Kunsti- ja muusikafestival Kultuuritolm lendab sel reedel jälle oma edevalt laia puusaga hõiskeasendisse ning teiste seas hakkavad Telliskivi Loomelinnakus asuvas Punases Majas tolmu üles peksma ka Malmö post-pungi viikingid ansamblist RA.

Plaadifirma Adrian Recordings all resideeruv RA avaldas möödunud aastal oma debüütalbumi nimega “Scandinavia”, mille toores agoonia ja mürarikas helikeel kasvatas agaralt neliku kuulajaskonda nii Euroopa erinevates nurkades kui ka Põhja-Ameerikas.

Hakkame siis otsas pihta – esimene lugu, mis teid painama hakkas?
Simon (Simon Minó, vokaalid ja trumm): Mäletan, et kuulasin lapsepõlves väga palju Depeche Mode’i lugu “Enjoy the Silence”. See oli ilmselt esimene lugu, mis mulle väga meeldis.
Erik (Erik Blondell, bass): Kiss – “I Was Made For Lovin’ You”

Simon ütles ühes intervjuus, et nägi sõna RA unes ja nii saigi teie bänd nime. Milliseid häid ideid sa veel unenägudest oled saanud ja kas sa oled ka unes näinud seda kuulsat meest, kellest inimesed üle kogu maailma räägivad?
Simon: Vahel saan ma unenägudest ideid videoteks ja lüürikaks. Olen unes näinud palju nägusid, seega pole välistatud, et olen ka teda näinud ja selle lihtsalt unustanud.

Kirjeldage oma potentsiaalset kuulajat.
Simon: Arvan, et meid võivad kuulata inimesed, kellele meeldib tume alternatiivmuusika. Keegi, kes kannab musta värvi riideid ja joob liiga palju.
Erik: Lõbusad inimesed, kellele meeldib pidutseda.

Viimaste aastate jooksul on üha rohkem post-punki ja dark wave’i hakatud viljelema – kas pimedusest ja kaosest on saanud hetkeseisuga Euroopa kultuuri hääl?
Simon: Selline muusika on lihtsalt pisikese ringkonna trendiks. Kui raadiot kuulata, siis seal kõlav muusika on hoopis rõõmus ning see ei peegelda kuidagi ühiskonnas toimuvat. Post-pungil on kuulajaskonda olnud juba 80ndatest alates ja võib-olla on see viimase paar aasta jooksul kasvanud.
Erik: Ei oska öelda, aga võib-olla on see kujutluspilt maailmas ja miks osad kohad on õudsed. Mõningaid inimesi tõmbab ehk elu pimedam ja kaootilisem pool, kust piilub killuke valgust, mis avaldab meie kõigi jaoks lootust paremaks tulevikuks.

Milliseid praeguseid artiste te tõsiselt austate? Mõtlen just neid, kelle moodi te just ilmtingimata kõlada ei taha, aga kellel läheb hetkel hästi?
Erik: Tobias Grave ansamblist Blessure Grave – tal on kõige imelisem lüürika ja muusika, mida me kunagi kuulnud oleme.
Simon: Mulle meeldivad väga Rootsi pop-artistid Håkan Hellström ja Veronica Maggio. See on RA muusikast täiesti erinev. Viimase aasta jooksul on mul tekkinud huvi rootsi keeles laulvate bändide ja artistide vastu. Minu meelest on see laulmiseks ilus keel. Tahaksin teha bändi ja laulda oma emakeeles, kuid meie Lõuna-Rootsi dialekt pole musitseerimuseks just parim.

Räägime natukene teie LP-st ka. Kuidas on “Scandinavia” poolt jutustatud lugu teie elu viimaste aastate jooksul mõjutanud?
Simon: Terve albumi lüürika kõneleb minu elust tol ajal ning selle kuulamine toob pinnale vanu mälestusi. On huvitav, et mälestusi saab muusikas talletada. Samamoodi on ka oma lapsepõlve lemmikute kuulamisega – see tuletab nii paljusid asju meelde.

Milline plaadil olev lugu võiks teid kõige paremini esindada?
Erik: “The Void”.
Simon: Ma ei usu, et üks kindel lugu saab meid esindada, kuid “Bloodline” oli esimene lugu, mis tähelepanu pälvis – seega on mul selle loo vastu alati erilised tunded.

Albumi kõige viimase loo pealkiri on “Winter 2012” – mis siis 2012. aasta talvel õigupoolest juhtus?
Erik: Siis sündis RA!
Simon: See oli tõsiselt kaootiline aeg mu elus ning see pealkiri toimib hästi loo toorete helidega.

“Scandinavia” kaant kaunistab üks mustvalge foto, kas sellel on ka mingi eriline tähendus?
Simon: Tegin sellel foto Malmös toimunud peol. Vaatasin just aknast välja, kui Felix (RA kitarrist – J.T) ja minu üks teine sõber tulid üle tee ning ma mõtlesin, et see vaatepilt näeb koos tänaval asetsevate joontega ilus välja.

Kuna te peate ennast äärmiselt ettenägemisvõimetuteks, siis ilmselt tuleviku pärast te väga oma päid ei vaeva…Aga, kas te näiteks suurema kuulajaskonnani jõudmisest ei unista?
Simon: Arvan, et sellise muusikaga on raske laiema publikuni jõuda. Loomulikult oleks tore rohkem raha teenida, et saaksime rohkem muusikat salvestada. Tahaksime uuesti Tokyos esineda – see oli suurepärane kogemus ja lahe oli näha, et meil on ka Jaapanis fänne.
Erik: Tahaks Rammsteini karjääri kaaperdada.

Te rääkisite oma minidokumentaalis n-ö Malmö mentaliteedist, mille kohaselt teevad sealsed inimesed ainult juhuotsi, et koguda raha millegi muu tegemiseks – kas sellest on kuidagi võimalik läbi ka murda ja endale päris töökoht hankida?
Simon(puhkeb naerma): Jah…Paljudel inimestel on töökohad. Ma kolin nüüd aastaks Stockholmi ja ehk saan ma sellest Malmö mentaliteedist lahti. Kes teab…

Mis teid elu puhul kõige enam imestama paneb?
Simon: Nagu enamus inimesi, mõtlen ma palju sellest, mis saab pärast surma.

Surmast rääkides…Millist lugu sa enne siit ilmast lahkumist kuulda tahaksid?
Simon: Charles Trenet – “La Mer”
Erik: Kiss – “I Was Made For Lovin’ You”