Esimene plaat väljas, esitluskonsasid tehtud. Räägime, mis tehtud ja mis edasi.
Jutuajamine toimus 21. mai pärastlõunal. Telliskivi päevad ja kogu kant on meeletult rahvast täis. Ühe vaiksema nurga taga on bändi prooviruum, kus koos Hando, Miku ja Johannaga maha istusime. Eelmisel päeval oli olnud plaadiesitlus Viljandis Cheersis ja päev enne seda Tartus Athena keskuses. Palju ei olnud möödunud ka kontserdist Taanis ja sinna meie jutt ka kohe pidama jäi.

Kuidas Taani kontsert läks ja kuidas te sinna üldse sattusite?

Hando: Meid kutsuti. Välisministeerium korraldas Taani nädalat, kus tutvustati Eesti kultuuri taanlastele ja siis küsiti Music Estoniast, et mis bände nad soovitaksid, valiti meid välja ja küsiti, kas me tahaks tulla. Me olime nõus, kuna on plaan sinna regiooni ja Beneluxi ka oma plaadiga minna, siis see oleks nagu hea avapauk.
Mikk: Nad otsisidki modernset popmuusikat. Tahtsid taanlastele näidata, et meil on ka midagi teistsugust.

Paistab, et see välismaale mineku ambitsioon on teil tugev, lähete üksi või võtate siit kellegi kaasa ka?

Hando: Jah, see ongi. Esialgu ikka üksi ja siis ehk kohapealt leiab mõne bändi kaasa. Meil sellised kolm peamist suunda: Eestist lõunasse telg, kus on kõik need Leedu, Läti, Poola on retsilt suur.
Johanna: Seal on puhas elektroonika hetkel…
Hando: Seal jah see muss toimib ja juunist hakatakse seal ka Patience’i plaati push’ima. Itaaliast on huvi. Hakkame Tallinnast sõitma, lõpetame Sitsiilias ja sööme pitsat. Teine osa oleks Saksamaa, aga see on väga keeruline turg, üleküllastunud ja retsilt häid bände on ees. Kolmas on Beneluxi regioon ja samuti UK. Meil on tüübid, kes meil seal aitavad.
Mikk: Neljas on ju tegelikult Aasia ots ka.
Hando: Jah, see on ka, meil on manager John, kes ise elab Hollandis ja tema on teinud aastaid tihedat koostööd Aasiaga ja artiste sinna viinud ning siis ta kirjutab meile, et mingi festival tunneb huvi jne. See on nii utoopiline, ma üldse ei looda midagi, aga kui reaalselt ühel hetkel istumegi mingil Midi festivalil Shanghais vana-aasta õhtul…

Ehk siis ise te seda tuuri värki organiseerima ei pea ja teie eest tehakse ära kõik?

Hando: Me leppisime kokku, et meie tegeleme Baltikumiga ja rohkem me ei jõua, sest päeva lõpuks oleks hullult kõva, kui me jõuaks veel mussi ka teha. Seda viimase paari kuu jooksul pole jõudnud.

Välismaalt teie muusika juurde tulles, mis oleks see esimene lugu, mis te ise IWE-lt mängima paneks ja miks?

Johanna: „I’m Loving It“, Patience’i viimane lugu. See on kõige lihtsam ja kõige ausam.
Hando: Mul ka, mulle näiteks laivis meeldib seda enim mängida. Kui mulle antaks ülesanne, et kuula IWE lugu, siis ma paneks selle käima. See on kuidagi mitmel tasandil toimiv lugu, sest loo sisu on isiklik, intensiivne ja depressiivne ja kuna me kõik ei ole ka just kõige rõõmsamad vennad maailmas, siis see puudutab hästi sügavalt. See on üks vähestest lugudest, mida ma saan laivis mängida nii, et mängin bassi. See gruuv on nii idiootselt lihtne, aga samas nii toimiv…
Johanna: Jaa, see tiksub ülihästi, sa ei pea isegi mõtlema, kui depressiivne see lugu on, ta tekitab hea atmosfääri.
Mikk: „Hyperstress“ või „From Nothingness“, seal on mingi särts sees. Ma ei tea, väga raske on end kõrvale panna nii, eriti peale kahte laivi on neid nii palju mängitud, et ei tahaks mitte ühtegi lugu kuulata. „I’m Loving It” on äge, aga sa pead jõudma selle looni.
Hando: Aga kui kui lõpuks jõuad sinna, siis on siuke tunne, et vau, masterpiece.
Johanna: Loodame jah, et inimesed arvavad nii.

