Meeldivalt tummise ning 90ndate ja lausa ehtsat reiviajastut meenutava soundiga Crash Test Money esineb tänavu 2. septembril kultuuriklubis Kelm toimuval tumemuusika festivalil Body Machine Body.
Silver Lepiku nime kuuldes meenub esiteks paljudele ilmselt kindel periood Kurjami ajast ja math-rock bändist Rumour is News, kus ta mõlemas kitarristina figureeris. Tegelikult juba natuke varem alustas ta ka "arvutimuusika" projektiga Pinktool, kust saame välja lugeda esimese vihje selle kohta, et Silver on osav muusika loomises, kasutades erinevaid arvutiprogramme. Süvenemine ja eksperimenteerimine kannab vilja, Pinktool muutus minu silmis-kõrvus järjest paremaks, kuigi enne pikemat vaikust toimus vaid üks avalik kontsert. Ning nüüd, palju aastaid hiljem, kuuleme ühemehe-projektist nimega Crash Test Money, mille kassetireliis "Rash Test Venom" ilmus 2015. aastal Trash Can Dance’i alt. Palusin Silveril teemat natuke lahata.
Crash Test Money
Mäletan sind väga hästi Kurjami bändist ja veel paremini Rumour is Newsist. Kas oled olnud veel mõne koosseisu liige, millest ma ei tea?
Ei meenu tegelikult, et veel mingeid kidragrupeeringuid oleks olnud peale RIN-i ja Kurjami. Kurioosumina võib ära märkida muusikalise kollektiivi nimega Waste Your Time, kuhu kuulusid peale minu veel tuntud promootor Risto Karupoeg ja minu mäletamist mööda ka kuulus kirjamees ja valgustaja Tõnis Viidu. See ettevõtmine tegelikult niisama ärplemisest oluliselt kaugemale ei jõudnud, aga on märkimisväärne selle poolest, et siiski sai ühel varahommikul antud kontsert lokaalis nimega Woodstock (küll ilma Tõniseta kahjuks), mille eest maksti meile sularahas kahekroonisega. Rebisime selle Karupojaga pooleks, nii sai meie tulu võrdselt ära jagatud. Eelmisel õhtul oli samas kohas toimunud RIN-i üks esimesi laive – esimene mitte, aga võib-olla teine või kolmas. Aasta pidi siis olema 2003. "Karjäär" algas mõnevõrra varem ehk siis, kui ostsin keskkoolis endale järelturult MS-DOS operatsioonisüsteemiga 386 lauaarvuti (enne seda oli mul oranži plasmaekraaniga 086 läptop, jube kahju, et selle maha müüsin!), kuhu installeerisin kodumaise muusikatootmistarkvara nimega Sound Club. Võib öelda, et sellest sai kõik alguse. Pinktooli Soundcloudi lehele on üles laaditud lood alates aastast 2001. Tagantjärgi mõistagi, mil mulle tundus, et nüüd on asi naljast kaugemale arenenud ja ma olen leidnud millegi, mis on minu teema. Veidi aega hiljem laenasin oma ristiemalt akustilise kitarri, mida ma talle kunagi ei tagastanud. Umbes aasta hiljem ostsin õppelaenu abiga elektrikitarri ja hakkasime RIN-i tegema. Mitmed esimesed lood olidki kohandused minu Sound Clubi lugudest.
Mul õnnestus fännina mitmel korral RIN-i proove kuulamas käia. Need toimusid ühes Telliskivi loomelinnaku hoones veel enne kui kompleksist see praegune suur poetänav ehitati. Alale sisenemiseks pidime läbima valvuriputka… Karupoja proovikas oli legendaarne!
Kui kuulen sõna proovikas, siis kangastubki esimesena see ruum. Kunagi oli Karupoeg muuhulgas ka RIN-i esindusisik – siis sai sinna paigutatud lisaks Karupoja omafinantseeringule ka kõik RIN-i säästud ja see põhiruum koos valmis ehitatud koos esialgse tehnika soetamisega. Seetõttu nautisime seal pikalt ka tasuta proove. Lõpuni välja põhimõtteliselt. Good times! Viimane mälestus on kahjuks veidi nukram – käisin seal umbes kaks aastat tagasi oma kitarril järel, aga keegi raipenahk oli selle sealt tuuri pannud.
