Eesti Fonogrammitootjate Ühing korraldab taas 28. märtsil Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad gala. Kolmandat aastat toimuva sündmuse eesmärgiks on esile tuua ja tunnustada parimaid Eesti muusikavaldkonnas tegutsevaid ja selle arengule kaasaaitavaid isikuid.
Üheks kategooriaks on „Aasta miksija/salvestaja”, mille auväärseteks nominentideks on sellel aastal Bert Prikenfeld, Siim Mäesalu ja Sten Sheripov.
Bert oli sel aastal käsi albumite juures nagu Elephants From Neptune „Oh No”, I Wear* Experiment „Patience”, Metsakutsu „Kuhu koer on maetud”, Beebilõust „Must Lipp” ning 5miinust „Korralik saavutus”. Siim jällegi tõi näiteks Frankie Animali „The Backbeat”, Karl-Erik Taukari „Teine” (koos Vallo Kikasega) ja Tartu Popi ja Roki Instituudi „Sfääride muusika”. Sten pidas peamiseks Jüri Pootsmani albumit „Täna”, seejärel valikut filmi- ning teatrimuusikat.
Osale meie lugejatele ei ole väga suureks üllatuseks, millega üks salvestaja, miksija või masterdaja tegeleb. Pigem ilmselt vastupidigi, tehnikarubriigis sõnavõtjad oskavad kaasa targutada ja vastugi vaielda. Suurem ring aga saab järgnevatest vastustest vajaliku arusaama ning teadmise, lisaks selgitavad nominendid natuke isiklikumat tausta.
Esiteks prooviks kuidagi neid tegevusi lahti rääkida muusika tehnopoolega mittetuttavale. Kuidas sa lühidalt, kuid arusaadavalt näiteks suguvõsa kokkutulekul seletad, millega sa tegeled? Kuidas lihtsalt põhjendada, miks see on oluline? Mis teeb selle enda jaoks põnevaks?
Bert: Kõige lihtsamalt seletades on korralikku miksi vaja selleks, et lõplik heliteos kõlaks hästi. See on kõige olulisem lüli peale loo kirjutamist-produtseerimist ja salvestamist ning enne masterdamist. Ütleme näiteks nii, et kui artist on oma loo kirjutanud, produtseerinud ja salvestanud, siis tihtipeale soovitakse miksijat, kes kogu salvestatu kõlama paneks, balansseeriks, tooks kogu muusikas välja olulisemad elemendid ja rõhud, automeeriks tahaplaanile situatsioonist olenevalt teisejärgulise jne. See omakorda nõuab spetsiifilisi tehnilisi oskusi, teinekord vastavat ja üsna kulukat riistvara, vastavat tööruumi, head muusikamaitset ja kogemust selles vallas üldisemalt. Tehniliselt näeb see välja umbes nii, et mul on kõik pilliread (kick, snare, bass, sündid, laul jne.) eraldi masinas, mis siis ükshaaval kokku liites lõpuks ühe terviku moodustavad. Ma ei tea, kas ma suguvõsa kokkutulekul päris nii seletaks, aga ega lihtsamalt vist ei saa.
Siim: Mulle meeldib miksimist võrrelda kokakunstiga. Võtad komponendid nagu jahu, munad, suhkur jne ja teed nendest ühe maitsva koogi. Muusika poole peal on komponentideks trummid, bassid, kitarrid, laulud, aga nende vahekord ja kuidas partiide parimaid omadusi välja tuua, see on minu jaoks sobiv segu tehnilisest ja muusikalisest tegevusest. Protsess ise on küll aeganõudev, aga miksimine on protsessina väga nauditav.
Sten: Suguvõsa kokkutulekul ütlen lihtsalt, et põhiliselt kirjutan muusikat filmidele. Vahel ka inimestele.
Bert PrikenfeldFoto: Felix Laasme
Kuidas sa ise end tunned, kas rohkem kunstniku või insenerina? Miks?
Bert: Põhimõtteliselt on ju tehniliselt kõik võimalik ära õppida by the book. Vead aga näpuga järge, tuubid konspekte ja muudkui aga teed. Sellest pole ses suhtes aga mingit tolku, kui sul puudub asjast mingi nägemus, suurem pilt tervikust, tunnetus konkreetsest muusikastiilist vms. Ehk siin on väga palju tegemist just heliloomega mitte tuima nupukeeramisega. Samas ilma tehno ja füüsikareegliteta üldjuhul ei saa, aga peamine on siiski kujunduspool. Kui aga näiteks töö piirdub ainult miksimisega, siis peab ka bändi või bändi produtsendi visiooni oskama helisse tõlgendada. Päris nii ei ole, et iga kord on vabad käed ja teed, mis tahad. Teinekord on aga olukord nii, et miks võtab juba selliseid mõõtmed, et miksi asemel võiks kedagi nimetada ka produtsendiks. See on nii case by case.
