„This video is not availabe in your country” on lause, mis ilmselt mõnegi meist, kulm kortsus, oma arvutiekraani põrnitsema on jätnud. See on üks Internetiajastu needuseid, mille nimi on geoblokeering ning üks punktidest, mille vastu võitleb aprillis Tallinn Music Weeki külastanud Julia Reda — noor saksa poliitaktivist, poliitilise ühenduse Euroopa Noored Piraadid president, Euroopa Parlamendi liige ja sealse fraktsiooni Rohelised/Euroopa Vabaliit asepresident. Just Europarlamendis tuli Reda 2014. aastal välja raportiga, mille eesmärgiks on muuta Euroopa Liidus kehtiv autoriõiguse seadus ühtsemaks ning tarbijate huve arvestavamaks. Rääkisimegi Julia Redaga, milliseid barjääre seab praegune direktiiv nii autoritele kui tarbijale ning millised muutused seaduse ühtlustamine kaasa tooks, kuid peatusime ka tema tegevusel Noorte Piraatide juhina.
Euroopa autoriõiguse seadus on uuendamisel, et kohandada seda kiirel sammul liikuva digitaalajastuga. Sinu arvates peaks reform olema aga veelgi ühtsem ja progressiivsem. Mis on need punktid, millega sa praegu rahul ei ole?
Enne, kui mind Europarlamenti valiti, töötasin ma ülikoolis ja kirjutasin diplomitööd. Akadeemiline sektor on üks näide sellest, mida toob endaga kaasa riigiti erinev autoriõiguse seadus. Õppejõud ei tea, kas nad võivad oma loenguid voogedastada, sest mõistet „hariduse eesmärgil” saab riigiti käsitleda erinevalt. Kui näiteks üks õppejõud laadib oma loengu üles Saksamaal ja keegi vaatab seda Prantsusmaal, siis tekib küsimus, millise riigi seadus siin loeb, sest tegelikult peaksime me järgima neid kõiki. Kui sul pole selles vallas just doktorikraadi, on pea võimatu näpuga järge ajada, mida sa tohid või ei tohi teha. Ma arvan, et 28 erinevat seadust on halvad just neile, kes üritavad neid hoolikalt järgida. Kui sa seda nii põhjalikult ei tee, ei puuduta see sind niivõrd isiklikult, kuid õpetajad, avalikud institutsioonid, näiteks raamatukogud, või Wikipedia, on selles hoolikad ja kannatavad selle all väga.
Sama kehtib ka mitmetele ettevõtetele. Rääkisin just riskikapitali pakkuvate investoritega Silicon Valleyst, kes investeerivad Euroopa start-up’idesse, kuid muusikaga seotud firmadega nad end siduda ei julge, sest keegi kuskil kaevab nad ikka kohtusse, kuna neil ei ole võimalik pidevalt 28 erinevat seadust analüüsida. Kui meil oleks ühtne seadus, oleks kõik palju lihtsam.
Kui kaugele me nende muudatuste vallas praegu jõudnud oleme?
Me oleme jõudnud punkti, kus ollakse nõus, et midagi peab tegema, kuid raskem on jõuda üksmeelele ühtse seaduse osas. Erimeelsused tekivad sellest, kui kaugele ollakse valmis minema ning lisaks tahavad erinevad liikmesriigid säilitada enda süsteemide iseärasusi.
Me peame saama üle hirmust, et midagi muutes kukub terve kaardimaja kokku. Ma olin väga üllatunud, kui altid on eksperimenteerima Eesti muusikatööstuse esindajad. Neilt, kes omavad loomingulisi õiguseid Saksamaal ja Prantsusmaal kuuled sa pigem väiteid, et igasugused muutused on halvad. Kui sa midagi ei muuda, ei saagi midagi muutuda. Tehnoloogia liigub nii kiiresti ja muutused on vältimatud. Ma teeks asjaga algust, üritaks luua süsteemi, millest inimesed aru saavad ja näidata, et midagi halba ei juhtu.
