Siimu22. aprillil toimub juubelihõnguline 10. Record Store Day ehk plaadipoepäev. Lasime Eesti plaadipoodide veduritel valida välja kolm plaati. Raske ülesanne, kui sul on valida sadade või tuhandete vahel. Tekitab allolevatest mõni äkki huvi? Siis ärgake laupäeval vara (võib ka tegelikult hiljem ärgata) ja minge otsige need helivarakambrid üles. Ehk siis, ärge broneerige, ärge tellige, ärge paluge kõrvale panna, leti alla liigutada, ärge lubage homme järgi tulla, ärge oodake palgapäeva, ärge rääkige: "Peaks ostma…", ärge munege, minge lihtsalt poodi!
Terminal (raporteerib Sander Varusk)
Lift To Experience – “The Texas Jerusalem Crossroads“
Tänavu taaspressis Mute algselt 2001. aastal ilmunud Lift To Experience’i ainsa albumi ning tõenäoliselt teatakse tänu sellele neid nüüd rohkem, kui siis, kui bänd algselt tegutses. Texase bänd koosnes kolmest liikmest hüüdnimedega Bear, Buck ja Boy, kellest kaks olid lõunaosariikide rangete kirikuõpetajate lapsed. Sealt tuli Josh “Buck“ Pearsoni lookirjutamisse tugev religioosne kallak, läbi mille Cocteau Twinsi meeste produtseeritud kontsept album “The Texas Jerusalem Crossroads“ kuulutab tulevat apokalüpsist läbi pikkade mürarohkete meditatsioonide ja vahelduvate vaiksete kõnedega. Kõlab nagu kohutav kompott, kuid see on üks viimaste aastate põnevamaid üles kaevatud aardeid – mõtle, et kohtuvad Godspeed You! Black Emperor, Spiritualized ja Jeff Buckley.
The Louvin Brothers – “Satan Is Real“
Tänapäeval isegi kreisim kuulamine ja kontseptsioon, kui Lift To Experience, Louvin Brothersi “Satan Is Real“ on ihaldusväärne vinüül juba oma kaanekujunduse pärast, milleks vennad Louvinid pididki põlevate söekamakate ees poseerima. Väljaspool Ameerikat tuntud ehk vaid tõsisemate muusikaajaloolaste või folgi-kantri ringkondades, ülistatakse Louvineid Ameerika gospeli ja kantri maailmas. “Satan Is Real“ sai neis ringkondades üheks verstapostiks ja kui meil siin seda plaati kätte võttes vaatad, et „kas see on naljaga tehtud?“, oli Louvinitel tõsi taga, et hoiatada meid saatana tegemiste ja maailma lõpu eest. Kui aga kõigest sellest mööda vaadata, kuuleb siin fantastilisi harmooniaid, kust on õppinud kõik Everly Brothersist Gram Parsonsini.
The Residents – “Meet The Residents“
Muusika pärast muusikat? Ehk meie poes olevatest plaatidest kõige äärepealsem on Residentsi debüütalbum, mida võiks proovida kirjeldada kui katkine Arcade Macine kuskil varemetes a’la Fallout. Meil olev kuue aasta tagune taaspress on endiselt Residentsi oma leibeli alt väljastatud, nagu see oli 1974. aastal, sest sellist asja ei julgenud ükski leibel katsudagi. Arvatakse, et toona müüs album umbes 50 koopiat. Igasugu mõjutused kõigist Ameerika muusika nurkadest on siin kokku klopsitud, tükeldatud ja muteerunud – mõjutatuna avangardi isadest John Cage’ist ja Steve Reichist. Liikmed ise ei avaldanud kunagi oma identiteeti, ei suhelnud avalikkusega ning maskeerisid end silmamunade taha. Tegutsevad, kusjuures, siiamaani.
Gramophonetree (raporteerib Rainer Rob Sirel)
The Jesus And Mary Chain – "Damage and Joy"
The Jesus And Mary Chain on tagasi ja uus plaat kõlab täpselt sama värskelt nagu nende varasemad albumid omal ajal. Nagu polekski pea 20 aastat viimasest albumist vahepeal möödunud. Fantastiline comeback vanameistritelt. Olen ise suur fänn, aga olin uue albumi suhtes üsna skeptiline ja hoidsin üksikutest lugudest enne plaadi ilmumist teadlikult eemale ja ootasin kannatamatult plaadi ilmumist. Seda suurem rõõm oli nüüd siis plaati esmakordselt kodus vinüüli pealt kuulates. Juba mitmes päev järjest keerleb Damage And Joy plaadimasinas.
