Foto: Kristi Heil Photography
Noortebänd 2016 finaal toimub juba sel reedel, 28. oktoobril, Kinos Sõprus. Finaalgala avab Rasmus Rändvee tuliuue singli maailma esmaesitlusega. Finalistidele lisaks jagavad õhtule peotäitega vürtsi Noortebänd 2015 võitja Abandoned Elysium ning Stage Europe Network kuue riigi ühine eriprojekt. Üheks eelvoorude sõela läbinud finalistiks on pealinnast pärit laulja ja laulukirjutaja Triinu Paomets. Artistinime Lepatriinu taga olev preili murrab mitmel žanririndel – proovin siinkohal tema abiga seda haaret kaardistada.

Esinejanimi on sul muidugi superarmas. Ma saan aru loogilisest seosest pärisnimega, aga kas selle taga on mingi pikem lugu?

Mu esinejanimi arenes kuidagi ajaga. Lapsena mulle väga meeldis mõte sellest, kui mu perekonnanimi oleks Lepa, siis teistpidi öeldes oleksingi Lepa Triinu. Idee jäi mulle alateadvusesse kuhugi seisma aastateks, enne kui käis peas klõps ära, et miks ei võiks see ollagi mu esinejanimi. Mõned aastad varasemalt kasutasin nime Leedibug, kuid pidevalt tuli probleemiks inimestele seletamisel, et esimene osa on kui eesti keeles "leedi" ja teine siis inglise keeles "bug". 2013. aasta juunis sai lõplikult paika pandud, et nimi peab olema lihtne, konkreetne ja miks mitte ka selges eesti keeles – Lepatriinu.

Tutvustuses on kirjas, et akustilist muusikat teed juba üle 13. aasta, aga kas see on olnud ka avalikuks kuulamiseks salvestatud? Milliste nimede alt? Alles nüüd siis põhjalikumalt tutvustamas ennast Lepatriinuna?

Muusikat hakkasin ma kirjutama samal ajal, kui kitarri hakkasin õppima, ehk juba rohkem kui 13 aastat. Kavereid olen ikka omajagu teinud ja neid otseselt salvestama ei hakka, v.a oma kodus, diivanil väike video, et panna midagi youtube’i. Mõned enda kirjutatud lood olen ajapikku üritanud ka salvestada loomulikult, aga neid pole väga kuhugi pandud (praegu mõtlen – õnneks), aga just viimastel aastatel olen suurt rõhku pannud omaloomingule ja enda muusika avalikustamisele ning arvan, et Lepatriinut kui artisti ainult nii saabki põhjalikult tutvustada. Praeguseks võib ka öelda, et mu kaveri-kontsertite ajad on möödas ja aina rohkem saabki oma asjaga tegeleda.

Sind näeb ka hiphop-skenega seotud üritustel, kes sa seal oled ja mis teed? Kas sul on mingi Saaremaa side?

Ma olen laulja ja seda ka räpilugudes. Hip-Hop Festivalil olen käinud viimasel kahel aastal ning kui esimesel korral oli mu lõõritamist ainult ühes loos vaja, siis sel aastal lubati juba ligi terve laivi ajal midagi teha. Peamiselt on mind näha koos Eesti parima naisräppariga TIIU. Saaremaa sidet mul ei ole, küll aga lähevad juured Hiiumaale.

Ma vaatasin, et figureerisid fotodel ka Okymiga, seepärast Saaremaa õngitsus.

Okymi seos on mul läbi TIIU. Me nähtavasti oleme crew, kus on ka DJ Audioholic.

Ei jää ka reggae puutumata, samuti projekt Tiiu Kaarlõpiga – mida see endast täpsemalt kujutab?

Tiiuga oleme üheskoos käinud tõesti lisaks akustiliste ja hip-hop esinemistele, ka reggae laividel. Selle tuule sai tiibadesse kevadest, kui meil mõlemal õnnestus Bashment FMis käia. Tundub, et avaldasime muljet õigetele inimestele ja mõned kuud hiljem olid juba mõned laivid tehtud ja teised veel ees. Reggae riddimite peale enda muusika tegemine tuli kohe algusest peale väga loomulikult välja ja seda poolt ei ole me kindlasti jätnud unarusse. Ka 12. novembril Rakveres on midagi sarnast just tulemas.

