Albumite ilma plaadifirmata avaldamise tendents Eestis kasvab, sest see on lihtsalt majanduslikult võimalik ning suhteliselt mugav. Kas plaadifirmad on üldse enam olulised või pikemas plaanis kasulikud, peaksid läbi mõtlema kõigepealt kohalikud artistid ise.
“Kui ma räägin bändiga, kes on peatselt allkirjastamas lepingut suure plaadifirmaga, tekib mulle alati neist kujutluspilt väga konkreetses kontekstis. Ma kujutan ette renni, mis on umbes neli jalga lai ja viis jalga sügav, võibolla kuuskümmend jardi pikk, täidetud voolava sitaga. Ma kujutan neid inimesi, osad neist head sõbrad, osad vaevu tuttavad, ühel pool seda renni. Teisel pool renni on näotu muusikatööstuse lakei, hoidmas täitesulepead ja allkirjastamisvalmis lepingut. Keegi ei näe, mis on lepingul kirjas. See on liiga kaugel ja pealegi, see sitarenn paneb kõigil silmad vett jooksma. Lakei hõikab kõigile, et esimene, kes ujub rennimööda temani, saab lepingu allkirjastada. Kõik sukelduvad renni ning võitlevad raevukalt, et jõuda teise otsa. Kaks inimest jõuavad üheaegselt ning maadlevad vihaselt, küünistades üksteist ning surudes üksteist sita alla. Lõpuks annab üks neist alla ning jääb vaid üks võistleja. Ta sirutub sulepea poole, kuid lakei teatab: “Tegelikult, ma arvan, et sa vajad veel veidi arenemisaega. Uju palun uuesti.””
Nii kirjutas aastal 1993 ajakirjas The Baffler oma kuulsas essees “The Problem With Music” legendaarne Steve Albini. Ta võttis seal eeskujuks “üpris tavalise, kuid enam-vähem hea” bändi ning arvutas võimalike kulude ja tulude näitel, et terve muusikatööstuse ahel võidab lõpptootelt, välja arvatud artist ise, kes reaalselt selle loonud on. Mõjukas kirjutis sai alles eelmisel aastal värske elu, kui Albini ülistas intervjuus Quartzile internetti: “Parim asi, mis minu eluajal muusikas on juhtunud, peale punk rocki, on võimalus jagada muusikat, globaalselt ja tasuta. Plaadifirmad, millel oli täielik kontroll, on põhimõtteliselt ebaolulised.”
Eks seal ole oma osa tõtt. Täpselt kümme aastat tagasi rajasid teismelised Sheffieldist omale internetis hiiglasliku fännibaasi ning tõusid palaga “I Bet You Look Good on the Dancefloor” Inglise singlitabelis esimeseks ning muutsid põhjalikult, kuidas muusikat tänapäeval üldse müüa. Tegemist on muidugi bändiga Arctic Monkeys, kes pani põhjalikult kahtlema isegi muusikapressi olemasolu vajalikkuses. “Me omasime kitarrimuusikat puudutavat vestlust. See muutus aastal 2005 — järsku me enam ei omanud. Arctic Monkeys on alati tundunud mulle kui bänd, kes tappis NME. Me polnud teinud praktiliselt midagi ja neil oli koheselt selline fännibaas,” kurdab endine NME toimetaja Conor McNicholas The Guardianis.
Kuid ometigi otsustas ka Arctic Monkeys teha leibelidiili Dominoga. Rääkimata endiselt veel kinnitamata andmetel, kuid külajuttude tasemel miljoni naelasest lepingust EMI Publishingiga. Plaadifirmad õppisid suhteliselt väledalt, kuidas kasutada internetti oma kasuks. Kui Sandi Thomi avaldas oma pala “I Wish I Was a Punk Rocker (With Flowers in My Hair)” oktoobris 2005, hakkas ta veebis striimima kontserte oma keldrist, väidetavalt miljonitele fännidele. Skeptikud küll viitasid, et tal endal poleks mingil juhul jätkunud raha, et selliseid serverikulusid üleval hoida, aga trikk töötas. Pala taasavaldati BMG poolt mais 2006 ning oli edetabelites muidugi võidukas. Kiirelt tuues raamatute kirjastamise näitel iseavaldamise Amazonis — kui alguses oli valik väike, tekkisid kiirelt mõned miljonärid. Täna kurdetakse, et Amazonis avaldamine on nagu ulataks oma raamatu prügimehele, kes tagurdab oma masina kaljunukile ja kallutab kõik üle ääre ookeani ulpima. Ja ma ei hakka hetkel pikemalt peatuma ka muusikapressi olemasolu väärtuslikkusest.
Pikale veninud ajaloomeenutus on antud juhul tähtis. See räägib meile loo veebis ise levitamise võidukäigust. Samuti, et tuleb hoolikalt vaadata, kuidas artist oleks kaitstud, kuid ütleb ka, et üksi lihtsalt ei jõua kõike. Eestis hiiglaslikke plaadifirmasid muidugi pole olnud ning ajaloolistel põhjustel ei ole ka bändidel selliseid õnnetusi ega edulugusid ette näidata. Tänaseks on küll mõned põnevad ja paljulubavad diilid kohalikel artistidel suuremate plaadifirmadega, aga suures plaanis on kohalik plaadifirmandus olnud väikeste sõpruskondade kokkuleppe küsimus.
