M.A. Numminen "Wittgenstein Pop", 1966, 7" singel
Soome popi ja rocki ajaloost huvitatuile pole Love Records kindlasti võõras nimi. Plaadifirma alustas tegevust 1966. ning lõpetas pankrotiga 1979. aastal – nende aastate jooksul avaldati rohkem kui kolmsada albumit ja kakssada singlit. Oma tegevusega muutis Love Records kogu Soome popmuusika kõlapilti ning esitles artiste nagu Blues Section, Wigwam, Tasavallan Presidentti, Piirpauke, Jukka Tolonen, Hurriganes, Juice Leskinen ja Mikko Alatalo, lisaks ports vastuolulisi poliitilisi plaate.

Selle artikliga proovin kirjeldada muusikalist miljööd 1960ndate Soomes ning Love Recordsi tausta, kuid ühtlasi ka Eteenpäini, tillukest plaadifirmat, mis andis välja vaid tosin albumit vahemikus 1966-1970. Eteenpäin ei tootnud absoluutselt mitte ühtegi hittlugu ning nende kõige ambitsioonikamaks ettevõtmiseks sai Rootsi grupi Baby Grandmothers singel, mis müüs vaid umbes kolmsada koopiat, kuid võib üsna kindlalt väita, et selle plaadifirma alt ilmus valik veidramaid albumeid, mis üldse kunagi Soomes välja on antud. Eteenpäin oli ühtlasi hüppelauaks M. A. Numminenile, laulvale filosoofile, kes lõpuks tegi oma läbimurde Love Recordsi alt.

Kogu Eteenpäini poolt avaldatud materjal, lisaks natuke avaldamata kraami, on nüüd taas saadaval Svart Recordsi poolt välja antuna nii vinüülil kui CD-l. Svart on välja andnud ka Love Recordsi täieliku singlite kogumiku, seega olekski ehk täpselt paras moment meenutamaks Eteenpäini, Love Recordsi ja Soome popmuusikat 60ndatel.

Tangode, Beatlesi ja Love’i kümnend

Varajastel 60ndatel oli Soomes viis plaadifirmat ja kõik nad andsid välja sama tüüpi muusikat. Klassikalist muusikat ei produtseeritud üldse. LP-d olid nii kallid, et vaid vähesed inimesed said neid omale lubada, seega põhiformaat tooteks oli 45 rpm singlid. 1965. aasta jaanuari enim müünud plaat oli Kari Kuuva “Tango pelargonia”. Teine oli Renegadesi “Cadillac”. Kolmas aga Lasse Mortensoni “Nousevan auringon talo”, “The House of the Rising Sun” kaver, ning neljas The Beatlesi “I should have known better”. Kümnendi esimese poole tangobuum oli möödunud, mida demonstreeris “Tango pelargonia”, mis oli tolle žanri piiramatu sentimentaalsuse paroodia. Briti biitmuusika oli tõusuteel, kuid Soome rock ei olnud veel küpseks saanud.

Ajad olid siiski muutumas. Yleisradio oli käima tõmmanud Sävelradio, uue kanali, mis mängis päev läbi popmuusikat. Ka popmuusika ajakirjad olid muutumas priskemaks ning uudised eksperimentaalsest rockmuusikast olid hakanud piiri tagant sisse imbuma. Frank Zappa esimene album “Freak out” tuli välja 1966. aastal ning mõned koopiad jõudsid üpris väledalt ka Soome. Nõudlus uue muusika järgi oli ilmselge ning Soome plaaditootmine vajas värsket õhku.

Inimesed, kes seda tõesti muutsid, olid Otto Donner (1939 – 2013), Christian Schwindt (1940 – 1992) ja Atte Blom ja seda Love Recordsi asutamisega 1966. aastal. Otto Donner oli konservatooriumis treenitud helilooja ja trompetimängija, kes töötas nii teatris kui ka raadios. Atte Blom oli muusikakriitik. Christian Schwindt oli Otto jazzbändi trummar, kuid ühtlasi ainuke kolmest, kel oli majandusharidus.

