Ago Anderson ja Mait Malmstein filmis “Klassikokkutulek”, millele kirjutas muusika Eesti helilooja Arian Levin.
Muusika litsentseerimine ja sünkroniseerimine on tõusvad teemad. Uurisime Anton Veeremetsalt Apollo Musicust, kuidas ühel vähestest Eestis toimetavatest kirjastajatest läheb.
Kui mitut Eesti autorit Apollo Music esindab? Kuidas olete nad leidnud, mis tüüpi lepinguid te nendega sõlmite ja eelkõige kuidas neil läheb?
Eestis teeme koostööd häbiväärselt vähese arvu artistidega, aga selle vea parandamisega juba tegeleme.
Lepinguid on kahte tüüpi, üks on mõeldud heliloojatele, kes tahavad levitada oma loomingut produktsioonimuusika näol läbi meie kanalite. Sel juhul saab meie produktsioonimuusika plaadifirma Apollo Live nii kirjastaja- kui fonogrammiõigused, mis on vajalikud selle muusika levitamiseks ning kaks korda aastas maksame välja sünkroniseerimistulud, mis on rangelt seotud projektidest tuleneva tuluga. Kõik muud loometegevusega seotud autoritasud, näiteks avalikust esitusest televisioonis jms, jäävad heliloojale.
Teine lahendus, mis sobib rohkem traditsioonilisele artistile, on leping meie plaadifirmaga No Angel Records, mis annab meile sünkroniseerimisõigused artisti lepingus kirjeldatud loomingule, jättes kõik muud õigused aga artistile endale. See võimaldab meil kiiresti reageerida kliendi vajadustele ja tegeleda sünkroniseerimisega, samal ajal mitte piirates artisti väljavaateid.
Produktsioonimuusikat on meile kirjutanud Arian Levin ja Marco Margna ning neil läheb üsna hästi — kataloogimuusika kirjutamine ei ole kindlasti nii tasuv, et see oleks kellegi igapäevatöö, kuid see on heliloojale väga hea lisasissetulekuallikas — ühekordne aja-, loome- ja stuudioressursi investeering tasub ennast ära juba esimese aastaga, muutudes peale seda mõnusaks lisapalgaks. Meeles tuleb pidada, et Apollo produktsioonimuusika on esindatud üle terve maailma, kas otse läbi meie või läbi meie partnerite ja all-kirjastajate. Indie-muusikast esindame Odd Hugo sünkroniseerimisõigusi ning hetkel aktiivselt tegeleme nende uue albumi levitamisega reklaamiklientide seas.
Palun kirjelda lühidalt oma igapäevatööd — mis tüüpi tegevustest su päev koosneb?
Minu põhiline tööülesanne on aidata produtsentidel, režissööridel ja helindajatel leida nende projekti sobiv muusika, nii Eestis kui ka teistel territooriumitel, kus Apollo aktiivne on. Projekte on täiesti erinevaid, alates väikeettevõtete mainevideotest ja madalaeelarvelistest seebikatest, lõpetades globaalsete brändide reklaamide ja Oscarile nomineeritud filmidega ning samuti on erinevad ka eelarved, lootused ja vajadused ning minu töö on nende põhjal anda projektile parim võimalik muusikaline lahendus. Enamus mu päevast möödub kõrvaklappides, cuesheetide, storyboardide ja toore videomaterjali taga, otsides stseenidesse just seda õiget muusikat.
Kuidas näed sünkroniseerimise-litsentseerimise tulevikku? Hetkel on salvestatud muusikalt teenitud tuludest sünki osakaal pigem väike — mis tempos ja mis põhjustel see võiks muutuda?
Olenemata sellest, et üldpildis on sünkroniseerimise osakaal globaalsel muusikaturul üsna väike (2014 andmetel ainult 2% üldmahust), on sünk artisti jaoks üliolulise tähtsusega — seda nii rahaliselt kui ka promo mõttes. Samal ajal, kui kõik kiruvad vabalanguses olevat plaadimüüki ja voogedastusteenuste ülimadalat tasuvust, on sünk viimane koht muusikaäris, kus on jätkuvalt veel vähegi raha alles. Lisaks sellele hoolitseb juba lõppkliendi — olgu see filmistuudio või suurfirma bränd — turundusosakond, et artisti muusika jõuaks koos nende filmi või reklaamiga nii paljude silmade-kõrvade ette kui võimalik.
Tänapäeva jackpot muusikaäris ei ole mitte plaadileping mõne suure plaadifirmaga, vaid sünk-diil mõnes globaalses turunduskampaanias. Sünki osakaal tulevikus kindlasti kasvab, eelkõige läbi reklaamisektori, kes on aina rohkem kasutama hakanud nn sound brandingut ning viib aina rohkem kampaaniaid läbi põhinedes muusika- ja heliidentiteedile.
Kellele te muusikat müüte — kes on teie kliendid?
Meie kliendid võib jaotada suures laastus kolme suuremasse gruppi — filmitootjad, telekanalid ja –produktsioonid ning reklaamiagentuurid ja –produktsioonid. Kohati nad kattuvad, eriti Eestis, kui üks ettevõte võib toota nii filmi, telet kui reklaami, aga nende vajadused on reeglina erinevad. Kui teleklient kasutab enamasti produktsioonimuusikat hinna ning mugavuse tõttu, siis reklaamiklient suuremate projektide puhul kasutab juba kas kohalikku artisti või mõne rahvusvahelise sõltumatu plaadifirma muusikat. Filmi puhul on reeglina 85–90% muusikast aga filmi jaoks kirjutatud, ülejäänud 10–15% on taustamuusika produktsioonimuusika kataloogist ning vahel litsentseeritakse võtmestseeni jaoks eraldi ka mõni suurema või väiksema plaadifirma lugu. Suurimad kliendid, mahu poolest, on siiski telekanalid, Eestis näiteks Kanal 2, Taanis DR, Norras NRK jpt.
Kuidas näeb kogu protsess välja, n-ö kliendi ja autori teekond teineteiseni?
Kogu protsess algab kliendist, konkreetsest projektist ja eelarvest — reeglina on kliendi esindajal, olgu ta režissöör või produtsent, peas juba olemas esialgne kontseptsioon muusikast ja sellest, kuidas see peaks stseeni toetama. Põhinedes kliendi muusikaeelarvele (mis on reeglina häbiväärselt väike ning on esimene, millelt kokku hoitakse), saab teha juba esmased valikud — produktsioonimuusika on soodsam kui helilooja või indie-muusika, need on aga omakorda soodsamad kui mõni suure plaadifirma pophitt. Edaspidine protsess on aga dialoog music supervisori ja kliendi vahel, kuni lõpuks leitakse parim võimalik muusikaline kujundus projektile.
Loe ka Thea Lillepalu põhjalikku artiklit muusika kirjastamisest.