Siim: Helirežissööri amet on 50/50 suhtega nii kunstniku kui inseneri amet. Ühest küljest pead tundma väga hästi tehnikat ja teooriat, kuidas heliseadmete sees protsessid töötavad. Teisest küljest tuleb neid samu masinaid kasutada väga loovalt, et lugu saaks hästi kõlama, omapärast nägu kaotamata.
Sten: Kuna oma põhitegevuseks pean siiski muusika kirjutamist, siis inseneripool on kahtlemata nö teisel kohal. Kuid kogu tehniline osa muusikategemise juures on väga oluline.
Kuidas sellise tööni üldse jõuda? Pean silmas, et kas mingil põhjusel tundus juba väiksena, et see on unistuste amet või sai see stardi mingist isiklikust vajadusest? Mis oli üldse esimene kord, kui midagi pidi siis vastavalt kas salvestama, miksima või masterdama?
Bert: Ma arvan, et see sai alguse isiklikust vajadusest umbes 2004.-2005. aasta paiku. Kui muidu 90ndate keskel olin ma ise omi asju produtseerinud ja miksinud, siis kuidagi orgaaniliselt jõudis kätte olukord, kus tuli ka teiste vokaale, mõtteid ja sämpleid kokku panna ning sealt see rong veerema läks. Siis küll enamuse ajast salvestasin, produtseerisin ja miksisin ikkagi omi projekte nagu HU?, A-rühm, Cool D, Critikali sooloasjad, Bert On Beats jne. Aga mingi hetk keegi küsis, kas ma ei saaks aidata plaati kokku panna. Sellist väljaspool omi projekte miksimist olen võibolla ainult viis aastat teinud.
Siim: Mäletan, et minu klassijuhataja mainis umbes 5.-6. klassis, et minust võiks saada helirežissöör. Tol hetkel ei osanud ise sellest midagi arvata. Aastad möödusid ja kuidagi jäi see idee minu pähe idanema ja ühel hetkel avastasin ennast Eesti Muusika ja Teatriakadeemia vastuvõtukatsetelt ja sealt edasi läks juba libedalt. Esimene miksimine oli vist Ruffuse lugu nimega "Bad" ja ansambli Koer plaat koos Ivo Ettiga EMTA esimesel kursusel.
Sten: Muusika juurde jõudmine on olnud ühelt poolt loomulik. Teiselt poolt vaadates – meil Eestis on olnud ka aegu, kus sellise elukutsega äraelamine on tundunud võimatu. Hea meel, et sellised ajad möödas on. Täna olen väga õnnelik, et mul on võimalus tegeleda põhitööna ainult muusikaga.
Siim MäesaluFoto: Kristo Kotkas
Aga kuidas saada hinnatud ja heaks nendes teemades? Kas siin on ka midagi iseloomuga pistmist, näiteks vajab eeskujulikult kannatust detailidega tegelemiseks?
Bert: Eks nagu igal alal. Peab olema väga pühendunud, süvenema, pidevalt õppima, arenema, analüüsima jne. Kõige parem on muidugi praktika, ilma selleta ei ole kuidagi võimalik. Jah, eks siin on päris palju ka eeskujulikku kannatust tarvis, aga kui oled juba mõnda aega seda teinud, siis kujunevad välja mingid töökindlad süsteemid, mida pidi liikuda. Mingi hetk tuleb mängu ka ajalimiit ja aeg üldisemalt – teinekord on päris kiirelt vaja asju kokku panna, siis algajal on seda kindlasti raskem teha kui kogenud kõrval.
Siim: Kindlasti on vaja väga kannatlikku meelt ja palju kogemust. Seda nii õppimises kui ka reaalses töös. Tuleb tunda muusikat ja salvestatava/miksitava stiili esteetikat, aga ühtlasi on vaja ka visiooni, mida antud materjalist üldse teha saab. Miksimine on enamjaolt tegelemine üliväikeste detailidega, mida vaid mõned üksikud märkavad. Aga need, kes loo igakordsel kuulamisel uusi nüansse avastavad, on sellevõrra rohkem rahul.
Sten: Lihtsalt ja lühidalt – tuleb tunda huvi oma ala vastu. Ja lihtsalt pidevalt tegeleda, mõelda. Inimene võib küll olla oma iseloomult kannatamatu, kuid tegeledes alaga, mis teda huvitab, võib häid tulemusi saavutada.
Mis võiks olla see erialane superunistus, mille poole püüelda salvestaja, miksija või masterdajana?