Milliseid on praegu suurimad skismad, mis hetkel muusikatööstuse siseselt valitsevad?
Üks suuremaid lõhesid on just suurte ja väikeste tegijate vahel. Strukturaalselt on suurematel tegijatel kergem keerulisemate süsteemidega toime tulla. Näiteks keeruka maksusüsteemi puhul leiavad rahvusvahelised korporatsioonid võimalusi reeglitega laveerida ja need enda kasuks pöörata. Sama on minu arust ka nendega, kelle käes on autoriõigused. Suured plaadifirmad on teinud diilid autoritasude korjajatega, kes litsentseerivad nende töid üle kogu Euroopa, niisiis on voogedastusplatvormide kaudu üsna lihtne suurte leibelite alt pärinevat popmuusikat leida.
Filmisektoris võib näiteks võtta Netflixi, mis on juba USAs kanda kinnitanud. Nemad saavad endale lubada aeglast, riik-riigi haaval levimist, õiguste ostmist ja läbiääkimisi, kuid kui sa oled uus Euroopa firma, pole sul ealeski nii aeglase protsessi jaoks kapitali. Nii on ka väikestel plaadifirmadel palju raskem.
Lisaks on veel nn tühja kasseti tasu, mis tähendab seda, et kui sa ostad tooriku maksad sa selle pealt maksu. Euroopa Liidu Kohus sätestas, et sellest maksust saadav raha peab minema otse autoritele, mitte kirjastajatele. Nüüd teevad kirjastajad ja õiguste omajad Brüsselis taaskord lobitööd, et seadust muudetaks, et nad taaskord tulu saaksid. See ei ole tarbija huvides, sest nemad tahavad toetada artiste, aga kui artisti ees seisab suurkompanii, ei tunne ka fännid muusikutega otsest sidet.
Teine muusikatööstusesisene lõhe on see, et paljude meelest on muusika endiselt toode, mille pealt teenida raha sellele ligipääsu müües. Samal ajal on teine leer, kes müüvad hoopis kogemusi — kontserdipileteid, fännitooteid, eksklusiivset ligipääsu artistidele, nagu Skype’i intervjuud, ja nii edasi. Osalesin Tallinn Music Weeki ajal ühes paneelis, kus osales sellise platvormi nagu Music Glue esindaja (Mark Meharry, toim), mis lubab artistidel müüa oma loomingut ja merch’i otse oma fännidele. Ta ütles, et ainult kaks protsenti teenitavast kasumist tuleb muusika enda pealt, suurem enamus aga kontserdipiletitest, fännikaubast, kogemustest jne. Ma arvan, et tulevik peitubki seal. Me peame leppima, et ligipääs muusikale pole asja kogutuum ja et raha teenimiseks on palju teisi võimalusi.
Mis on sinu arvates kõige suurem saavutus, mille sa autoriõiguse raportiga saavutanud oled?
Ma arvan, et ma olen suutnud lõhkuda mõningaid tabusid. Varasemalt oli näiteks tabu rääkida autoriõiguse seaduse fundmantaalsest muutmisest, kuna kardeti, et see ohustaks artisti. Üha enam ja enam muusikuid julgevad enda eest seista ja kasutada Internetti kui vahendit mitte kui vastast.
Kui sul vanasti muusikuna plaadilepingut polnud, ei saanud sa eriti midagi teha, kuid tänapäeval see enam nii ei ole. Sa ei vaja plaadilepingut, et oma fännideni jõuda. Muidugi, kõik ei taha neid äriasju ise ajada, vaid keskenduda ainult oma kunstile ja neile meeldib, kui keegi teine ärilise külje eest hoolt kannab.
Usun, et see seadus ei muutu tulevikus piiravamaks ning seda puudutav avalik arutelu on juba praegu nüansirikkam.
Mis sa arvad, kus me oleme selles vallas kümne aasta pärast?
