Bella
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

Pedigree – "Buried in Water"
MC STan B: Pedigree avaldas veebruari esimeses pooles oma uue kauamängiva "Standard Sundown". Bonne sõnutsi uut moodi lähenemisega, aga ikkagi äratuntavalt pedigreelik. Täitsa tubli saavutus poiste poolt. Siiski, kõikidest lugudest jäi mulle enim meelde "Buried in Water". Ma ei tea, mis kõige rohkem meeldib, kas Cult of Lunalik intro, kummitamajääv põhiriff või miski muu, aga see on kindlalt üks Pedigree lemmikumaid lugusid. Vähemalt mõneks ajaks.

Inferno – "The Innermost Disillusion"

Ingmar Aasoja (Thou Shell of Death, Howls of Winter): Oma 20 tegutsemisaasta jooksul radikaalseid stiilimuutusi läbi elanud Tsehhi black metal ansambel on viimase albumiga tõestanud, et tänapäeva muda/occult black metalit saab teha veel omamoodi. Väga palju rõhku on pandud kõlapildile, mis kohati petab kuulaja ära aru saamata, mis instrumentidega see kõik tehtud on… Kuigi kõik on klassikaline: kitarr, bass, trumm ja vokaal (v.a. mõned üksikud sämplid).

Forest Swords – "The Highest Flood"
Ivo: Forest Swords ehk Matthew Barnes on tagasi platsil, värske singliga "The Highest Flood". Leibeliks on seekord Ninja Tune ning paistab, et on rohkem kraami oodata, mis mind isiklikult rõõmustab väga. Tema teine album "Engravings" oli lihtsalt võrratu ja tundub isegi veidi uskumatu, et see ilmus juba 2013. aastal. Või kui nüüd väga aus olla, siis polnud ka esimene, "Dagger Paths" kuskilt otsast niru ja oli põhjusega mitmete ajakirjade edetabelites ning mõnes ka esimene. Ja seda juttu kirjutades tekkis ka mõte, et kuulan ilmselt õhtul ka debüüt-EP-d "Fjree Weather" vähemalt paar korda uuesti. Ei saa ka mainimata jätta, et erilise heldimusega meenutan 2014. aastal kinos Sõprus toimunud kontserti. Viimane oli nii lummav, et mõni siiani vaidleb vastu faktile, et tookord oli laval duo, aga ma ei hakka siin pikemalt seda nina peale heitma.

Ulcerate – "There Are No Saviours"

Sandra Vungi (Neoandertals): Album "Shrines of Paralysis" ilmus juba eelmise aasta oktoobris, kuid on alles nüüd pea igapäevaselt playlistis. Uus-Meremaalt pärit Ulcerate on muidu juba vana lemmik ja neid on õnnestunud ka korra Londonis lives näha. Tume ja uuenduslik post death metal paneb tuju alati õigesse kohta.

Yussef Kamaal – "Calligraphy"

Merli Antsmaa (Jazzkaar): Uue ägeda artisti leidmine enda jaoks on alati nii inspireeriv ja sütitav. Üks selliseid, kelle alles hiljuti enda jaoks leidsin on Yussef Kamaal. Nii hea vaibi ja rütmikaga duo! Ja kui tihtipeale avastad, et see artist on mõni aasta varem Eestis käinud, siis nüüd on võimalus lausa sellest ette teada, sest aprilli lõpus esineb Yussef Kamaal Tallinnas! Tõesti hea helimaius!

Thundercat – "Friend Zone"

Rainer "PeZ" Peterson: Öelge veel, et plaadikujundused ei loe! Brausides täiesti muid asju, jäi Thundercati "Drunk’i" väga rets plaadikaas silma ja nalja pärast kuulasin, teadmata artisti. Selgub, et kunagine Suicidal Tendenciesi bassimees (okei, mänginud ka miljonis muus asjas) on teinud väga ägeda ja smoothi plaadi, täis lugusid joomarlusest ning pikitud mängureferentsidega. Peab suveni meeles pidama, idekas jahil hängimise taustaplaat.

First Blood – "Rules"

Roman Demchenko (Urban Culture Entertainment): Ei ole juba aastaid ühtegi hardcore bändi jälginud, kuna mingi hetk see stiil muutus mu jaoks väga ühesuguseks ja enam ei teinud bändide ja albumite vahel vahet. Kogemata sattusin just 2017. aasta alguses välja tulnud albumile "Rules" bändilt First Blood. Need Ameerika vennad on suutnud kokku panna stiili parimad rifid ja käigud ühes albumis ning serveerida need väga ägeda saundiga ja produktsiooniga! See album väärib kindlasti skene tähelepanu. Ja ofkooors "Fuck the rules" ka.

12 EEK Monkey – "Mu Xitt on Kosmos"

Raimond Põldmaa (Tallinn Music Week): Olen Põhjamaade Hirmu fänn olnud alates tema 2006. aasta albumist "Maailma südame põhjast." Genka fänn loomulikult ka, selles pole küsimustki. Kui kuulsin eelmisel aastal, et neil kahel on varsti koostööalbum valmimas, polnud kahtlustki, et ootasin seda suure huviga. Seega, 13. veebruari hommikul istusin arvuti taga ning refreshisin Gateway 502’e, kuni lõpuks sain albumi omanikuks, numbriga 100/300. Pärast kolmenädalast kuulamist õnnestus neid albumiesitlusel ka laivis näha ning see oli täpselt nii hea kui ma lootsin – midagi täiesti uut eesti muusikas, kosmoseräpp.

Suitsetan Keith Richardsi isa tuhka
Enne orbiiti see xitt ei puhka
Parvena taga Nikolskoje sekt
Stigma paradigma eklekt
Ennustan muutust ka Kuuse-Taadita
Sest piibust käib läbi mul kogu botaanika
Alla jääb maha agnostilik Deto
Ootab mind 12 EEK Monkey’de Geto

Liturgy – "Kel Valhaal"

Magnus Andre (Talbot): Üldiselt ma pigem ei naudi rütmilist "jõnksutamist" ja matemaatikat (mis tänapäeval üsna popp on), kuid selles loos on see kuidagi omas võtmes ja äge. Hoomamatu rütmiflow, mõnusalt halb saund ja voks (mesi) loovad soodsa pinna mugavustsoonist väljumiseks.

Nunummu – "Фильмы"
Trash: Nunummu, bänd Tallinnast ja vist sealt Stromka kandist. Debüütalbum stiilipuhast vanakooli emorokki, ehk siis seda mörtti, mida saab indierocki, postpungi ja hardcore kokkusegamisel. Laulavad vene keeles ja minu arust üsnagi omapärane kuulda venekeelsena nii üdini idaranniku jänkimussi. Album omakorda veel kummardus kinokunstile, kaanepildi kollaažist leiab tuttavaid kaadreid ning neid võib tuletada ka träkinimedest.

Sampha – "Plastic 100°C"

Iiris: Sampha "Plastic 100°C" on üks mu lempar lugu tema albumilt "Process", mis on täis ägedaid lugusid. Pehmo geenius.

Joshua Sabin – "Array"

painkiller: Värske artist Šotimaalt, kellel Subtexti alt ilmus just debüütalbum. Justkui Paul Jebanasami väikevend ja kindlasti ka neile, kellele meeldib Roly Porter. Stiilinimetuse poolest nimetatakse sarnast asja vist power ambientiks, igatahes võimas kraam.