Pärleid Gramophonetree plaadipoes:
Esimeste asjadena meenuvad James Browni ja Sly And The Family Stone’i testpressid. Sain need puhtjuhuslikult ühelt tuttavalt, kes kunagi selles plaadifirmas töötas, kus need avaldati. Puhas fännikaup, mida ilmselt üks kord elus võimalik osta ja oma kogusse lisada. Mulle meeldiks väga, kui sellised haruldused Eestisse jääksid. Lisaks veel mitu huvitavat Stone Roses’i, The Smithsi ja The Cure bootlegi. Palju on põnevat tegelikult ja keeruline on üksikuid asju välja tuua. Kaupa tuleb juurde iga nädal. Gramophonetree teebki eriliseks see, et ma ei osta pimesi hulgi kaupa omale poodi sisse. Iga plaat või singel on hoolikalt ise valitud. Jah, selline meetod v6tab palju aega jne, aga vähemalt ei kuhju poodi "rämpsukaste " ja see on väga oluline minu arvates. Laupäeval ootame kõiki poodi, oleme tavapärasest kauem lahti ja tähistame plaadipoe päeva . Meil on varuks ka mõned toredad üllatused!
Lasering (raporteerib Anders Melts)
Thou Shell Of Death / Vanad Varjud / ÜrgSiuG – split
Trash Can Dance’i üllitatud kassett, mis sai tehtud talvel toimunud black metal festari Howls Of Winter tarbeks. Sisaldab kolme ägeda kodumaise UG bändi varem avaldamata pala. Tehtud sai seda vaid 66 tükki ja no meil täitsa olemas poes. Eestis vast 66 põrandaaluse musta metalli kuulajat ikka peaks ju olemas olema, Imelik, et seda veel saada on ja mitu tükki lausa. Väga uuendusliku ja hüpnootilise Urt’i kõrvalprojekti ÜrgSiugi loo valisingi koos videoga siia jutu juurde ka. Viska kõrv peale. Ei ole hipsterikas, kuigi alguses natsa jätab sellise tunde. Trve värk!
Death In Rome – "Hitparade"
Bänd, kes murrab südameid oma andekate dark-folk’i kaverversioonidega enamjaolt juustustest poplugudest. Kuradi hästi töötab. Kui kõik on pealtnäha valesti, siis nagu ongi jälle paigas ja väärt. Kui sa tahad kuulda kuidas Death In June’i võtmes kõlab näiteks Rihanna "Diamonds" või George Michaeli "Careless Whisper", siis palun, need italiaanod tegid selle ära. Teevad edasigi. Just tegid, muide, ühe oma esimese originaalloo ka. Õnnestunult taas.
Tides From Nebula – "Safehaven"
Ulmemõnus progelembeline post-rock bänd Poolast. Tegu nende kolmanda albumiga. Nägin neid möödunud aastal Devilstone festaril ja karp kukkus lahti. Kui professionaalne ja samal ajal on hing asjale alles jäänud. Jube lahe, et keegi ei laula. Muusika ise on nii ilus ja paljuütlev. Üldse postrockis lauldakse liiga palju mu meelest. Ühesõnaga, tegime proovi ja tellisime poodi nende plaate ka ja nüüd muudkui tellime juurde, sest enamus kordadest, kui saali taustaks mängima paneme, jääb see inimestele kõrva ja sellega koos nad ka poest lahkuma kipuvad.
BiiT (raporteerib Madis Nestor)
Stevie Wonder – "Talkin Book"
Plaadipoepäev on üks tore päev. Mitte ainult päev nendest spetsiaalsetest plaatidest, mis tol päeval välja antakse, vaid ka mõeldes plaatidele, mida võiks pidada erinevaid ajastuid silmas pidades oluliseks. Näiteks nagu Stevie Wonderi 1973. aastal ilmunud album "Talking Book". Kui sul seda pole siis… sul seda lihtsalt pole. Miks oluline? Väga märgiline artisti puhul, kelle viieteist kümnes album oli alles see. Ise korduvalt seda katsetanuna lisan ka, et see on üks neid kõrvaklapi albumeid. Sellisel kujul jõuab see just kõige õigemini pärale. Tore on ka, et eelmisel aastal ilmunud Universali reissue variandil on toodetud sarnaselt originaaliga tekst ka braille-kirjas.