Aga ka minileibelitel on väärtust rohkem kui esmapilgul paistab. “Mis asi on plaadifirma? Firma, mis annab heliplaate välja, aga natukene veel. Suured ja jõukad plaadifirmad hoolitsevad palju eest, millega loomingulised inimesed — lauljad ja muusikud — ei peaks vaeva nägema. Korraldavad plaadile kujunduse, reklaamikampaania ja promo, levitavad plaati, maksavad osa muusika salvestamise kulusid kinni või annavad bändidele arveldamiseks avanssi. Väiksemad plaadifirmad teevad ka kõike seda, jõudumööda, aga võivad olla ka teatud muusikavoolu esindajaks (näiteks plaadifirma annab välja ainult räppmuusikat, ainult reggae’t) või on omal moel kuraatoriks, valivad väljaandmiseks artiste enda (väga peenest ja heast) maitsest või muusikalisest maailmavaatest/filosoofiast lähtuvalt. Ja valitud kontseptsioonist kinni pidamine loob ideaalis olukorra, kus plaadifirma nimi tähendab teatud kvaliteeti. On kaubamärk. Plaadilettidel sobraja jagab juba plaadifirma nime nähes ära, missuguse muusikaga võib umbes tegu olla. Sageli on ka artistide biograafiad läbi põimunud plaadifirmade biograafiatega. Plaadifirmad on muusikaloos peaaegu sama olulised tegelaskujud ja suunanäitajad kui artistid,” kirjutas Siim Nestor eelmise aasta novembris Eesti Ekspressi loos “Eestis pole enam plaadifirmasid*”. Artikli pealkiri on pessimistlik, kuid taganemisteena tärniga — midagi meil endiselt siiski on.
Proovime leida olukorra kirjeldamiseks ka mõned numbrid. Statistikaameti järgi kattub plaadifirmade tegevus statistika mõttes koodiga 59201, mis on “Helisalvestiste ja muusika kirjastamine”. See tähendab: “Originaalsalvestiste (helilintide, -plaatide, CD-de) tootmine ning väljaandmine, tutvustamine ja levitamine (hulgi- ja jaemüüjatele või otse avalikkusele) originaalsalvestiste tootja poolt. Kui helisalvestisi paljundab ja levitab üksus, kes ise ei ole originaalsalvestiste tootja, peab tal paljundamiseks ja levitamiseks olema vastav luba. Siia liigitatakse helisalvestusteenuse osutamine stuudios või mujal, k.a raadiosaadete salvestamine ning muusika kirjastamine, st muusikateoste autoriõiguste (avaldamisõiguste) omandamine ja nende teoste tutvustamine. Muusikakirjastused kasutavad autoritelt saadud õigusi, andes litsentse õiguste kasutajatele, st muusikateoste kasutamiseks äri- jm eesmärgil (nt salvestistel, raadios, teles, filmides, elavas ettekandes, trüki- jm meedias). Siia kuulub ka nootide kirjastamine.”
Ülevaates majandustegevusega 59201 tulu saanud ettevõtete kohta saame teada, et 2014 aastal tõid selle majandustegevusega tulu välja kokku 88 majandusüksust. Neist 69-l majandusüksusel ületas tulu selle tegevusala kohta 1000 eurot, 34-l 10 000 eurot ja kuuel üksusel ületas see tulu 100 000 euro piiri. Kokku teeniti selle tegevusala pealt 2014 aastal 3,074 miljonit eurot. Ettevõtete arv kes on 2009–2014 aastatel teeninud vähemalt korra helisalvestiste ja muusika kirjastamisega rohkem kui 100000 eurot jagunes järgmiselt: 2009 kuus, 2010 kaheksa, 2011 ja 2012 kümme, 2013 ja 2014 üheksa ettevõtet. Viimastel aastatel teenisid need ettevõtted helisalvestiste ja muusika kirjastamise pealt ligi 2 miljonit eurot ning oli vastavalt kõigi helisalvestiste ja muusika kirjastajate tuludest 2014 aastal 67%.
Põnevad numbrid, mis annavad teadmise, et valdkonnas “Helisalvestiste ja muusika kirjastamine” raha liigub. Palju sellest on aga konkreetselt kohalike plaadifirmade tegevus, millega nad tegelikult tegelevad või milline on näiteks ekspordi mõttes haare, võib ainult spekuleerida.