Kuidas muidu enda muusika kuulamisega on? Kuulate kodus või autos?

Mikk: Mina ei kuula üldse. Me Handoga olemegi rääkinud, et me pole sellised heietajad tüübid. Kui on tehtud, siis on äge, aga siis on juba mingi uus eesmärk. Lugudega ka, mulle meeldib alguses kuulata, see, mis alguses miksist tuleb on ülipekkis ja oled depressioonis, aga siis lõpuks, kui nad vormuvad, on äge kuulata. Pärast seda enam ei kuula. Kui raadiost tuleb, siis korraks kuulan, et kas sai master õigesti.
Hando: Ma olen nii palju neid kuulanud, et ei taha küll kuulata. Muidugi on hea meel kui lugu valmis saab, aga hommikul seda ei ole, et oh, nüüd kuulaks Patience’i plaati.
Johanna: Aga mina olen küll heietaja, mingeid vanu live-videosid on ülinaljakas vaadata järgi. No mitte iga nädal.
Mikk: Ma läksin kunagi mingisse keldripoodi piima ostma hommikul ja tuli Patience’i remiks. Siis oli küll wtf… Eesti Lauluga võeti omaks meid. Raadio2 lisaks ka raadio Elmar ja Sky+. Kui keegi oleks kunagi öelnud, et need kaks asja kohtuvad, siis oleks küll öelnud no way.

Just, natuke enne Patience’i soojendasite ju God is an Astronauti ja siis veidi hiljem juba Sky+ topis.

Hando: Fucking bizarre!
Mikk: Ja siis veel see kontingent, kelle hulgas ongi remiks palju populaarsem kui originaal.
Hando: Selle üle ongi kõige rohkem hea meel, et me saame endale lubada, et me mängime koos GIAAga ja saalis ei ole inimesi, kes vaataks, et mida kuradit.

Hando, GIAAst rääkides, siis sul oli seal nina verine, mis juhtus?

Hando: Ma ei tea, ma arvan, et… andsin seal ikka toorest kütet onju, ja siis selle krihviga kuidagi ilmselt tõmbasin… Alguses ei saanud sellest üldse aru ja mul oli samal ajal nohu ka. Siis ühel hetkel tõmbasin kuidagi käega ja nägin, et käsi on punane. Siis sattusin sellest nii ekstaasi ja joonistasin Miku snare’ile verega Wilsoni pea.
Mikk: Ma alguses ei saanud aru, mis sa teed, ma olin jumala pahane, mida sa teed?! Ja siis on mingi veri…
Johanna: Hando veritsebki lihtsalt.

Teie kohta on ju meedias kirjutatud, et jääte nagu skenede vahele, et pole päris popp ega ka rokk või elektroonika. Kas ja kui palju te ise sellele mõtlete või ennast defineerite?

Johanna: Me tahamegi jääda sinna.
Mikk: See ongi see, mida tähendab I Wear* Experiment. Inimesed ei usu seda, et saamegi kokku, mängime siin ja see, mis tuleb, see on. Ei mõtle siin, et kuhu suunas minna. Tahaks kunagi jõuda sinnamaale, nagu on Mutemath või Radiohead – et mis asi see on – see ju polegi oluline, sest see on äge. Ei olegi vaja ju lahterdada.

Kes teil nende lugude ideedega tuleb?

Johanna & Mikk: Hando.

