärandusena on tulnud kaasa isikuline koosseis ja säravamad pärlid Talamaki repertuaarist. Peale nime eristab Karl Petti Bandi Talamakist kontserdikava, mille lõviosa moodustab nüüd poole tunni jagu minu kirjutatud tuliuut muusikat. Uued lood on kõik varasemast pisut pikemad, sündipõhisemad, julgemad, ärksamad ja üleüldiselt küpsemad kompositsioonid. Stilistiliste märksõnade osas jäävad kehtima pop, proge, elektroonika ja lisandunud on tibake souli,“ kommenteerib Karl ise.

Oled andnud kontserte erinevate bändidega juba ligi 10 aastat. Kas sulle on selle nädalavahetuse tõttu juba ka mingisugune ärevustunne südamesse pugenud?
Ärevustunne käib südamest sisse-välja tõusude ja mõõnadega. Oma nime asjale külge pookimine annab esinemisele ikka teise kaalu ja maigu.

Oma nimest rääkides, siis Karl Petti Band põlvneb suuresti Talamakist. Miks otsustasid selle kollektiivi ümber nimetada?
Praktilised kaalutlused. Hakkasin ette kujutama, kuidas ma oma töist elu nii 5–10 aasta pärast näen. Eelkõige tahaksin heliloojana tööd teha. Et tellimusi saada oleks muu hulgas kasulik, kui inimesed teaksid mind kui heliloojat. Ühesõnaga, see uus bändinimi on püüdlus endale mingit profiili luua.

Nende kümne aasta jooksul oled mänginud väga erineva taseme ja koosseisudega bändides. Mis on olnud su meeldejäävaim live?
Ühte on mul väga raske välja tuua, aga esimestena meenuvad ikka kunagised lavalised äpardused – toona traagilised, tagantjärele hirmnaljakad: rihmast lahti tulevad, maha lendavad kitarrid; ühe mu bändi lauljale näkku suunatud prožektor, mis viitas, et me lavalt lahkuksime (olime esinenud kauem kui oleks pidanud); loo alustamine viis korda järjest; lisalugu nõudva publiku eest lahkumine, sest pill oli häälest ära ning häälestajat polnud jne.
Positiivse külje pealt meenub esimene Talamaki kontsert 2011. aastal Von Krahlis – tehniliselt oli see ilmselt keskpärane, aga mäletan meeletut naudingut ja rõõmu oma muusika esitamisest. Eelmisel nädalal Strasbourgis koos Argo Valsi ja kahe prantsuse muusikuga oli viimaste aastate üks eredamaid lavakogemusi – tundsin, et avanesin moel, kuidas varem pole suutnud. Väga eriline kontsert oli.
Talamak
Kas saaksid täpsustada, mis bändi kontserdil sul kitarrid kõige sagedamini rihmast lahti tulid ja maha lendasid?
Fluidumis juhtus seda vähemalt kahel korral.

Aga Lahesõjas?
Seal olin ma bassist – tollel pillil rihm pidas. Aga Lahesõjaga juhtus see eelmainitud prožektoriintsident, ma püüdsin häbist PA taha varjuda.

Miks sa bassi mängisid?
Mängisin bassi, kuna kitarrist oli juba olemas. Tundus vahva uus asi, mida proovida.

Ja oli vahva?
Oojaa, mõnda aega küll. Lood olid lihtsad, mingit filigraanset pillimängu mult keegi ei eeldanud. Tänu sellele jäi laval pillimängu kõrvalt aega ka rokkstaarilike poosidega katsetamiseks.

Mainisid ennist ka eelmise nädala kontserti Strasbourgis. Mängisid seal Lionel Ehrharti ja Bastiaan Sluis’ga neljakesi Argo ja enda lugusid. Kuidas oli seada kuue- ja viieliikmelise bändi palad neljale ümber?
Eks me katsusime juba eos valida lood, mis kannataksid paremini hõredamat seadet. Mingeid mööndusi tuli teha seadetes, aga see oli põnev väljakutse – tekkisid uued, ootamatud lahendused.