Pöördume selle peale tagasi Siim Nestori artiklis esitatud väite juurde: “Eesti muusikaelus on tendents, et artistid annavad ise, plaadifirmatult muusikat välja, ropu hooga kasvamas.” Proovin selleks käigu pealt natuke statistikat toota. Mul on käepärast tabel 2014. aastal välja antud Eesti muusikast. See ei ole kindlasti 100% täielik nimekiri, kuid rohkem kui 200st plaadist koosnev nimekiri on esinduslik valim. Plaadifirma järgi sorteerides näeb kiirelt, et üle saja neist on täielikult plaadifirmata välja antud ning leibelite nimedesse süvenedes leiab sealt terve rea artistide endi kaubamärke. See tähendab vaid konkreetse artisti enda või lausa konkreetse albumi väljastamiseks nimetus. Ehk tendents on vaieldamatu — julgelt üle poolte plaatidest on ise välja antud.
Päris Eesti plaadifirmade tegevuse hindamiseks tuleb nimekirjast välja korjata ka välismaa plaadifirmade all välja antud plaadid. Näiteks klassikat ECM New Seriesi, Maria Faust Barefoot Recordsi, Maria Minerva Not Not Funi, Metsatöll Spinefarmi või Tartu Popi ja Roki Instituut Minty Freshi alt. Omakorda võib sealt nimekirjast välja arvata peamiselt siiski millegi muuga silma paistvad ettevõtmised, näiteks ilmselt ei tee ühe albumi välja andmine Eesti Draamateatrist veel plaadifirmat.
Alles jääb vaid paar rohkem kui 50 väljaannet. Neist 21 (!!!) on Trash Can Dance reliisid, spetsiifilised mikroväljaanded, reeglina spetsiifilistel kandjatel, äärmiselt piiratud tiraažides. Lisaks mõned rangelt vinüülile keskendunud minileibelid nagu Pudru Kuul, One Sense, Frotee. Kõikide eelduste järgi kohalikule turule keskendunud võimekad ettevõtmised nagu Hitivabrik, Records 2000 ja Star Management. Seejärel veel paar tundmatumat ja tuntumat nime üksikute albumitega (näiteks AVA Muusika, Processed ja Strangiato, viimane on hyper.recordsi ja Nailboardiga ühes perekonnas) ning mõned pikemalt tegutsenud ja mitme väljaandega leibelid — Eesti Pops, Emerald City, Legendaarne Records, Lejal Genes/Lejal Globe, Õunaviks, Seksound ja Superbandiit Records.
Sellest aga võib järeldada, et suuremaid statistikatabeleid rahavoogude ja ekspordi kohta leibelite lõikes pole vast suuremat mõtet teha. Muidugi ei taha siinkohal liiga teha — on teada, et nii mõnelgi kohalikul minileibelil on levituslepinguid ühes või teises riigis. Aga põhimõtteliselt võib eeldada, et tegemist on siiski heal juhul ühe kena nimekirjaga.
Siinkohal aga jõuamegi ringiga artikli alguseni tagasi. Ma arvan, et tulevikku vaadates peaks alustuseks artistid ise hindama, kas pikas plaanis on ise avaldamine nende parimates huvides. Või, nagu kirjutas ka Nestor, oleks neil palju lihtsam, kui väljaandmise, turustamise ja levitamisega tegeleks korraliku know-how’ga plaadifirmake, selle asemel, et muusikud ise kauplustelt uusi tellimusi vastu võtavad ja neid täidavad. Plaadifirma, mis ideaalis esindab ka oma artistide rahvusvahelist ambitsiooni. Veel suuremalt unistades, need väikesed põnevad plaadifirmad suudaksid omavahel teha koostööd, et olla rahvusvahelisel areenil tugevamad.
Muide, artikli kirjutamise suhtes äärmiselt sümboolselt, ümmargune 10 aastat tagasi, ilmus aastal 2005 Muda Music kogumik. Kohalikke väikeseid Eesti plaadifirmasid ühendav katusorganisatsioon Muda oli peamiselt elektroonilise skene eestvedajate Aivar Tõnso ja Alari Orava idee, kuid haaras oma tiiva alla ka metalit, jazzi ning mitu alternatiivrocki produtseerivat firmat. Muda Musicu üheks peamiseks saavutuseks oligi nimetatud kogumik, millega mindi tollasele olulisimale muusikamessile MIDEM end reklaamima. Organisatsiooniga sündinud veeb täitis aastaid täiendava info- ja levituskanali ning plaadipoe rolli, kuid sellega kahjuks ühendava koostöö hoog piirdus.
Täna, 10 aastat hiljem, kui on taas aktuaalsemad katuseorganisatsioonide ideed ning tõstatatud koordineeritud koostöö tarvilikkus, nii skenetasandil kui riikliku suunisena, oleks ehk aeg taas aktiivsemalt end käsile võtta ning miks mitte astuda plaadifirmadel näiteks Music Estonia liikmeks. Tänan küsimast, ei, ma ei ole Music Estoniaga peale käesoleva artikli seotud. Leian vaid, et palju neid erinevaid organisatsioone ikka jaksab teha või jälgida. Oleks tore, kui keegi saaks järgmises artiklis, kasvõi 10 aasta pärast, rääkida reaalsetest numbritest ning süsteemsetest eksporditeemalistest sammudest ka kohalike plaadifirmade võtmes.