Mõne sõnaga žanrist, mis põeb nostalgiat, on tõve üle uhke ja on siirdeid Eestisse ajamas. Olgu see lugu lisanduseks tänavu maad laastavale retropalavikule.
Aastal 1688 leidis tohter Johannes Hofer, et Šveitsi palgasõdurite sagedased kurtmised Kesk-Euroopa mägedevaesel territooriumil teenides on täiesti omaette haiguslik seisund, mal du Suisse – Šveitsi haigus, mis sai hiljem tuntuks koduigatsuse ehk nostalgiana.
Tavapäraselt on nostalgia saaduseks ideaal kohast või ajast, mis mälu toimimisloogika tõttu on poolmütoloogiliseks ilustatud, ägedama puhanguna viljeletakse nostalgiat lausa ühiskonnakriitikana või – hoidke oma piip ja prillid – radikaalse muusikakriitikana.
Igal juhul on tegemist nähtusega, mida kannatab üsna lollikindlalt popmuusika ette rakendada.
Üks synthwave’i ideaalmaastikke
Asjalood ongi kujunenud selliseks, et ports muusikuid, kes valdavalt ei ole kaheksakümnendatel teadlikku elu veetnud, on seda peamiselt vaid tollaste popkultuuritoodete läbi endale sisse ahmides pannud perioodist püsti nägemuse, mis väreleb kuskil nipsasja-retro ja õnnestunud pastišši vahepeal. Teinekord läheb vahe tegemine päris raskeks, sest piir ajastumärkide peale suuvesistamise ja reipa leiutamise vahel on õhuke. Igal juhul põeb see žanr nostalgiat.
Olgu selle žanri nimetuseks varajane töötermin outrun electro, electrowave, darksynth/powersynth, synthwave, pigem magedaks jääv retrowave või viimaseid arenguid silmas pidades isegi neon metal. Selguse ja suupärasuse huvides on siin ja edaspidi piirdutud terminiga synthwave – küll need terminid kunagi hiljem täpsustuvad.
Peamiselt keskendun selle viimastel aastatel tekkinud raskema astumisega sopistustele, kus mängitakse forte fortissimos, kus rõhk on halvemal maitsel ja musklijõul. Natuke vähem Miami Vice ja natuke rohkem fantaasia, kuidas KITT’i roolis võinuks olla Snake Plissken.
Vastates järjest kolmele suurele küsimusele, mida muusikaliste nähtuste kohta küsida maksab, peaks mingisuguse pildi kokku saama.
#1 – Kust see tuleb?
Multitalent John Carpenter, keda teinekord üheks synthwave’i ebajumalaks tituleeritakse, on kirjeldanud, kuidas tema lähenemine sündis vajadusest. Ta kasutas oma väikeseeelarvelistes filmides süntesaatoritaustu, sest see andis võimaluse kasutada suurelt kõlavat muusikat eriliste väljaminekuteta, seda andis produtseerida kiirelt ja praktiliselt kõike sai ise teha.
Nii nagu Apple äratas uuele elule saksa kodutehnikatootja Brauni tootedisaini retrofuturistliku keele ja arendas seda omasoodu edasi või nagu varajase metali raske astumine tõukus suuresti elektribluusi kandilisest minekust, koosneb synthwave’i pärilikkusaine staadionimetali ja electropopi käibekujunditest ning olude sunnil sündinud filmimuusikast, mille põhjal on sünteesitud oma parimatel hetkedel küllalt üldistusjõuline uudislahendus.
Kasutades metalile omaseid töövõtteid ning hoiakuid, aga erinevat pilliparki, on fookuses oleva synthwave’i stilistiliseks tulemuseks intensiivsed sekventseririidad, oma lihtsuses nakkavad meloodialiinid, paljude poolt kirglikult mittesallitud üleelusuurune solnikumats ja kõigele lisaks sünge imago – viimane pigem thrashmetalilikult eneseirooniline ja lapsik kui arhitektuurimälestisi süütama kutsuv.
Kuskil seal vahepeal on ka võimas potentsiaal aeroobikasaalides läbi murda.
Laiemale publikule tutvustas žanri võimalusi Nicolas Winding Refn 2011. aasta neo-noir tükiga Drive, mille heliribal kõlasid Kavinsky ja College. Mõlemad prantslased tõukusid teemakohasest algollusest. Kavinsky oma äratuntavalt prantsusepärase electro house aktsendi ja Miami kokaiiniskene macho-olekuga on vähe sügavama jälje jätnud kui College. Jääb vaid küsimus, kas temaga mõni koolkond algas või hoopis lõppes? Sest erinevaid kuvandeid jalgpallijakis noort Charlie Sheeni jäljendavatest elumeestest Itaalia sportautos või selle najal on juba üksjagu saanud.
