Eesti Fonogrammitootjate Ühing korraldab taas 28. märtsil Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad gala. Kolmandat aastat toimuva sündmuse eesmärgiks on esile tuua ja tunnustada parimaid Eesti muusikavaldkonnas tegutsevaid ja selle arengule kaasaaitavaid isikuid.
Üheks kategooriaks on „Aasta muusikamüüja”, mille auväärseteks nominentideks on sellel aastal Lasering, Apollo ja 311.ee.
Vahepeal aeg oli füüsilise meedia osakaal eeskujulikus langustrendis, poode suleti ning isegi PÖFFil oli üks aasta film "Plaadipood", mis rääkis Kirde-Inglismaa väikepoodnikust, kes "ujub kangelaslikult vastu digitaalajastu peatumatut, immateriaalselt külma voolu". Igal juhul selline maailmalõpu meeleolu. Täna aga ka Eestis on inimesed leidnud põhjust avada uusi poekesi ja justkui oleks mingi uus tuul. Kevadisem ja optimistlikum.
Proovin nominentide abiga kohalikke olusid kaardistada. Laseringi poolt vastab veterantöötaja, bändimees ja muusikafanaatik Anders Melts, Apollo kõneisik antud teemal on ostu- ja turundusjuht Eha Pank, 311.ee poolt seletab Iirise ja Ewert and the Two Dragonsi manager ning platvormi eestvedaja Toomas Olljum.
Žüriid ootab ees väga raske otsus, sest kõik nominendid on hästi erinevad.
Välismeedias ilmub viimased paar aastat uudiseid, et küsimus ei ole, kas digi või füüsiline, vaid mõlemad – seda toetas ka näiteks Briti fonogrammitootjate ühingu uuring. Ehk siis põhimõtteliselt on ametlik retoorika muutunud väga sarnaseks sellele, mida piraadid pikalt rääkisid. Inimesed tahavad netist piiramatult kõike ja mugavalt, kasvõi mingi fix tasu eest, ning neid asju, mis neile väga meeldivad, tahavad nad ka omada füüsiliselt, koguda ja toetada eraldi veel lemmikut. Mulle isiklikult tundub ka, et väga hea ja mõistliku tasuga digiteenus meenutab inimestele ka, et hinnasilt muusikal on okei. See ilmselgelt on hea uudis ka füüsiliste plaatide müüjatele. Vahepeal mingi vanusegrupp seda justkui loogiliseks ei pidanud. Kuidas see jutt Eesti plaadipoodniku vaatenurgast tundub? Eks ma ka eelneva küsimusega veidi üritasin juba vihjata, aga küsin ka otse välja – kuidas läheb?
Anders Melts (Lasering): Muusikaarmastajad on laias laastus vanast hallist ajast saadik kahte gruppi jagunenud: ühed, kes juba lapsena koguvad raha, et omale esimesi plaate soetada ning kes mõistavad juba siis, et oma lemmikute looming on tasu väärt; ja teised, kes esimestelt tahavad laenata ja lindistada või üritavad mujalt salvestusi nihverdada. Suuresti on see kindlasti inimloomuse ja ka teatava kasvatuse küsimus. Mõned üritavadki terve elu olla kokkuhoidlikud ilma, et nad tegelikult vaesed oleks, teised söövad kiirnuudleid ja rõõmustavad, et oma viimase papi eest hea plaadi said osta. Tänapäeval on kõike jube palju ja tarbimine palju pinnapealsem kui varem. Muusikat tuleb ja läheb nii meeletutes kogustes, et kõike head on võimatu omale osta. Vahetu emotsioon võib ka pikemas perspektiivis petlik olla ning mõne artisti või albumi väärtus selgub alles aastatega. Ehk ses mõttes on muidugi hea, kui kerge vaevaga saab netist kõike kuulata ja valikuid teha. Kindlasti paljud ostavadki omale hinge läinud muusikat hiljem ka füüsilisel kandjal. Kuna selline muusikatarbimine on samuti alles uus nähtus, siis saaks selle headest ja halbadest külgedest ka samuti alles tagasivaatlikult aastate pärast rääkida.
Eestiga on ses osas lihtne, et tulevikku saab alati näha juba olemasolevate välisriikide pealt. Oleme alati vähemalt paar aastat maas oma liikumistega. See, et vinüül comebacki teeb ja peavool netti kolib, oli juba ammu näha. Keskpärasus jääb aina rohkem tagaplaanile. Ühed tahavad kiirelt saada ja kiirelt unustada, teised tahavad võimalikult väärtuslikku sisu, savi palju maksab. Plaadipood muutub ajas. Ei mina usu, et ära kaob. Pigem ongi see, et igale ühele oma. Rohkem lahtreid ja rohkem killustatust. Targemad kliendid ja neil kannul püsida üritavad plaadimüüjad. Usun, et see õnnestub meil suhteliselt hästi. Oleme ise musafännid ja tegeleme klientidega isiklikumalt kui kunagi varem, sest teame, mida mõne keerulisema, aga väga vaja mineva helikandja omamine kodus tähendab. Ehk hästi läheb, lihtsalt vaeva tuleb natuke rohkem näha, et kõik õnnelikud oleks. Ammu enam ei konkureeri ju vaid kohalike poodidega, riigipiirid on kadunud.