Bert: Ma arvan, et see on väga individuaalne. Klišee oleks muidugi öelda, et tahaks miksida mingeid välisprojekte ja mõnda oma lapsepõlve lemmikbändi vms. Aga ma arvan, et esialgu on lihtsalt väga huvitav süvitsi minna erinevates žanrites. Seal on iga nurga taga mõni uus heureka-moment – see on kindlasti üks asi, mis mind käivitab.
Siim: Ma ei saa öelda, et mul oleks selline üks superunistus olemas oma erialal. Olles oma eriala fanaatik, tegelen sellega igal võimalikul viisil – tehes salvestusi, miksides, masterdades, aga samal ajal ka raamatuid ja artikleid lugedes ja foorumites ringi kolades, et saada uut infot, kuidas teatud tahke oma tööst paremaks muuta. Üritan lisaks käia ka erinevatel koolitusel, et ennast täiendada. See annab väljapääsu igapäevasest tegevusest ja avab tihtipeale uusi vaatenurki nii muusikale kui ka miksimisele.
Sten SheripovFoto: Anu Hammer
Kuidas seda üldse hinnata, kui hea keegi nendes teemades on? Ma mõtlen, et ilmselt vaadatakse läbi salvestatud/miksitud/masterdatud loo või albumi, aga selle edukus ei sõltu ju vaid neist tegevustest. Või on see okei nii asju kõrvutada, ei olegi targemat moodust?
Bert: Miljoni küsimus. See on ju peaaegu sama, mis muusikaga üldiselt, kas meeldib või ei meeldi. Kui nüüd kuidagi lühidalt vaadata, siis mingi stiili halvas miksis kusagilt midagi kumiseb, midagi on liiga valjusti ja midagi on liiga vaikselt vales kohas. Samas jällegi kui ühe musastiili bass peab olema valju, siis teises žanris ei ole bass üldse nii olulisel kohal, mõnel juhul on vokaal kitarridega sama valju, mõnel puhul peab vokaal spektris hästi ees olema jne. Ma arvan, et see oleneb väga palju žanrist ja bändi ning produtsendi enda soovitud lõpptulemusest. Mõnel juhul on see kumin, surin ja sahin just nii mõeldud ja kõik peab kumisema ja kõik heeblid peavad punases olema. Selles plaanis mingeid reegleid ju pole, aga kui võtta mingi kindel žanr ja taustsüsteem, siis saaks ju hinnata küll.
Eks saavutused tabelites on ka üks näitaja, aga põhiliseks võiks olla siiski heli ise, kuna tabelites kajastub veel sada muud asja a’la marketing jms. Teada on, et nii mõnedki USA insenerid panevad oma biograafiatesse Grammy nominendi või võidu staatuse isegi siis, kui nad antud võiduloo salvestusel juhet hoidsid vms. Vähemalt mujal maailmas võib see olla petlik. Meil on vist nii vähe tegijaid, kaua nii ei purjeta. Meil on ka läbi aegade olnud väga hästi kokku pandud plaate, mis pole ühtegi auhinda võitnud. Hästi primitiivselt seletades on hea heli ja emotsiooniga klassikalise loo edu taga järjekorras: hea lugu (viis, sõnad, soundid, soundivalik), hea esitus, hea salvestus, hea produtsent, hea miks ja hea master. Kui neist kuuest viis on täidetud, siis master on kogu summast võibolla 1%. Kui aga lugu pole… on üldjuhul esitus nõrk ja kui on nõrk esitus, kannatab kindlasti ka salvestus, seejärel on halba salvestust suht raske miksis hästi kõlama panna jne. Põhimõtteliselt läheb ka hea loo, esituse ja salvestuse järel miksimisel "väga lihtsalt" ses suhtes, et kõik justkui langeb loogiliselt oma kohale.
Siim: Helirežissööri töö kvaliteeti saab minu arust hinnata kahel viisil: kuulates tehtud töid ja vaadates, kas kliendid pöörduvad tagasi või leiavad teisi helirežissööre, kellega koostööd teha. See, kui populaarne üks või teine album on, ei sõltu niipalju salvestajast või miksijast – on olemas terve hulk plaate, mis on väga populaarsed, aga küsitava soundiga. Mina muidugi eelistaks, et kõik plaadid kõlaksid hästi.
Sten: Kunstis on üldse igasugune hindamine väga keeruline. Hästimiksitud lugu on selline, kui on tabatud muusika mingit sügavamat sisu ja olemust. Sama kehtib ka muusika produtseerimise juures laiemalt.
Loe lisaks: Selgusid Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2017 nominendid.
Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2017 võitjad kuulutatakse välja 28. märtsil toimuval pidulikul galaõhtusöögil restoranis Merineitsi. Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2017 gala korraldamist toetavad Meukow, Eesti Autorite Ühing, Tallinna Ettevõtlusamet ja Hasartmängumaksu Nõukogu.