Lemmik lava-moment?
Ma pole laval viibinud muidugi vahepeal sada aastat. Aga põhimõtteliselt ikka see vist, et saund on hea ja kõik tuleb hästi välja ja saad oma muusikasse sisse elada coolilt. RIN-i laividel oli suht tavaline, et peaaegu igas loos läks midagi pekki ka, see hoidis mõnikord pinges natuke kontserdi ajal. Aga ei, üldiselt oli cool. Näis, kuidas Crash Test Money’iga see asi kujuneb.
Esinemisi oli teil päris kõvasti, sest Risto Karupoeg oli vahepeal ju põhikorraldaja mitmes lokaalis. Von Krahl, Juuksur, Reggae baar, Rockstar’s-Woodstock, Tartu kohad ja muidugi kohustuslik Karupoja festar igal suvel.
Kuskil Orkuti RIN-i kommuunis koostati jah käigu pealt mingit nö gigograafiat. Seal oli äkki umbes 30 kontserti üles loetletud? Aga siis kadus see teema sealt ära kuidagi müstiliselt ja mujale seda nimekirja keegi salvestanud polnud. Meelde tuletama hakata ei viitsinud ja rohkem järge ei pidanud.
Mis sind inspireerib elektroonilist tantsumuusikat luues? Alustame kasvõi Pinktoolist?
Pinktooli ma algul ei osanud võtta sellise projektina, mida oleks põhjust avalikkusele esitleda. Mingit artisti, kes mind oleks elektroonilist muusikat tegema tõuganud, ei oska nagu nimetada. Tol aja vist ei kuulanudki eriti mingit ägedat elektroonilist kraami. Võib-olla mõjutasid siis mingid mitte-elektroonika bändid ja mässates oma Sound Clubi maailmas genereerus mingit sümbioosset resultaati sealt. Loomingu mõttes käib mul vist pigem nii, et algul mingit konkreetset plaani pole. Ideed tekivad eksperimenteerimisel ja muutuvad jooksvalt teostamise käigus.
Festival Plink Plonk aastal 2008. Silver Lepikut intervjueerib kultuurireporter Mart "Küberkaru" Niineste.
Kuidas peaks su muusikat kuulama, milline oleks ideaalne hetk, aeg ja olukord?
Ma soovitaks kuulata jõuluõhtul praksuva kamina ees, meenutades aegu ja nii, aga valjult.
Meie olulisem reliisiboss Gert "Trash" Moser kiidab sind ühes Crash Test Money EP-d reklaamivas posituses, et su muusika on 101% tema maitsele. Kas vanakooli techno ja EBM on sinu peamised mõjutajad?
Gert on jah minu suunas ohtralt kiidusõnu jaganud, hindan seda väga. Aga Crash Test Money’il pole minu silmis mingit selget platvormi ja kuna kuulan peamiselt 21. sajandi muusikat, siis vanakooli techno koha pealt ma suud lahti teha eriti ei oska, ausaltöeldes. Crash Test Money’iga inspireeris mind katsetusi alustama Byetone’i looming, eriti lugu nimega "Opal" albumilt "SyMeta". Palas nimega "Owl" on seda ehk tunda. Mõnes loos on mingeid lähenemisi inspireerinud näiteks Ancient Methods ja Mr Oizo, aga neist saan ma vist pigem mingi vaibilise lähtepunkti, mis rullub lahti uude muusikalisse konteksti, kus selgem muusikaline/kõlaline sarnasus ei säiligi. No nagu see asi käibki, vist. Aga EBM-i kui sellist, pole ma otseselt üldse kuulanud kuni viimase ajani ja nüüd ka üsna üksikuid asju, aga see vaib on minu viimases paaris loos mu enda jaoks teadlikumalt esile kerkima hakanud küll. Piire ma kuskile teadlikult ei sea.
Kuidas koostöö Trashiga on sulle mõjunud, Trash Can Dance nimelt reliisis su loomingu kassetiväljaandel nimega "Rash Test Venom" EP (TCD832015). Just tema poolt talletatud materjali kohta võib öelda, et need kollektiivid on enamjaolt kõik "lihvimata teemandid"
Mis olid su ootused – lootused?
