Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Molly – "Glimpse"

Ivo: Ma pakun teile seekord reisi Austriasse, üpris värske postrock/shoegaze bändi Molly video abil. Bänd muide on vaid duo, kes väidetavalt suudab kontserdil muljet avaldada – The Great Escape järel head sõna levis ning uuel aastal on sihiks Euroopa tuur. Kas Euroopa tuur ka Eestit tähendab, seda muidugi ei tea. Igal juhul kahjuks mussi peab tutvustuse järgi ka Alpides keldris tegema, aga õnneks on nad video filmimise jaoks sealt siiski välja lastud. Ma usun, et postrocki sõpradele see pea 9 minutine tiks täitsa klapib, aga endale tundus järsku väga sümpaatne just too video. Mitte see pingelistemate kitarridega ja kaadritega lõpupool, vaid just see lõputu-lõputu sõudmine. Mõistsin äkki isegi selle jõuluaegse kaminakanali väärtust, varsti saab järgi proovida. Mu poolest oleks võinud algusest lõpuni rahulikult sõuda, võibolla kärisevamate kohtade peal veidi väledamalt lihtsalt.

Threes And Will – "Black Chamber"

Marko: Panen jälle ühe Threes And Willi loo, mis soundcloudi feedi sattus. Lugu kirjeldab enda eest see soundcloudi embedded signaalikuju.

Burial – "Rodent"

MC STan B: Silmasin nädala alguses üht postitust, mis tuletas meelde, et Buriali "Untrue" album sai pühapäeval kümne aastaseks. Väga vahva. Omal ajal meeldis see album väga. Mingil põhjusel ei olegi viimastel aastatel Buriali vastu huvi tundnud, kuid "Untrue" juubeli valguses otsustasin uurida härra viimaseid tegemisi. Tuleb välja, et täitsa solid kraam.

Trisomie 21 – „Elegance Never Dies”

Ester: Trisomie 21 on juba 1980. aastast tegutsenud, vendade Philippe and Hervé Lomprez’i loodud cold-, new-, dark-, jamisiganesveel-wave bänd, kellel täpselt täna ilmub 12. täispikk album, mille nimeks on „Elegance Never Dies”. Lisaks vastselt plaadilt leitavale loole „Alice”, lisan siia vaatamiseks video loole „The Last Song” 1986. aasta plaadilt, millega see bänd umbes nädalapäevad tagasi mu pilku köitis. Lisaks kummalisele fluidumile, mille selle loo (ja üldiselt selle bändi loodu) kuidagi seletamatult kinnine vokaal ja hüpnootiliselt reibas ja tume rütm tekitavad, on videos nähtav täiesti mesmeriseeriv. Juba ainuüksi video kõige esimesena näha olevast tantsivast noormehest võiks teha vähemalt lühifilmi (kus ta ainult tantsib samamoodi), rääkimata siis edasisest karakterite pillerkaarist.

Johnny Marr – "Set the Boy Free. The Autobiography."

Gates (Offense zine): “Ma nägin Johnny Marri ühel The Smithsi kontserdil. Ta oli nobedate liigutustega, nagu nirk. Ta pani terve bändi oma taktis tantsima. Ja ta suitsetas sigaretti nagu tõeline täht. Ma olen sellest ajast peale tema lummuses!” Niimoodi kirjeldab meie aja üks suuremaid ikoone Iggy Pop teist suurt rockikooni Johnny Marri, kelle autobiograafiline raamat ilmus 2016. aastal, saades täiendust käesoleval aastal. Raamat on rohkem, kui vaid ühe suurepärase bändi The Smiths obituaar – see on ka armastuskiri kõikidele naistele Johnny elus… ning väike juhend oma loomingulise poolega kohanemiseks ja arendamiseks.

TRIPLE BLVK DVRKNESS – "Sudden Silence"

Rene13: Witch-house ei ole küll juba mõnda aega cool aga seda ägedam see ongi, sest see ei kõida enam mina-ka cooli vaid cooli ennast.
Kui sellest žanrist twin peaks, kolmnurgad ja muu sodi väja rookida, jääb alles selline kummaline detriit, mida tuleb sõeluda teadlase agarusega ja kui sealt tahedamat substantsi leiad siis see pakub suuremat rõõmu kui titele lutt, koerale jalats või vanapoisile redtube. Triple Blvck Dvrkness just seda lubab. Sünge nagu Радость Моя, intensiivne nagu Unison ja nad ei püüa järgi aimata Salemit.
Kui vastu talve tarvis meenutada, mida tähendab suvisel pühapäeva hommikul kell 8 pärast Levikat Linnahalli katusel tiksumine siis ma arvan, see pala võib asja ette minna.