Love Recordsist sai esimene plaadifirma Soomes, mis keskendus LP formaadile, albumite kujundusele ning salvestuskvaliteedile. Esimesed kolm albumit näitlikustavad kenasti nende filosoofiat. LRLP 1 oli Bertolt Brechti vaimus Kaj Chydeniuse teatraalsete palade kogumik, tõsiseltvõetavate luuletajate tekstide ning poliitiliste Vietnami sõja vastaste lugudega. LRLP 2 oli “Lars Werner och hans vänner”, Otto sõpradest Rootsi jazzgrupi poolt. LRLP 3 esitles Blues Sectionit, esimest kunstiliselt küpset Soome rockbändi. See oli ka esimene album Soomes, mis näitas moodsa stuudiotehnika võimalusi (pea meeles, see oli enne “Sergeant Pepperit”, see tõesti oli midagi uut).

Tänasest vaatenurgast oli Love Recordsi filosoofia veider segu vasakpoolsest poliitilisest radikaalsusest, rockist ja jazzist, kuid see oli Soome tollases õhustikus üpris tüüpiline. Nii Otto kui Atte olid isiklikult aktiivsed poliitikas, samas kui Chrisse Schwindt oli lihtsalt jazziarmastajast majandustudeng. Love Records sai 1970ndatel ootamatult edukaks. Oma avatud meele ja progressiivse mainega tõmbas ta ligi mitmeid noori tõusvaid artiste: Wigwam, Jukka Tolonen, Hurriganes, Rauli Badding Somerjoki, Juice Leskinen, Mikko Alatalo ja nii edasi ja nii edasi. Eesti lugejatele võib tulla üllatusena, et ettevõte kombineeris kõike eelnevat salvestustega tähistamaks V. I. Leninit ja Oktoobrirevolutsiooni ning toetas aktiivselt Soome artistide sõite iga-aastasele poliitilisele festivalile DDRis.

Love Recordsi edulugu lõppes tähelepanuväärse pankrotiga 1979. aastal. Neist sai omaenda edu ohver: 1979. aastaks kopeerisid kõik Soome plaadifirmad nende ideesid (vähemalt mittepoliitilist poolt) ning nad olid hittide kõrval tootnud liiga palju kahjumlikke albumeid. Donner, Schwindt ja Blom olid kõik hiljem eraldi seotud erinevate leibelitega, sealhulgas Ponsi, Johanna, Kompass, Megamani ja Pyramid.

Kõike seda saab kogeda suurepärases vormis hiljutise Love singlite kogumiku abil. See sisaldab mitmeid 1960ndate ja 1970ndate suurimaid hitte, kuid ühtlasi mitmeid salvestisi, mil polnud ilmselgelt mitte mingit kommertsväljavaadet. Love Recordsi ja selle artistide lugu on ka kirja pandud mitmesse raamatusse ning 2016. aastal on neist isegi valminud täispikk teatraalne film “Anna mulle Lovee”, seega ma keskendun teisele 1960ndate Soome leibelile, Eteenpäinile, mille filosoofia oli küll teistsugune, kuid millest lõpuks sai osa Love Recordsist.

Eteenpäini esimene reliis, "M.A. Numminen Laulaa", 1966, 7" EP
Eteenpäini lugu

Aastal 1966 olin koos oma sõbra Mauri A. Nummineniga tudeng Helsingi Ülikoolis. Mauri, või “M.A.”, oli huvitatud avant-garde muusikast ning kirjutas ise lugusid, mida ta laulis omapärase häälega. Ma mängisin kitarri ning meil oli mitmeid esinemisi tudengiüritustel, sest me mängisime tasuta.