Ma arvan, et see seadus on pisut muutunud ja me oleme tutvustanud uusi erandeid, kuid ma usun, et kümne aasta pärast meil ühtset autoriõiguse seadust veel ei ole. See võtab ilmselt pisut kauem. Küll arvan ma, et autoriõigus kaotab ärimudelites oma olulisuse ja see on juba praegu toimumas. Teaduspublikatsioonid liiguvad juba suletud ringile mõeldud ajakirjade juurest avatud infoni ja see toimub juba autoriõiguse seadust muutmata. Ma loodan, et paljud probleemid, mis takistavad meid antud seadust vastu võtmast, lahendavad end mingil määral tänu ärimudelite muutmisele.
Euroopa Noorte Piraatide, mille president ja üks asutaja sa oled, juhtivmotiivideks on samuti vaba ligipääs infole ja haridusele ning kultuuridevaheline suhtlus. Kuidas sa üldse Noorte Piraatide partei loomise juurde jõudsid?
Ma olen tõeliselt selle poolt, et luua Euroopas ühiselt seadusi. Meie elus on palju aspekte, mida me ei saa riiklikul tasandil reguleerida, näiteks keskkond. Asjadel, mis juhtuvad ühes riigis on otsene mõju sellele, mis hakkab juhtuma kusagil mujal ning sama kehtib ka internetipoliitikale. Piraadipartei toetub just sellele rahvusvahelisele lähenemisele.
Üks asi, millele me keskendunud oleme on ka noortevahetused, et meie liikmed saaksid kohtuda noortega teistest Euroopa riikidest ja jätkata vestlusi, mida nad pidasid eelnevalt Interneti teel. Ma arvan, et see tugevdab ka Euroopa identiteeti.
Piraadipartei on olnud edukas mitmetes riikides ning erinevate maade inimeste vajadused on erinevad. Hetkel oleme me väga populaarsed Islandil, kus inimesed olid väga mõjutatud neid tabanud panganduskriisist. Seal on Piraadipartei põhifookuses antikorruptsioonil ja läbipaistvusel. Teistes riikides on olulisel kohal privaatsus ja isikuandmete kaitse.
Mil määral tegelevad Noored Piraadid migratsioonikriisiga?
Üsna palju. Ma ise ei kuulu küll pagulaskvootidega tegelevasse komiteesse, kuid kodanikuühiskond toetab neid palju ja üritab neile tagada ligipääsu kommunikatsioonile. Saksamaal on näiteks mittetulundusühingud, kes on aidanud paigaldada pagulaskodudesse wifi-võrgu, seistes seetõttu silmitsi mitmete õigusalaste probleemidega, mille hulka kuuluvad ka autoriõiguseid puudutavad probleemid. Saksamaal võib plaadifirma sind selle eest kohtusse kaevata, kui keegi on su internetiühenduse kaudu laadinud endale alla näiteks mõne loo, mistõttu on meil ka vähe avalikke juhtmevaba interneti võrke. Ma arvan, et see on juba majandusele väga kahjulik, sest inimesed, kes reisivad, ei saa internetti kasutada.
Ma üritan aidata just neid gruppe, kes pagulasi internetiühenduse paigaldamisega aidata püüavad, kuid valitsus ei näita alati poolehoidu. Baierimaa regionaalvalitsus ähvardas näiteks vähendada toetusi, mis kulub pagulastele kommunikatsioonimeetmete jaoks, sest kui neil on juhtmevaba internet, siis milleks neile raha (irooniliselt).
Vabatahtlikud pidid seetõttu interneti välja lülitama, et mitte konflikti tekitada. Pagulased saavad meiega olema mõnda aega ja on parem kõigile, kui neil on side kohaliku rahvaga — et nad saaksid õppida keelt jne. Takistad vabatahtlikel projektide elluviimist, isoleerime me abivajajad ja tekitame sellega lisaprobleeme.