Novembri lõpus, 16. kuni 19. novembrini, toimus esimest korda uus esitlusfestival Budapest Showcase Hub, mis keskendub Ida-Euroopa muusikale ning tegijatele ja loodab võimendada regiooni koostöövõimet. Avaõhtul ning kahel põhipäeval astus üles 27 artisti neljateistkümnest riigist – Eestist Bulgaariani. Läbi viidi ka praktilisema tooniga loenguprogramm ning paar filosoofilisema tooniga sessiooni valitud nägudele. Võtsin veidi pikemalt aega, et lõpuks sellest kirjutada – esimese korra muresid kritiseerida on lihtne, kuid kokkuvõttes tahan ma rõhutada, et selle toimumine oli oluline.

Eesti artistidest olid kohal Argo Vals ning I Wear* Experiment, seejuures mõlema puhul jäi silma, et tegemist ei olnud vaid showcase festivalil esinemise sõiduga. Argo tegi mõned kontserdid eelnevalt Ungaris, IWE oli pikemalt Euroopas ringi kärutamas – näiteks käisid peale seda esinemist korra Saksamaal ja tulid veel uuesti Budapesti tagasi. See on mu meelest tähendusrikas ja märgiline. Festivaliga Eesti muusika esindatus Budapestis ei piirdunud – kolmapäevaselt avaürituselt hiilisin natukeseks äärmiselt põnevasse loomelinnaku tüüpi venuesse nimega Dürer Kert, kus lisaks paariminutilisele Obituary live kontrollimisele sain teha küki väljamüüdud Tommy Cashi kontserdil.

Tommy show oli täpselt selline nagu olema peab ja kohalikud teadsid sõnu paremini kui mina. Äge oli füüsiliselt kohal olles kogeda, et ta ongi päriselt kuum artist hetkel. Miljonitesse ulatuvaid numbreid videode vaatamiste kohal või väliskajastust jälgides tundub kõik tõesti väga lahe, aga olla kolmapäeval Budapestis väljamüüdud kontserdil, mis tõsteti suure huvi tõttu suuremasse ruumi (olen üpris kehv silmaga hindaja, kuskilt jäi kõrva mahutavuseks 700), on ikka hoopis teine asi. Argo esinemine oli samuti väga hea, aga kahjuks hakkas seal saalis vähesegi bassi peale midagi piisavalt häirivalt plärisema ning suurem osa emotsioonist läks minu jaoks selle nahka. See muidugi pole esineja teha, sama häda vaevas Argole järgnenud Poola duot Coalsi. I Wear* Experimentil läks seevastu kõik suurepäraselt. Põhimõtteliselt olid nad ajakavas festivali lõpuboss ning nad kandsid rolli välja, publikul silmad särasid ning esiread tantsisid – väga eeskujulik ja õnnestunud sooritus.

Meie maailmavallutajatest teiste esinejate juurde minnes võib julgelt alustada Ukraina bändiga Brunettes Shoots Blondes, kes avas festivali kõigepealt ühe salakontserdiga ning samal päeval veel ametlikul avakontserdil. Kui see nimi tundub tundmatu, siis vaata seda kulutulena levinud video – on suur tõenäosus, et oled seda näinud. Ma kiusu pärast muidugi panen põhivideona hoopis teise loo, millel mu meelest on justkui parem hoog.

Brodka on Poola üks popimaid artiste, kes võitis sealse superstaarisaate Pop Idol aastal 2004, olles ise vaid 16. Nüüd on ta võtnud suuna rahvusvahelisele turule ja avaldanud esimese inglisekeelse albumi Clashes. See on omaette märkimisväärne. Poola on päris suur ning poola keeles kohalikule turule keskenduda on üpris mugav valik. Muusikaline seikluslikkus muidugi sealjuures iseasi.

Poolast on viisakas ka lisada eelpool mainitud Sileesia duo Coals. Jätsin küll tolle õnnetu asjaolu ja paratamatu ajaplaneerimise tõttu live vahele, aga nad on sel aastal praktiliselt igal esitlusfestivalil ja järgmisel aastal ei pääse neist tõenäoliselt ka igal pool mujal.

Bulgaariast võib välja tuua Dena, kes muidugi pole samuti enam väga tundmatu artist. Aga kui pole ette jäänud, siis hittloole Cash, Diamond Rings, Swimming Pools võib siiski kõrva peale panna. Muidugi võib siinkohal mõtiskleda kui Bulgaaria (või Eesti vms) need kõik Berliinis resideeruvad artistid on, aga see selleks.