Sina tuled ja siis…

Hando: Teised panevad puid…
Mikk: Ja siis nokitseb edasi. Sõnu kirjutame siiamaani peamiselt mina ja Hando. Johanna liigub sinnapoole, kirjutab väga hästi, aga usub endasse liiga vähe.
Hando (Johannale): Nägid seda halgu, mis su alla lendas just? (naer)
Mikk: Aga jah, hästi orgaaniline on. Lõpuks on ta ühistöö, mõnikord võtab lihtsalt aega. Mõnikord saan anda Handole selle väikese lisamineku.
Hando: Üksinda tegemine kammib ära. Ükskord tulin reede hommikul siia ja mõtlesin, et mässan selle Hyperstressiga ja siis 14 tundi kütsin jutti. Telefon väljas ja olin ülifokusseeritud. Öösel kell 3-4 sain valmis ja siis blastisin seda ja kuulasin teisest toast. Saatsin sõnumi ka veel kellelegi, et nüüd on lukus. Ja siis järgmine päev bussis live’ile sõites lasin teistele ja oli piinlik vaikus… ja ise mõtlesin ka…. mõttetu jura.
Kui üksi teed, siis ei jaksa üks hetk mõelda enam ja lähed lukku. Siis ongi hea, kui sellel hetkel keegi, Pisi (Johanna), Mikk või Muudu (albumi produtsent) tulevad ja ütlevad, et ou, see ei tööta üldse. Siis esimene hetk on nuga südamesse, aga sealt koorub jälle mingi uus lahendus välja. Nagu arvutimängus, et ühe koodi lahendad ära ja saad lõpubossile lähemale.
Johanna: Aga sured enne 12 korda ära ja alustad uuesti.

Vaidlemiseks ka läheb? Üks ütleb, et on megahea, aga teised pole nõus.

Hando: Ikka.

Kelle sõna peale jääb?

Johanna: ….Hando
Hando: Ma olen ikka selle plaadiga õppinud rohkem kuulama teiste nõuandeid.
Mikk: Kõige rohkem on vist vokaali üle vaidlemist.
Hando: Jah, selle põhjus on see, et ma ei oska laulda ja mõtlen nagu sündi- ja bassimees. Siis on vaidlused, sest Johanna on laulja ja inimene, aga mina mõtlen, et ta on süntesaator, mida ma saan kruttida – kui vaja, siis panen efekte juurde. Aga ta on inimene.
Johanna: Sorry.
Hando: Hullult raske on sellest aru saada.

Ühel kunagisel Tartu live’il rääkisite More Amazing Stories loo taustast ja sündimisloost, kas igal lool on mingi lugu taga?

Hando: Sõnadel ikka on, ühegi loo tekstiga ei ole seda, et ma lihtsalt ajan mingit paska. Me läheme ikka maru sügavale ja võtame hinges olevad mälestused ja sealt kaustad, kus on peal „do not fuckin’ open“. Teeme selle lahti ja vaatame, mis toimunud on ja mis mõjutab. Tekstis ei ole seda, et käisime paradiisirannas ja elu on la vida loca.
Johanna: See võib olla ka…
Mikk: Need sünnivad jah sellistest pikkadest vestlustest.
Hando: On väga konkreetselt mingid hetked elust, mis sind üliretsilt ärritavad. Igav on see, kui kirjutad lihtsalt sellest, mis sind närvi ajab, a’la sina oled nõme. Aga et leida mingi põnev twist sellele, see on siuke erutav väljakutse.

See oli teil kindel otsus, et ükski EPdel olnud lugu plaadile ei tule?

Mikk: Jah, seda plaati alustasime värskelt. Crickets Empire’i aeg sai läbi ja hakkas uus ajastu.
Hando: See oli nagu sissejuhatus ja Patience on esimene peatükk.

Teil oli üle paarikümne loo valikus, kas need nüüd jäävad ootama või on need maha jäetud ja teine plaat tuleb täiesti uuest kraamist.