Eha Pank (Apollo): Kindlasti digiajastu mõjutab kõiki muusikamüüjaid, aga Eestis on viimaste aastate trend küll selline, et pigem suureneb just Eesti artistide poolt füüsiliste plaatide väljaandmine, mis on meie vaatevinklist väga positiivne. Apollodes on viimastel aastatel pigem füüsiliste plaatide müük kasvanud ning selle kasvu taga just Eesti artistide muusika. Välismaiste artistide füüsilise toodangu puhul toimib hästi see, kui antakse välja „deluxe“ vms versioon, mis sisaldab lisalugusid, raamatut jne – midagi sellist mida netist ei saa.
Kas saate kirjeldada veidi oma profiili, kellele te peamiselt suunatud olete? Milline on teie peamine külastaja, millest ta huvitatud on? Pikalt on räägitud ka, et vinüüle ostetakse järjest rohkem, kas see avaldub ka teil kuidagi? Kuidas on selle maailmaga, mis pole otseselt helikandja – merchandise särkidest kuni temaatiliste raamatuteni? Toetavat uuringut pole varrukast võtta, aga tundub, et on ka grupp, kes peale selle digi tarbimist tahab toetada artisti lisaks näiteks pigem läbi särgiostu.
Anders Melts (Lasering): Kuna asume Viru Keskuses, siis eelkõige oleme ikka suunatud laiatarbekuulajale või filmihuvilisele. Aga ütleme nii, et meil on ka kõikvõimalikud kõrvalliinid kenasti esindatud ning kataloogid, kust leiame soovijale peaaegu, et mida iganes. Ka müüjad on meil ägedalt kõik erinevate rõhuasetustega. Igal ühel meist on omad kunded, kes eelkõige just üht või teist teenindajat eelistavad. Kes jagab paremini proge või jazzi, kes hetketabelite vallutajaid, kes metalit, kes elektroonilist mussi jne.
Vinüüle ostetakse ikka rohkem ja rohkem ning äge on näha, kuidas see pole enam pelgalt keskealiste huviorbiidis, vaid ka täitsa tiinekad eelistavad vinüülil osta oma lemmikuid. Hiljuti tegelesin ka nt ühe à la 10 aastase vene poisiga, kes tuli delta blues’i vinüüli peal otsima ning kuna meil olid nii mõnedki asjad pakkuda, siis poiss ei suutnud ära imestada, et vauu teil on Robert Johnsonit ja Muddy Watersit – no mul oli karp lahti. Kõik ei ole kadunud, ma ütlen, järelkasv on teel. Nänni ostetakse ka jah, kuid tundub, et eelkõige kingiks. Endale ostetakse merchi pigem kontsertidelt, ma eeldan. Tass ja särk on aga sellised head kingid, eriti kui ei tea, mis kingi saajal juba plaatidest võiks varem olemas olla, siis pigem lähenetakse lemmikbändi teades nänni suunast.
Eha Pank (Apollo): Vinüülide nõudlus on märgatavalt kasvanud võrreldes 2-3 aasta taguse ajaga ja on tõusvas trendis. Sellest lähtuvalt üritame laiendada nende väljapanekut oma kauplustes. Apollo eesmärgiks on pakkuda inimestele elamusi, meelelahutust ning meie tootevalikust leiab igaüks endale midagi. Merchandise on pigem emotsiooni ost/lisamüük, aga leidub ka erandeid. Meie keskmine klient on pigem naisterahvad 30 + vanuses. Kuid muusikat käib kindlasti ostmas ka teistsugune klient, sest Apollos on kindlasti Eesti suurim ja parim valik muusikat.
Toomas Olljum (311.ee): Me ei ole lihtsalt plaadipood. 311.ee on platvorm, mis aitab kohalikel artistidel korraldada e-kaubandust ja mõtestada erinevate andmete/statistika väärtust ning kasutamist, st. lisaks muusikale (tavaliselt signeeritud plaadid + eelmüük) saame pakkuda ka fännitoodete ja kontserdipiletite müüki. Me tahame näha end artistide (ja/või managementide/leibelite) partneritena, kes aitavad arendada kommertssuhet fännidega. Sealjuures on oluline see, et toimetades veebis, müüme me Eesti artistide muusikat ja fännikaupu kõikjale – alustades Lõuna-Koreaga, lõpetades Brasiilia või Mehhikoga.