Ütlesid, et avanesid Strasbourgis täiesti ootamatul viisil. Saaksid ehk täpsustada?
Lubasin endale varasemast suuremat ekspressiivsust mängus, riskisin, olin suuremas kontaktis enda hetkeemotsioonide ja muusikaga. Varasemalt on tihtipeale läinud nii, et tajun liialt, et olen laval ja esinen, ning mõtted tahavad muusikalt ebaolulisele rännata.

Olen kuulnud, et sulle meeldib palju proovi teha. Äkki Strasbourgis ei jõudnud te piisavalt palju mängida, et asi n-ö lihasmällu kinnistuks?
Eks suur osa kavast oli tuttav ja paljud akordijärgnevused ja meloodiad lihasmälus. Aga selles mõttes on su jutus iva, et küllap see lühike prooviperiood säilitas mingi tavapärasest suurema värskuse ja spontaansuse kontserdil.
Lahesõda Sadamateatris, 2005
Kui palju sa mõtled ja harjutad läbi kõik detailid ja palju jääb su bändis ruumi improvisatsioonile?
Suur improviseerija ma ise ei ole, kuid mingid vabadused siin ja seal siiski jäävad. Pigem eelistan kinni hoida oma seadetest, mis arvuti taga pika katsetamise tulemusel välja mõeldud. Aga püüan alati olla avatud prooviruumis sündivatele ideedele, ütlen tihtipeale oma kaasmuusikutele, et "kui on hea, siis on hea" (olenemata sellest, kuidas miski kokku lepitud oli).

Nii sinu kui ka Argo Valsi lemmikute hulka kuulub üksjagu metalbände. Kas sinu arust on need mõjutused tajutavad ka Argo Valsi või su enda muusikas? Kui jah, siis mil viisil? Kumma loomingus tundub seda rohkem olevat?
Kindlasti on tajutavad. Argol on repertuaaris hetkel üks puhtakujuline metallugu isegi. Aga kumma loomingus rohkem? Ilmselt Argo omas – tal kipub muusika kitarripõhisem olema ja seal see tendents tahab rohkem ilmneda kui minu veidi süntesaatorihelide poole kaldus muusikas.

Kas sul on süntesaatorimaailmas mõned kindlad eeskujud, kellelt võtad šnitti? Kes need oleksid?
Kellelt rohkem, kellelt vähem šnitti, aga hindan muu hulgas väga selliste nimede süntesaatorikäsitsust: Taavi Laatsit aka Galaktlan, Taavi Tulev, Ekke Västrik, Jakob Juhkam, Sven Grünberg, Jaga Jazzist, Knower.

Su demo "Fututala" on ka väga sündine. Ehk oskaksid selle demo sündimaailma kuidagi nende nimede kaudu avada?
Loo kirjutamise ajal ma ei mäleta, et oleks sellele mõelnud, aga tagantjärele looks seoseid Galaktlaniga akordi-sound’ide ja helimaastikulise lähenemise poolest ning Jaga Jazzistiga meloodia ja arpedžo-sound’ide osas.

Karl Petti Bandiga liitub reedel ja laupäeval Kirke Karja, kes avastas Jaga Jazzisti kunagi sinu kaudu. Mis süntidega Kirke mängib?
Kirke pillipark eelseisvatel kontsertidel on Clavia Nord Stage 88, Novation Ultranova ja Roland JD-Xi.

Kuidas tal proovides läheb? Olen näinud teda tihti kontserdiklaveri või Nordi taga. Tuleb ta nende kolme sündiga toime? On ta leidnud õiged sound’id?
Oma pedantsuses olin aja kokkuhoiuks pea kõik sündi-sound’id juba valmis programmeerinud. Aga need üksikud sound’i-valikud, mis ta on oma äranägemise järgi teinud, on kõik üsna täppi läinud. Kirke on täielik proff, koostöö sujub suurepäraselt.