Hando: Kaks-kolm ideed jäid maha, seal on mingeid asju, mida me ei suutnud võimalikult hästi teha. Kui tuleb juunikuu ja kõik presekad ja hullumeelsused saavad läbi, siis hakkamegi uut mussi tegema. Siis ühel hetkel paari kuu pärast on meil uued lood ning vanade kaust ja istume siin, sööme jäätist ja räägime, mis….
Johanna: …mis nüüd halvasti on läinud.
Hando: …milliste lugudega edasi minna ja millega ei oska midagi geniaalset peale hakata.
Mikk: Üks väga äge räpilugu jäi välja. Ülikõva räpilugu. Puhkpillide ja asjadega. Selle tahaks kunagi ära teha.

Praegu live’is piirdute olemasoleva materjaliga?

Hando: Praegu tegime sellise kava, mis töötab väga hästi, aga kui tulevadki mingid uued ideed või vana suudame toimima panna, siis kindlasti testime seda. Kui toimib väga hästi, siis minu jaoks on väga äge, kui esimest korda bändina hakkame mängima uusi lugusid. Siis tekivad kohe uued mõtted ja lahendused. Stuudios ükshaaval sisse mängides seda ei toimu. Hullult tahaks küll, et kui on mingid ideed, siis õpiks mängima ja vaataks live’is, kuidas toimib, ja siis alles salvestaks ära. Siuke mõte tekkis, võite vastu vaielda.
Mikk: Ei taha.

Esinemisi ja plaati vaadates, siis tundute kõik perfektsionistid. Olete nõus? Kelles seda enim välja lööb?

Mikk: Mina ja Hando, Johanna on pigem leplik.
Johanna: Ma ei saa ju võidelda teiega.
Hando: Me kaalume rohkem lihtsalt.
Johanna: Mul on nii vähe teadmisi ja ma ei oska neid oma väheseidki teadmisi väga hästi edasi anda. Siis ma arvan, et mul ei ole õigust nii palju. (naer)
Mikk: Mulle ei meeldi see sõna, perfektsionist. Ma ei tea, kas see on perfektsionism, aga tahaks, et oleks äge. Meie väga suur eeskuju on Nine Inch Nails. Kui vaatad dokki, näed, kuidas Trent on karm fucking douchebag, aga live’is on kõik üliäge. Tahaks ise ka, et kõik on nii hästi, kui suudad. Kui on, et ma saan, aga ei viitsi, siis miks sa teed seda…
Hando: Selle plaadi tegemisega olid ka mingid kohad, kus ma olin nii väsinud ja mõtlesin, et fuck it! Fuck it! Aga läksin õhtul koju ja olin enda peale nii vihane. Oled nii pika tee käinud, püüdnud seda taset hoida ja siis veits nagu sülitad kogu selle effort’i peale, mida oled viimased 1,5 aastat pannud.
Mikk: Ma arvan, et maksimalistid on parem öelda, üritad kätte saada selle viimase, mis sees on.

Kes on teil Eestis lavaliselt bändid, keda vaatate ja ütlete, et kuradi hea live-bänd ikka?

Hando: Lexsoul Dance Machine.
Mikk: Ja elevandid. Eelmise aasta Music Weekil panid kõigile pika puuga.
Hando: Showcase-festariltel näeb palju noori bände ja selle näeb kohe ära, kes mängib aastas 30 live’i ja kes 3 või 300. Harjutamine laval ja kogemus töötab.
Johanna: Need kaks jah, ja siis on lihtsalt äge vaadata karaktereid nagu Iiris ja Kerli. Kahjuks väga vähestel on seda.
Mikk: See kõlab väga veidralt, mis ma nüüd järgmisena ütlen, aga üks tüüp, kelle mussi ma küll ei kuula, aga kes laval toimib, on Jaagup Kreem. Termikas võib meeldida või mitte, aga see, kuidas ta laval on, see on päris. Selliseid tüüpe ei ole palju.

Mis viimane bänd oli, mis oma playlisti panite?