Perturbator "Dangerous Days" reklaamplakat.
Hoopis huvitavama lähenemisega oli ligikaudu samal ajal kolmas prantslane, blackmetal taustaga noor vennike Perturbator, kes debüteeris 2012. aastal küberpunkteadliku ja läbi öise linna kruiisimisest vähem vaimustatud albumiga Terror 404. Teised ragina ja b-kino lembesed prantslased nagu Dan Terminus ja Carpenter Brut ei jäänud samuti maha.
Muidugi, sarnast joont on hoidnud ka Austraalia duo Power Glove, kes avaldasid esimese EP juba 2010. Varjudes lavanimede Michael Biehn ja Michael Dudikoff taha ei ole nende sihti ülearu raske ära aimata. Nende muusika on kõlanud canuxploitation filmis Hobo with a Shotgun ja juustuactionil põhinevas videomängus Far Cry 3: Blood Dragon, aga korralikult ei ole nad siiamaani käima läinud.
Lazerhawk avaldas albumi "Redline" samuti 2010, seda punti veab synthwave’i pehmemale otsale pühendatud plaadifirma Rosso Corsa asutja.
Kui Eestist rääkida, siis The Kurt Webbers Pink Band viljeles mahedaid retrosünte juba päris 2000-date algusest, teemakohased on olnud ka tumedamaid hoovuseid uurinud Green Regime ja vähemalt ühe remixiga väga õnnestunud Future Brain.
Rääkimata Sven Lõhmuse kätetööna valminud Mari-Leenu albumist "1987", mis oli rohkem nuiajõul aetav flirt italodisko tagasitulemisega ja ei küündinud enamani kui albumi nimilugu.
Mäng muutus põhimõtteliselt eelnevalt mainitud prantslaste sekkudes ja võttis päris huvitavad pöörded siis, kui Soome metalilabel Blood Music paari aasta eest korraga nobedamat synthwave’i välja andma asus.
#2 – Mida sel öelda on?
Synthwave reaalsuses kehtis kaheksakümnedate popkultuuris praktiliselt kaks lubadust, tinglikult võib neid jaotada järgmiselt: pessimistlik "The Terminator" vs optimistlik "Back to the Future" – tehnoloogia toob kas maailmalõpu või lendlauad. Rusikavõitluseid selline jaotus toonud ei ole, kuna artistid paistavad mõlema ideega samaaegselt toime tulevat. Küllalt kaasaegne lähenemine, sest ka moodne inimene suudab privaatsusele vilistades elulogimist viljeleda ja sama kopsutäiega moepärases koguses kurta, kuidas luureorganid muudkui kuulavad pealt.
Üks synthwave’i kangelasi
Talitlushäiret kannab pea iga syntwave’i kollektiivne tont – kihutamine mööda öise linna tühje tänavaid, odava ulme ja õuduse cool, küberpunk maastikud, rääkimata fanaatilisevõitu ihast struktureerida albumeid nagu need oleks filmi- või mängumuusika. Neis kõigis on lubadus noliferi üksindusest – nagu Motorcycle Boy 83. aasta filmis Rumble Fish, kellel ei olnud peale mootorratta ja maine suurt midagi. Sarnane oli ka filmi "Drive" protagonist.
Huvitaval kombel ei ole veel sinna jõutud, kus Kukerpillid looga Auto ohver ära käinud on. Kui üldse, siis on kõige lähemale on jõudnud Perturbator oma seestunud arvutitega.
Synthwave’i positiivne programm on elektrifitseeritud, vastu rinda taguv ja sähviva neooniga kirjutatud sentiment, mis oma parimatel hetkedel hõiskab hedolt masinanaudingust. See on juba elektroonilise tantsumuusika maailm, mis oma varajastes ilmingutes põhimõtteliselt välistas metali, rocki ja folgi võimaluse. Hingetu tümakas nagu tänavatel varsti juba aastakümneid nalja piirile viidud surmtõsidusega räägitud on.
Kogemata kombel on synthwave metali ja tantsumuusika vahele rajanud silla, mis paistab üks kandvamaid. Eks kandvus peitub ka selles, et synthwave ei vaja emba-kumba karguna, vaid suudab omasoodu mütata. Nagu ka eelpool toodud näidetes, ei vaja metal oma tõestuseks bluusi ega Apple Brauni.