Kas pärast neid kontserte liitub Karl Petti Bandiga taas Liis Ring?
Eelduste kohaselt küll. Liisil läks sel kevadel Göteborgist kooli kõrvalt proovides käimine lihtsalt liig keerukaks. Tema soovi austades sai naissoost asendusliige otsitud.

Sarnaselt Liisile elasid ka sa ise vahepeal pikemat aega välismaal. Paljud sinu kunagised bändikaaslased Animal Dramast (Liis Ring, Argo Vals ja Fredy Schmidt) hakkasid sel ajal tegema oma projekte. Naasid Eestisse üsna hiljuti. Kas tunned, et oled selle aja jooksul kuidagi ka mõtteliselt neist lahku kasvanud või on olukord suhteliselt sama, mis viie aasta eest?
Liisi ja Argoga käime jätkuvalt tihedalt läbi ja musitseerime koos. Eks me ole kõik veidi oma radu mööda sammunud, aga väga tugev ühine taust ja asjadest arusaamine on jäänud. Sama, aga erinev! Fredyga on suhtlus kahjuks hõredaks jäänud, aga loodan temaga kindlasti veel koostööd teha.
Fluidum Rock Cafes, 2005
Mul on tihti silma jäänud, et mõned varajases keskeas muusikakriitikud (vahel harva ka üksikud nooremad) armastavad tõmmata piire õppinud ja õppimata muusikute vahele. Kõiki teid – sind, Fredyt ja Liisi –, ühendab Elleri muusikakool. Argo Vals on tudeerinud Viljandi Kultuuriakadeemias, Kirke Karja EMTAs. Samas oled mänginud ka inimestega, kellel ei ole muusikalist kõrgharidust. Kas oled ise tundnud, et on mingisugune essentsiaalne erinevus mängida õppinud või õppimata muusikutega? Et ühed mängivad südame ja teised pea järgi?
Oma esimese bändi, Fluidumi panin kokku Tartu klassivendadest, kellel puudus igasugune eelnev kokkupuude pillimänguga. Samuti Hollandis mängisin ühes bändis, kus liidril puudus akadeemiline kokkupuude muusikaõppega. Südant oli toona ja on ka minu tänastes tegemistes, erinevus on vast see, et kogemuste suurenedes (nii kooliseinte vahel kui ka väljaspool) on üha enam hakanud pea südant toetama; laiendanud paletti, millega neid südamest tulenevaid impulsse lõuendile kanda. Koolil on sellega vaid osaline seos, ma ei pea seda kindlasti mitte mingiks kohustuslikuks eelduseks, et tõsiselt võetav muusik olla. Põlgan igasugust sellist elitarismi. Kui miski mind puudutab, siis see määrabki minu jaoks asja väärtuse.

Kui ma õigesti aru saan, siis Karl Petti Bandis on vokaali rohkem kasutusel kui seda oli Talamakis. Niisiis, traditsiooniline küsimus: kas kirjutad enne sõnad või viisi?
Kuidas kunagi, aga pigem alustan viisist.

Millest su laulusõnad peamiselt räägivad? Kas neis on mingisugune läbiv teema või mõte?
Nii kolm või neli aastat tagasi kirjutasin paar sellist sümbolistlikku teksti üleüldisest eluga toimetulekust, endale meeldetuletuseks või nii. Viimasel ajal eelistan abstraktsemat lähenemist: kirjeldan pilte, olukordi, meeleolusid, mis mul peas oma loo instrumentaalversiooni kuulates tekivad. Loodustemaatika tahab tihtipeale sisse pugeda: metsad, rabad, nõmmed, sademed, liivaluited jms.
Naljakas on see, et olen üsna tubane inimene. Läbiv sõnum veel ootab oma aega.

Äkki seda läbivat sõnumit polegi vaja?
Võibolla tõesti!

Lemmik seitsmes rada?
Jaga Jazzist „I Have A Ghost, now What?“