Ma tahtsin oma õpingute osana proovida, kuidas käib plaatide tootmine. Kuidas Soomes plaate tehti ja müüdi? Tol ajal anti kõik plaadid välja viie olemasoleva plaadifirma poolt, hoolimata sellest, et me leidsime, et tehnoloogia oli lihtsalt kättesaadav ja üldsegi mitte ülemäära kallis. Hiljuti loodud eraettevõte Finnvox oleks teinud masteri ja pressi igaühele ning mitmed printerid olid ette valmistatud printimaks plaadikaasi ja ümbriseid (uurisime välja, et plaadi siltide jaoks oli vaja erikvaliteediga paberit, et see kannataks vinüüli pressimisprotsessi kuumust).

M. A. oli otse loomulikult kohe valmis lugusid kirjutama ning temast sai salvestuse staar, lisaks leidsime sõpru saateks mängima. Esimene salvestus oli tehtud privaatselt kodukvaliteediga Beocord kassetisalvestajale tudengiühingu ruumides, masterlindi lõikasime muusikaosakonna laboratooriumis ning Finnvox pressis 300 koopiat. Selle nimeks sai “M. A. Numminen laulaa” ning seal oli neli lugu: “Vihaisuushypoteesi”, “Anomia”, “Jos jäsennämme” ja “Hevoset ja mina”. Kaks esimest olid otseselt komponeeritud tsitaatidele meie sotsioloogiaõpikust, vastavalt M. A. teooriale, et igast tekstist saab teha laulu.

M. A. Numminen ja artikli autor aastal 1968.
Ausalt öeldes, nii esitlus kui heli olid kvaliteedilt amatööriklassis, kuid aastal 1966 oli meie plaat hoopis erinevast maailmast tavapärase popmuusika toodanguga võrreldes. Seda mängiti raadios, programmis, mis esitles uusi plaate, ning mõned plaadipoodide omanikud isegi helistasid, et väljendada oma rõõmu, et keegi teeb midagi teistsugust (tuletan meelde, et selleks ajaks oli Love alles oma esimese plaadi välja andnud). Plaat müüs umbes tuhat koopiat ning meil oli piisavalt raha, et teha järgmised.

Lõpuks andiski Eteenpäin välja pool tosinat M. A. plaati. Kõige tähelepanuväärivam neist põhines Ludwig Wittgensteini “Tractatus logico-philosophicus” inglisekeelsel tõlkel. Algne idee oli salvestada kogu Tractatus, kuid selleks polnud meil piisavalt raha, seega piirdusime vaid kahe peatükiga, “The world is” ja “In order to”. Proovisime ka üleilmset müüki, kuid see kukkus haledalt läbi – ma arvan, et globaalse müügi lagi oli umbes viis plaati. Samas hiljem salvestas M. A. ikkagi kogu teose ning esitas ka avalikult mitmel sündmusel. Nähtavasti filosoofidele see meeldis, sest 2014. aastal sai ta Helsingi Ülikooli audoktoriks.

Tema Wittgensteini lugudest leiad mitmeid katkeid:

Teine teedrajav salvestis oli neljaosaline kogumik Franz Schuberti lugudest, taaskord üks M. A. lemmikutest. Esialgne esitlus võeti vastu segaste tunnetega, kui tagasihoidlikult väljendada, ning tema esinemine televisioonis, kus ta laulis neid lugusid oma unikaalse häälega, päädis protestilainega vaatajatelt.

Siin üks hilisem versioon:

Kõige ambitsioonikam Eteenpäini väljalase oli selle ainus LP “In memorial” M. A. Nummineni ja sõprade poolt. See salvestati salaja hilisematel tundidel “päris” stuudios ning kaasa tegi arvestatav number üsna tuntud poplauljaid, sealhulgas tangostaar Markus Allan, rocklaulja Pepe Willberg, folklauljad Päivi Paunu ja Heli Keinonen jt. Keegi neist ei saanud oma ülesastumise eest raha, mis näitab, et enamus esinejaid tõesti laulavad armastusest muusika vastu. Sõnad olid seekord mitme noore luuletaja poolt ning ma isiklikult arvan, et albumil oli mitmeid õnnestunud momente, ehkki pädevam produktsioon oleks tulnud kasuks.