Supertuusalt küttis muidugi ka Rada7.ee TMW esitluskontserdil esinenud Koala Voice (loe intervjuud). Nad muide olid järgmisel päeval samas kohas, kus Argo ja Coals, aga oluliselt valjema bändina ei häirinud midagi. Võibolla muidugi oli kuskil teipi eesmärgipäraselt kasutatud. Lisaks peab ütlema, et nad on lives veel paremaks läinud, väga kaasahaarav ja hoogne.

Lähematest naabritest tooks veel eraldi välja Golden Parazythi Leedust, kes tõenäoliselt ka väga uus avastus pole. Eestis nägi neid vist viimati Suurhallis, Hurtsi ühe soojendusesinejana. Nad töötavad kontserdil hästi minu arvates, eriti just sellises klubiformaadis. Ehkki vist esimest korda nägin neid hoopiski Vilniuses välikontserdil, mõne tuhande inimese ees. Budapest neile nii armuline polnud, rahvast selles klubis laupäeval miskipärast nappis. Neile eelnenud Jimmy Pé Slovakkiast pidi praktiliselt tühja saaliga leppima.

Konverentsi osa oli hästi praktilise loomuga ja peamiselt suunatud artistidele. Kuidas promoda end siin ja seal, ühte ja teist digitööriista kasutades. Miskipärast vaadati eriti põhjalikult YouTube peale. Lisaks natuke tuuritamisest, DIY plaadifirmandusest ning paar motivatsioonikõne nagu näiteks „What it takes to make it”, kus eeskujudena võtsid sõna Guna Zučika (Carnival Youth) ning Toomas Olljum.

Kogu festival oli olemuselt Ida-Euroopa suunas, kuid vast kõige paremini seletavadki suunda toimunud konkreetsemate osalejatega arutelud. Oli meediagrupp, kus Eesti esindajaks oli Rada7.ee, korraldajate-promootorite istumine ning kolmandana veel omakorda kahe vestluse osalejad ühes ringis. Põhiidee pole midagi erakordselt uut – on vaja regioonina paremat koostööd, et olla nii tugevam sisemiselt kui arusaadavam välise partneri jaoks. Nii kajastuse kui bändide reaalse liikumise osas saab teha paremat tööd, iseasi, kuidas selleni jõuda.

Eesmärgi realiseerumise osas heietatigi üpris laialdaselt teemasid. Natuke kõlas igatsust lõppenud CEETEP (Central Eastern European Talent Exchange Programme) järgi, mis oli siis Euroopa Liidu rahastatud talendivahetusprogrammi alamosa fookusega CEE-le ning mille lõppemist nii TMW-l toimunud paneelis kui Eurosonicul toimunud lõpupeol osad tähistasid („üks Euroopa, me pole teistest kehvemad”) ja teised justkui koheselt igatsesid („natuke on ikka tore olla eriline”). Esiletõstmiseks kaaluti variante ühisest pleilistist kuni päris ühise brändini ning vaadati, mis seni toiminud ja mis mitte. Jagus idealiste ja entusiaste, samuti ei olnud kriitikud puudu. Õnneks ühegi uue brändi, organisatsiooni või ametliku võrgustiku loomiseni siiski ei jõutud. Viimane on muidugi minu isikliku hinnanguga laetud lause, kuid usun, et nii suure grupi puhul piisavalt konkreetse eesmärgi leidmine on keerukas ning vajab keerulist mehhanismi või bürokraatiat, samas ilma selge sihita pole sellistel asjadel suuremat mõtet.

Hästi praktilise inimesena võib selle peale muidugi öelda, et midagi käegakatsutavat suurele grupile ei sündinud, kuid nüüd, kui olen lasknud asjadel settida, siis tahan hoopis üle rõhutada, et vaikselt kohale hiiliv arusaam on äärmiselt oluline. Just see, et tulebki vahel kokku saada ja vaadata, kellega annab teha sellist koostööd, mis toob osapooltele reaalset kasu. Kõige lihtsama näitena kasvõi klubide või promootorite koostöö artistide tuuride majandamisel, mispuhul on võimalus pakkuda mõne üksiku kontserdi asemel tervet ringreisi. Arusaam heast koostööst on visa tekkima ja ei ole veel kahjuks alati ka siinsamas Eestiski midagi eeskujulikku. Viimase paneeli lõpuks paistiski tekkivat äratundmishetki ja ideid ning usun, et nende inimeste järjekindel ühte ruumi pistmine panustab mitmepoolse ühistegevuse vundamenti. Ka Rada7.ee ei istunud täitsa niisama, vaid oli oma agendaga juba festivalile minnes ning loodetavasti saame lähitulevikus mõne rahvusvahelise projektiga uhkeldada.