Üks oluline näide on tänavusest aastast (aga milleni jõudmine oli 2016. a tehtud töö tulemus). Korraldasime Erki Pärnojaga 311.ee LIVE kontserdi kinos Sõprus. Pileteid müüsime läbi oma kanali. Mõned nädalad hiljem võtsime piletiostjatega ühendust, saatsime neile live-salvestuse kontserdilt, kus nad olid käinud ja pakkusime võimalust soodushinnaga soetada endale ka Erki uus album. 40% piletiostjatest soetas endale ka signeeritud plaadi. See on näide, kuidas me toimetame ja mõtleme. Me tahame nö #ArtistiltFännile müüki rohkem mõtestada, luua paremat teenust fännile. On müük tarbijale ja on müük fännile, aga ainult fännide abil saab üles ehitada artistile karjääri. Me tahame teada kes need inimesed on ja kohelda neid võimalikult hästi.
Lisaks sellele me püüame üleüldiselt aidata kaasa kohaliku muusika levile – me tegeleme digileviga (Ines, Koit Toome/Laura, Erki Pärnoja, Elephants From Neptune, I Wear* Experiment, Mick Pedaja jpt), kureerime üht popimat kodumaise musa playlisti Spotifys ja salvestame live-sessioone. Tänavu aprillis viime ka oma 311.ee LIVE kontserdi esmakordselt Eestist välja, Londonisse.
Muusika poole pealt on siiski CD-d hetkel meil ülekaalus.
Kas eelmisel aastal oli ka mõni anomaalia, midagi, kus kohvipaks alt vedas? Midagi, mis üllatas populaarsuselt või müügiedult?
Anders Melts (Lasering): Mu jaoks on anomaalia see, et inimesed kassette jälle tahavad osta. (Naljaga:) Ma loodan, et see tüütu formaat siiski elujõuliseks tagasi ei saa! Igas kadunud asjas ka võlu ei tasu otsida. Äkki lükkaks siis lintidele ja minidiskidele ka uuesti hoo sisse? See on ka huvitav tendents, kuidas isegi suurte artistide värsked albumid ei müü enam kuid nagu vanasti. Hooga müüvad mõned päevad, siis tilguvad veel mõned nädalad ja siis on juba uued asjad peal, mis müüvad paremini. Vanasti kui ikka Madonna või U2 andis uue albumi, siis see müüs jõudsalt ikka jupp aega. Nüüd on langus kõvasti kiirem ja juba tahetakse uut. Vahel isegi küsitakse mõne artisti uut albumit, näitad pool aastat vana viimast üllitist ja klient peab seda juba vanaks ja tahaks uuemat. Juhtub. Mingeid muid üllatusi ei positiivses ega negatiivses võtmes nagu küll ei tule ette. See oli teada, et Joala tuleb ja lajatab.
Eha Pank (Apollo): Eelmise aastal kõige olulisem sündmus oli kindlasti Joala plaatide ilmumine – selliseid plaadimüüke pole juba aastaid nähtud. Samuti müüsid hästi sellised plaadid nagu „Läbi lume sahiseva“, „Muinaslugu sinilinnust“ ja Karl-Erik Taukari uus plaat.
Toomas Olljum (311.ee): Positiivselt üllatas Elephants From Neptune uue albumi ettetellimiskampaania. Aga üldiselt oleme me alles seal staadiumis, kus õpime tundma bände ja nende fänne ning üllatusi leidub kõikjal.
EMEA žüriile paluti kirjutada eelmise aasta 5 olulisemat ettevõtmist, ma olen veel tüütum – kui peaks valima ainult ühe, siis mis see oli, mis eelmisel aastal erakordselt hästi õnnestus või mille üle väga uhked olete?
Anders Melts (Lasering): Ma arvan, et selline suur ja oluline asi, millega möödunud aastal suuresti tegeleti, on tegelikult veel kliendile nähtamatu, sest tegu on meie kohe varsti avalikkuse ette tuleva uue ja kaasaegse kodulehega. Tõsi, veel on see iganenud leht üleval, aga uus varsti tulev leht on eelmise aasta vili. Muus osas meil mingit plaanimajandust pole, liigume edasi ja õpime pidevalt, see pole miski mida saaks piirata mingite konkreetsete aastanumbritega.
Eha Pank (Apollo): Eelmisel aastal tegime koostööd TMW-ga. Solarise Apollos oli üks linnalavadest ning sama teeme ka sel aastal. Lisaks tegime koostööd heategevusliku „Läbi lume sahiseva“ plaadi müügil. Ning samuti koostöö „Muinaslugu sinilinnust“ plaadi promotegevuste osas.
Toomas Olljum (311.ee): Eelmisest aastast tooksin välja 2 olulist hetke – Eesti artistide fännikaupade pop-up pood Telliskivis (oli avatud terve märtsikuu) ning Eesti artistide sotsiaalmeedia performance edetabeli väljaarendamise.
Loe lisaks: Selgusid Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2017 nominendid.
Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2017 võitjad kuulutatakse välja 28. märtsil toimuval pidulikul galaõhtusöögil restoranis Merineitsi. Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2017 gala korraldamist toetavad Meukow, Eesti Autorite Ühing, Tallinna Ettevõtlusamet ja Hasartmängumaksu Nõukogu.