“In memorial” oli algselt mõeldud kui M. A. hüvastijätualbum. Ta plaanis keskenduda oma õpingutele. Saatus aga otsustas teisiti ning ta on tänaseni aktiivne esineja, koos mitmete novellide, filmide ja mille kõigega veel. Pöördemomendiks sai kui ta avastas oma “neo-rustic” (soome keeles “uusrahvaanomainen”, eesti keeles ehk “uus-maalähedane”? – toim) stiili 1970ndatel, lauldes swing klassikuid bändiga, mis jäljendas Soome 1940ndate küla tantsubändi (kuid koosnes tegelikult äärmiselt professionaalsetest muusikutest). Üks mu isiklikke lemmikuid on tema versioon Glenn Milleri “American patrolist” (“Kotiharjun päällä”), mis on salvestatud Love Recordsi tarvis (albumil “Swingin kutsu”).

Innustatud esimeste plaatide (suhtelisest) edust, otsustas Eteenpäin alustada ambitsioonika salvestusprogrammiga. Meie juhtlause oli, et igaüks peaks saama plaate teha (nii kaua kui nad ei tahtnud selle eest raha saada). Esimene uus avang oli ühepoolne mini-LP avant-garde poeedi ja mitmekülgse underground-esineja Mattijuhani Koponeni eestveetud The Spermilt. The Sperm mängis elektroonilist muusikat koos valgusetendusega, mis oli tolle aja Soomes üpris julge lähenemine ning plaat ise proovis asjaarmastajate vaimus jäljendada tolle aja eesrindlikumaid rahvusvahelisi reliise, nagu näiteks Albert Ayleri “Bells”. Sellele polnud midagi peale kirjutatud ning üks albumi pool oli pühendatud psühhedeelsele joonistusele, mis kahjuks oli prinditud paberile, mistõttu need vähesed, kes plaadi ostsid, tavaliselt kaotasid selle ära.

The Sperm andis hiljem ise välja oma LP “Heinäsirkat”, mis oli oskuslikumalt produtseeritud:

Eteenpäini väljalasetest tõstaksin ma esile veel kaks plaati, mis on ajaproovile vastu pidanud. Baby Grandmothers oli Rootsi rockpunt, mis aimas järgi Creami. Nad külastasid 1969. aastal Soomet, et mängida ühel tudengifestivalil ja meile tundusid nende tunnipikkused improvisatsioonid midagi täiesti uut. Miks mitte teha plaat? Poisid polnud kunagi plaati teinud, seega olid nad rõõmsalt nõus osalema. Lepingut muidugi ei tehtud, oli suuline kokkulepe, et nad saavad tasu kui plaat teenib kasumit (ei teeninud). Salvestussessioon oli õudusunenägu. Broneerisime kaks tundi Soome parimas stuudios, kuid tuli välja, et bändi võimendid ei töötanud. Lõpuks saime kaks pala singliks, “Somebody keeps calling my name” ja “Being is more than life”, mida on aastate jooksul mitmetel kogumikel taas välja antud. Loodan, et poisid said lõpuks ka mingi tasu…

Mõlemad palad leiad Youtubest:

Kui Baby Grandmothers kõlas natuke nagu provintsiversioon Creamist, siis J. O. Mallanderi “Extended play” oli oma ajast kõvasti ees. Mallander kuulus kunstigruppi Elonkorjaajat (selle õige tähendus on viljalõikajad, aga kõnekeeles ka süngemad vikatimehed, peamiselt siiski vast esimest, sest grupp pidas oma taimetoidurestorani Korkeavuorenkatu tänaval ja olid ökoloogiahuvilised, omamoodi "pre-greens" – toim.), kel oli oma galerii Helsingis, nimega “Cheap Thrills”. New Yorgis oli Mallander tutvunud ka "Fluxuse" liikumise kunstnike tööga. Nagu Wikipedia seda kirjeldab: “They produced performance events, which included enactments of scores, "Neo-Dada" noise music, and time-based works, as well as concrete poetry, visual art, urban planning, architecture, design, literature, and publishing. Many Fluxus artists share an anti-commercial and anti-art sensibility.”