Nagu sellest vähe oleks, on teil Tiiuga ka popim projekt Unibug, mille videoga olite hiljuti ka Eesti Top 7 saates. Või on selles grupis siiski lausa viis putukat (lisaks Martti Tamm, Pille Piir ja Markus Langi)? Mis selle ettevõtmise ambitsioon on?

UNIBUG on tõesti projekt, mis meil üheskoos on ette võetud ja liikmeid on viis. Tegemist on universaalse putukabändiga, kus kõikidel osalistel on oma roll ja seda ka kostüümide näol. Ambitsioon on lihtne – me teeme bändi. Inimesed, kes mängivad pilli ja puha – üheskoos ikka lihtsam sama eesmärgi nimel püüelda.

Kuna nimekiri on juba parajalt pikk, siis pean küsima, kas ma olen midagi muusikalist veel maha maganud? Kas tegeled lisaks muusikale veel millegagi?

Mul on tunne, et viimased 13 aastat on mul olnud vägagi tugev ettevalmistus Lepatriinu tulevikuks. See, mis ma praeguseks teinud olen, ei ole enam nii oluline, kui see, mis nüüd alles tegema hakkan. Seega põnevamad ajad on kindlasti veel ees. Lisaks muusikale tegelen ma kõigega, mis vähegi on seotud valdkonnaga “kunst”. Maalimine, joonistamine, fotograafia, modellindus, näitlemine jne. Olen vabakutseline ja nii mitme valdkonnaga tegelemine hoiab elu pidevalt põnevana.

Osalesid ka Taanis Nordic Band Campis, mida see endast kujutas ja sulle andis?

Nordic Band Camp kujutas endast neli päeva internaatkooli. Ärkasid, hommikusöök, loeng, kirjutasid muusikat, lõuna, loeng, kirjutasid muusikat, õhtusöök ja iga õhtu olid ka esinemised. Inimesed olid suurepärased ja õppisin ikka tohutult palju. Sain täiesti kindla sihi, mida ja kuidas ma nüüd oma muusikat tegema peaksin. Kõigil olid campis oma nö coachid, kes abistasid ja suunasid ja jagasid oma teadmisi, lisaks erinevatele muusikutele, agentidele, ajakirjanikele jne, kes meile ka loenguid andsid. Kui kellelgi peaks tekkima sama võimalus kunagi, siis kindlasti soovitan kümne küünega kinni haarata. Kogemus, mis mina isiklikult sealt sain, oli täiesti priceless.

Ning võimalus kommenteerida (ilmselt kiita) Noortebändi. Mis see siiani pakkunud on? Kuidas kaasvõistlejad tunduvad, kes lemmik?

Enam-vähem Noortebändi kaudu avaneski mul võimalus minna Nordic Band Campi ning samuti loomulikult ei saa mainimata jätta kõiki kontakte ja tutvusi, mis on mu eluteele tulnud, seega ma juba olen saanud rohkem kui eales oleksin võinud arvata. Kõik vahendid on mul praeguseks olemas, seega ülejäänu on ainult iseenda teha. Noortebänd on väga hea võimalus muusikul end näidata ja pärast 13 aastat, I feel blessed, et kas tõesti on lõpuks mu aeg kätte jõudnud. Mul on ainult üks šanss noortebändiga – on esimene aasta, kui võetakse vastu üksikartiste kui singer-songwritereid ja järgmisel aastal olen ma juba liiga vana. Kaasvõistlejad tunduvad muhedad. Kõik on nii erinevad, mistõttu ongi ka põnev näha, mis siis finaalis saama hakkab. Stiilid on erinevad ja ka inimeste maitsed on erinevad, aga kui ma tõesti peaks valima, siis ma natuke kaldun kas EIXDi või The Notes’iga samasse paati.

Ja viimasena radaseitsme klassikaküsimus – palun lemmik seitsmes lugu (ükskõik, milliselt artistilt, aga albumi 7. lugu)?

Otsisin oma kunagised lemmikplaadid üles ja väljavalituks jäi: LeAnn Rimes "Tic Toc", albumilt "Twisted Angel".