Hando: Mina panin James Blake’i plaadi pealt loo, kus ta on koos Bon Iveriga. Üks lugu enne seda oli Austraalia eurolugu. Üks lugu enne seda oli Rage Against The Machine „Killing In The Name Of“, sest see oli mul playlistis nii kaugel põhjas ja tõstsin kolmandale kohale sinna.
Johanna: Avoid Dave – „Dope“, see on nii rets lugu, väga sensu.
Hando: Raadiost kuulsin, see kõlab tõesti väga hästi.
Mikk: Minul oli… Bowie viimane plaat, ma jõudsin selleni palju hiljem. Ma jõuan paljude asjadeni palju hiljem. Mul võtab aega veits. Mul alati on allergia sellega, et mulle ei meeldi singlid. Jubedalt väldin sellist haipi ja olen skeptiline…. ja siis ise üritad sama asja teha. Aga siis kui ära vaibub, siis kui enam iga päev Bowie uudist ei olnud, siis mingi aeg jõudsin selleni. Sõitsime kuskilt, autos mängis… Ma ei ole kunagi Bowie fänn üldse olnud, aga siis see jõudis kohale. Iggy Popi viimane plaat, väga hea, aga ei viitsi kuulata. Mõne plaadiga on lihtsalt see, et mingi aeg tuleb selle jaoks, nt kui ikka tuju on selline, et tahaks kellelegi jalaga näkku taguda, siis läheb Deftones „When Girls Telephone Boys“ peale.
Hando: Mul on selliseks looks ikka „Hexagram“.
Mikk: See on mu meelest nii rõõmus lugu. Aga on mingid plaadid, mida sa pead kuulama tervikuna.

Kuidas teil selle formaadi teemaga on? See aasta ju kõik annavad ainult vinüülil asju välja.

Hando: Tahaks alati teha.
Johanna: …kui raha oleks.
Mikk: Aga vinüül tuleb. Sügisel. Siis tuleb ka vinüülipidu, põhjust kontserte anda. Ma kunagi ostsin kassette ja poest välja tulles kohe kassett läks Walkmani ja vaheleht kohe kätte lugemiseks. See on väärtus, see on äge.
Johanna: Minust on ilmselt minu elu kõige õnnelikum hetk ära tabatud filmikaameraga, kui ma sain jõuludeks Spice Girlsi kasseti, see hetk, kui ma hoian seda oma käes.

Tihti bändisiseselt ka kakluseks läheb?

Hando: Viimasel ajal ma tahaks Mikku lüüa väga tihti, aga mitte halvaga.
Johanna: Nad on nii ära vennastunud, et seal pole enam seda filtrit.
Hando: Mis on nii tore, aga räägin egoistlikult enda vaatest…
Mikk: …nagu alati…
Hando: …siis need kaks tüüpi on sellised, et ma saan omale lubada seda vabadust ja kõik filtrid maha võtta ja lihtsalt, kui ma olen stressis, pahane või väsinud…
Johanna: …või puhanud, mis on kõige hullem…
Hando: …ma saan lihtsalt kogu selle spämmi välja lasta. Ja nemad peavad seda kuulama ja kuidagi reageerima. See on kuidagi terapeutiline olukord.
Mikk: Kakluseks ei lähe, päris molli üksteisele ei pane. Me oleme hästi avatud, et kui midagi on, siis lahendame kohe ära.
Hando: Kohe sahtel tühjaks! (naer)

Johanna, sul viskab kopa ette ka sellest meeste seltskonnast?

Johanna: Ma olen väga leplik. See pole üldse nii hull, kui võiks arvata.
Hando: Ma mõnikord ikka tunnen sulle kaasa.
Johanna: Mind ilmselt ei koti asjad väga.
Mikk: Ühe korra tulid jutuks taustalauljad ja Pisi oli, et mis mõttes naised tuurile ja mingit naiste juttu rääkima…
Johanna: Teid ma saan välja lülitada, aga ma tunnen, et kui oleks mingite naistega veel, siis selle liini peaks nagu enda peale võtma.
Hando: Mõnikord mul on jah Pisist kahju. Vahel oled väsinud, need filtrid on maas ja sel hetkel on täiesti suva, mis suust välja ajad. Aga pärast on piinlik.
Johanna: Iga kord, kui sul on kahju, siis osta mulle kooki või midagi. Siis ma näen, kui kahju sul päriselt on. Siis on kasu ka.
Hando: Siis sa oled varsti nagu ürgpaks.