“Extended play” koosneb kahest raadiosalvestusest: 1962. ja 1968. aasta presidendivalimiste tulemuste ettelugemisest Soome parlamendi esimehe poolt. Neil kordadel ei valitud presidenti otsehääletusel, vaid 300 valijamehe poolt. Esimees kordab võitja nime, Kekkonen, nii mitu korda, kui oli hääli. Salvestust kuulates tundub, et lugemine liigub uuele tasemele ning saavutab mantraliku omaduse. Selle asemel, et keskenduda hääletustulemustele, hakkame tähele panema kõne rütmi ning eri viise maagilise sõna “Kekkonen” ütlemiseks.

Eteenpäini lõpp

Lõpuks jõudis meieni äritegevuse karm reaalsus. Plaatide välja andmine on lõbus, aga kui sa neid ka müüa tahad, peab sul olema raamatupidaja, sa pead maksma regulaarselt käibemaksu (isegi kui see on vaid paar penni) ning täitma iga-aastaseid maksuaruandeid. M. A. oli teel saamaks elukutseliseks esinejaks, mina liikusin muudele elualadele. 1970. aastal otsustasime sulgeda Eteenpäini ning anda leibel ning kataloog Love Recordsile, kes olid meie suhtes üpris sõbralikult meelestatud (ilmselgelt polnud meie vahel ärilist konkurentsi).

Mitteametliku kokkuleppena avaldas Love Records M. A. vanadelt kassettidelt valiku “Taisteluni” kogumikuna. Kõige tähelepanuväärsem pala albumil oli kuulsa “elektrilise kvarteti” kontsertsalvestis. See kvartett tähendas M. A. tellimusel leiutaja Erkki Kurenniemi ehitatud masinaid – trummimasin, kitarrimasin, klaverimasin ning häälemasin, mida opereerisid neli muusikut. Kuulsaim kvarteti ülesastumine toimus 1968. aastal Sofias, International Festival of Youth and Students raames. Mulle on räägitud, et kogu Bulgaaria kommunistliku partei presiidium marssis protestiks kontserdilt välja. Kahjuks polnud sellise muusika järgi 1970. aastal suuremat nõudlust (Kraftwerk alustas alles 1974) ning instrumendid tuli lammutada, et kalleid osi saaks taaskasutada. Õnneks aga on olemas lühifilm tollest kvartetist.

Love Records jätkas Eteenpäini kasutamist oma alam-leibelina eksperimentaalsemaks, peamiselt poliitiliseks kraamiks. Esialgne Eteenpäini filosoofia “igaüks võib albumeid teha” sai lõpuks tõeks hiliste 70ndate ja 80ndate pungiajastul. Ehkki tuntuimad bändid nagu Eppu Normaali ja Pelle Miljoona salvestasid “tavalistele plaadifirmadele” (Poko sai pungiga ka majanduslikult edukaks), siis põhimõtteliselt igal garaažibändil oli nüüd väljas singel omaenda leibeli alt.

Vähemalt mõneks kümnendiks saavutasid plaadid samasuguse kultuurilise staatuse kui raamatud ja kunstinäitused. Kunstnikuna sul pidi olema näitus. Muusikuna sa pidid tegema plaadi ning nagu J. O. Mallanderi juhtum näitas, võisid plaadid olla väga mitmekülgsed kunstiobjektid. Kuidas on sellega lood internetiajastul, on juba hoopis teine lugu, kuid vähemalt vinüül paistab olevat säilitanud oma väärtuse nii algsete väljaannetena kui uusreliisidena.

Vaata lisaks:
Love Records: Kaikki singlet @ Svart Records.
Eteenpäin: Complete recordings 1966 – 1970 @ Svart Records