Võrdluseks kimääre, mis pole muud kui õnnetu mäng maneeridega. Ärge avage või ärge kindlasti avage.
Kui üldse mingisugusest spetsiifilisest subkultuurist rääkida saab, on see internetipõhine kogukond, mis on rohkem kudumisgrupp või malering kui konformistlik vastandumine konformismile. Nagu viimase poole tosina aasta jooksul servatagusemad suundumused ikka käinud on, pühenduvad skenealkeemikud peamiselt albumite nikerdamisele bandcampi ja subkultuur piirdub metatäägiga. Selles on korraga nii kriitikat kui kiitust, viimast oluliselt rohkem, aga see on juba üks hoopis teine jutt.
Samuti on synthwave seotud videomängukultuuriga, aga neid arenguid ei ole siin praegu isegi mitte põgusalt puudutatud.
Sellega jõuab ringiga tagasi sinna, kus ennist plaadifirma Blood Music mängu sekkus. Selle väljaantavad synthwave artistid kannavad muuhulgas metatäägi metal ja USA ühemehepunt GOST oli albumiga "Behemoth" selles kategoorias vahepeal üks populaarsemaid. Sealt sai haisu ninna ka näiteks MetalSucks, kes on nende žanrite ühisosa leidmisel märksa halastamatum olnud – metali badassery eelduseks ei ole taldrikuid pläristav higise persega trummar, metsiku soenguga laulja ega bassimees.
Üllataval kombel on sellised arengud suuremate reaktsioonideta möödunud. Süsteemset sallimatust metali pühaduse kallale lastud sündihipsterite aadressil peab vähemalt praegu eraldi otsima.
Kui mõni purist soovib leili minna siis on olemas kogumik, millel sündiässad kaverdavad death/black/thrash klassikat.
#3 – Kuhu see viia võib?
See on nii loll küsimus, et sellele ei ole sünnis vastust isegi mitte oletada.
Oskan siia lisada vaid ühe tähelepaneku.
John Carpenterilt ilmus läinud aastal album "Lost Themes" ja sellele on lubatud mitut järge.
Tore on, aga sellised taastulemised pigem ei ole nii huvitavad, eriti kui need mängivad staatusele, legendile jne. Noorte vihaste meeste avastamisrõõmust sündinu, mis mängib legendidega ja ehitab sildu, on oluliselt põnevam.
Allpool põgusalt tulisematest artistidest.
Kõik süüdistused erapoolikuses võtan omaks, kindlasti ei ole eesmärgiks selliseid artiste nagu Miami Nights 1984, VHS Dreams, Timecop1983, Mitch Murder, Trevor Something jne jne jne kahe silma vahele jätta, valik lihtsalt osutus selliseks.
DANCE WITH THE DEAD
California turboduo, kes on asja päris tõsiselt ette võtnud.
Sest on synthwave ja siis on DwtD pala "Thrasher", mis on sellise minekuga, et kuulamise ajal tuleb mõlema käega mulletist kinni hoida.
Pange nüüd tähele! Dance With the Dead kütab 21. septembril sauna Rockstars’is.
GOST
USA ühemehepunt, kes alustas Nightrunneri nime all, aga pärast Perturbatori ja Dance With The Deadiga tutvumist otsustas, et hakkab viljelema muusikat, mida teeks prantslaste Justice, kui neil oleks räpasemad bassid ja nad oleks oluliselt vähem house.
MEGAHAMMER
Ninja-aeroobika Lahtist a la Cannon films. Kui kuskilt tulevad uuesti moodi napid teksalühkarid ja nabasärgid, siis just sealt.
METEOR
Fantastiliselt jabur kitarripõhine ühemehekas Kolumbiast. See on nagu väikese-eelarveline "Top Gun" SR-71 Blackbirdidega, sest F-14 Tomcatiga sõidavad poisikesed.
OCCAMS LASER
Keskmisest produktiivsem inglane, kes lööb peamiselt agaruse ja naiivsusega. Selle koha pealt üks netipõhiste muusikasubkultuuride pesuehtsamaid esindajaid.
Teemakohaseid linke:
Rahastamisprobleemide küüsis vaevlev synthwave dokumentaal:
The Rise of the Synths
Põhiline YouTube kanal, kus huvilisi ei narrita, vaid on terved albumistriimid:
NewRetroWave