Alessandro Alessandroni – "Bassa Marea"
Täiesti juhuslikult on ka teine valik aastast 1973 aga sedakorda tegemist formaadiga, mis vahel tundlikuma kuulaja jaoks võõras või millest mööda püütakse vaadata – kogumik. Originaalkujul üsna palju plekkiv kogumik "La Natura E L’Uomo"on aasta alguses saanud uus pressi plaadifirmalt Intervallo. Tegemist siis Itaalia easy listening jazz/library stiilis plaadiga, millel ka väga varajased katsetused ambient vallas. Konkreetse tagamõttega valin esimese loo, sest sealt see avastamine algab ehk siis oma kõrv on kuningas.
Web – "I Spider"
Tervitused kõigile headele inimestele, kes kord kuus vinüülplaatide hulluses pühapäeviti kokku saavad. Olen tähele pannud ühte huvitavat fenomeni – tihtilugu kohtab plaaditurgudel vinüülifänne, kes vinüülipoodidesse mitte kunagi ei jõua. Ei tea, kas teadmatusest või peljatakse liiga väikest valikut? Tegelikult nähes, mida see publik šoppab, oleks neil kindlasti põnev ka plaadipoes. Tere tulemast Biiti või Vadja juurde, Grammofoni või Terminali jne.
Psühhoteek(raporteerib Ahto Külvet)
4M – “Музыкальный Калейдоскоп”
Esimeseks looks Horvaatia beat-pop-rock kvarteti 4M lugu “Bebel”. Lugu pärit väga lahedalt ja huvitavalt 10” kogumikult nimega “Музыкальный Калейдоскоп” (Мелодия, 1967) kaheksandalt plaadilt. See plaat on tõeliste Beatles’i fännide kogude jaoks kohustulik plaat, kuna seal on Nõukogude Liidu esimene ametlik Beatlesite lugu vinüülil A-poole viimane (5). Lugu kannab nime “Квартет "Битлс" – "Девушка”" ehk siis “Girl”. Plaadilt leiab veel Jaapani džässi, perekond Sinatrat, Nõukogude Liidu surf-roki bändi “Elektron” jne. Maasikaks tordil on Vadim Gamalia (Вадим Гамалия) vahemängud klaveril, mis juhatavad iga loo Viive Ernesaksalikult välja ja järgmise loo sisse.
A4 – Орэра – "Колыбелная Из Оперы "Порги и Бесс""
Teise plaadina on mul suur rõõm tutvustada laiatarbevinüüli “Лирическое Настроение” (Мелодия, 1970). Laiatarbe ses mõttes, et seda plaati polegi kunagi originaalümbrises välja antud, vaid alati nö generic ümbrisega. Tänu sellele on plaat üsna nähtamatuks jäänud ja seda leiab ikka ja jälle pea igas taaskasutuskeskuses nukralt omanikku ootamas. Aga ärge laske tal oodata! Lisaks sellele, et tegemist on kvaliteetse jazzi-kogumikuga, on sel kaks Gruusia superbändi “Orera” pala, millest siinkuulatav on minu arvates üks ägedamaid ja funkimaid Gershwini “Porgy And Bess” töötlusi. Kannatage ainult esimesed 50 sekundit ära ja siis hakkab juhtuma
Gjon Delhusa – "Sing Nur" (AMIGA 1978)
Ja kolmandaks looks mu isiklik viimane äge ja ootamatu leid Ida-Saksa plaadifirma AMIGA alt. Gjon Delhusa on Ungari päritolu laulja ja helilooja, kes rohkem tuntust Saksamaal kogunud. Lausa nii, et tema esimene album müüs seal 500 000 koopiat ja härra valiti 1975. Aastal (Ida) Saksamaa parimaks lauljaks. Ja siin, palun, üks väga ootamatu Ida-Saksa romantiline flöödi-bossa.
Alcest – "Souvenirs d´un Autre Monde"
Sügisel Rock Cafesse saabuv prantslaste kollektiiv segab shoegaze’i atmosfäärse black metaliga. Tulemus on täpselt nii etteaimamatu nagu kirjeldus lubab. Ilus.
Crippled Black Phoenix – "New Dark Age Tour EP 2015 A.D."
Electric Wizardist tuttava Justin Greavesi juhitud space-rocki bänd, tugevasti mõjutatud algusaegade Pink Floydist. 50-minutiline topeltvinüülil EP ja selle teise ketta täitev 37-minutiline “Echoes” olgu selle kinnituseks. Bänd, mida Kalamaja kandis veel ei osata tahta.
Nine Inch Nails – "Pretty Hate Machine"
Viimaseks klassik, mille vinüülväljaanne meile alles hiljuti sattus. Kõlab tänapäevalgi sama võimsalt kui ilmudes.