See, et Trash minuga kontakteerus, valmistas mulle muidugi suurt rõõmu. See eksklusiivses formaadis reliis umbes mõnekümne eksemplariga on ju ikkagi väga eksklusiivne ja tänaseks ongi toode läbi müüdud minu teada. Mingeid lootusi või ootusi mul polnud – mu meelest oli see kõik lihtsalt väga cool. Tänan komplimendi eest ka ja arvan lihtsalt, et kui ma oma tegevust ei lõpeta, siis ongi kõik hästi.
Oled Body Machine Body festivali veel mitteväljakuulutatud esinejate nimekirjas. Kuidas BMB peakorraldaja Andersiga jutule said?
See läheb vist jälle Gert "Trash" Moseri teenena kirja, kes minu teada Andersile mu muusikat tutvustas. Anders Melts kontakteerus minuga ise ja ega mind eriti veenma ei pidanud. Ja loomulikult olen ma avatud võimalustele, mis motiveeriks mind rohkem pingutama ja mugavustsoonist välja astuma sel moel, nagu BMB seda minuga hetkel teeb – andsin nõusoleku esineda, ilma et ma oleks aimu omanud, mida ma seal üldse tegema hakkan (nüüd midagi nagu hakkab moodustuma juba vaikselt).
Kas peale enda esinemise vaatad ka kellegi konkreetse ära festivalil?
Ausaltöeldes polnud ühestki bändist enne kuulnud, aga olen tutvunud küll vähem ja rohkem põgusalt. Hetkel avalikustatud neljast oli Electronic Substance Abuse minu jaoks kõige põnevam. Aga iVardensphere’i laiv tuleb kardetavasti ka väga massiivne.
Featuring: aastal 2006, esineb Rumour is News – raipenahk ei ole veel Silveri kitarri ära varastanud.
Millistel üritustel käid? Beats From The Vault on ka sinu teema?
Lemmik peosarja pole raske nimetada – Featuring. Need toimusid kunagi peaaegu kord kuus ja ühel suvel suisa iga nädal ja neid sai palju nauditud. Muidu ma tegelikult aktiivne peokülaline pole. Beats From The Vaultil olen kummalisel kombel käinud kokku ainult kaks korda. Lisan veel, et paar korda aastas tuleb mõnel ägedal pungipeol ka käia. See on vajalik.
Räägi oma pungipisik lahti ja räägi välja, kus tänapäeval punki pannakse. Ülase vist on uus pungimeka?
See oli nii, et astusin keskkoolist ülikooli ja asusin elama Tartusse. Järgmisel aastal alustasid seal õpinguid mõned isikud, kes olid selle nakkuse kandjad, kellega ma tihedalt lävima hakkasin. Sinne se meni, nagu öeldakse. Tänapäeval käin punki panemas seal, kus punk parasjagu panemisel on mingi kontsertürituse raames. Viimati käisin Punases Majas vist panemas. Ülase 12 elust ei tea ma midagi, pole nii aktiivne selles skenes, et detailidega kursis oleks. Aga arvan, et pungil läheb okeilt. Miks ei peaks?
Lemmik seitsmes rada?
Vaatasin igasugu seitsmendad lood üle ja häid lugusid leiab küll. Hetkel tahan siia vastuseks panna "Money Is Flesh" Swansi kogumikalbumilt nimega "Greed / Time Is Money (Bastard)".
Kuna Swans on ikka suht lemmik ja kolme seitsmenda raja hulgast polnud lihtne valida, siis lisan ikkagi ülejäänud kaks ka siia: "Failure" albumilt "White Light from the Mouth of Infinity", ja hiljutisemast kraamist veel nimilugu albumilt "The Glowing Man". Selles suhtes mu meelest päris hea kombo, et esindatud on suurepärased helinäited erinevatest loomingulistest etappidest, vahemikus 1986 kuni 2016 (kuigi loost "Money Is Flesh" on mitu versiooni ja minu lemmik on 1986. aasta originaalist veidi hilisem, aga mitte oluliselt vist).
Crash Test Money esineb kultuuriklubis Kelm 2. septembril tumemuusika festivalil Body Machine Body.
Body Machine Body VII festivali Facebooki leht.
Piletite eelmüük Body Machine Body bandcampi lehel.
Crash Test Money soundcloudis.