Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Godflesh – "Parasite"

MC STan B: Läks kolm aastat mööda ja Godfleshil on ilmunud uus album – "Post-Self". Godfleshi esifänn Bonne tituleeris selle aasta albumiks ja kuigi ma ise nii julgeid veksleid välja ei käiks, tuleb siiski tõdeda, et tegu ON väga tugeva albumiga. Terve album on üleval Bandcampi lehel.

Myrkur – "The Serpent"

Evert: Taanlanna Amalie Bruun sülgab järjekordselt head ühe-naise-black-metalit! Valisin siia värske plaadi "Mareridt’i" pealt kuulamiseks ühe leebema loo – kui soovite lausa saatanlikku röginat, siis soovitan plaadi tervenisti läbi kuulata, see sisaldab peidetud aardeid. "The Serpent" võiks aga olla hea sissejuhatus. See, milliste variatsioonidega Amalie laulda suudab, eriti kõrgemaid otsi näiteks selles konkreetses loos, on lihtsalt hämmastav ja kananahka tekitav. 2015. aasta albumi "M" juurde soovitan samuti minna, mis on karvavõrra kurjemgi.

Phase Fatale – "Order Of Severity"

Anders Melts: Ma ei saa midagi parata, aga Phase Fatale on sigahea ja tema oktoobris ilmunud debüütalbum (lõpuks ometi, peale miljonit suurepärast singlit ja remixi) on selle aasta võimalik, et parim reliis mu jaoks. Nagu mingi gooti-tekno, onju? Kõnealune lugu on ka täiesti pooljuhuslikult mu viimasemate DJ-settide avalooks sattunud. Mõnusa astumisega tantsupala, mis tõestab taas seda, et lihtsuses peitub võlu. Pole nagu midagi ennekuulmatut ega matemaatilistuumafüüsilist, lihtsalt tiksub ja toimib. Tahaks hirmsasti ta 5-tunniseid sette kuulda kunagi. Esimene partii on roosal vinüülil ehk tehke kiirelt kui pitch black techno (nagu ta ise oma muusikat kutsub) sedavärvi saviplaadil teie plaadiriiulis omale tühja kohta seni hoidnud on.

Spotify playlist: "This is: Cheek"
Foto: Jonas Lunqvist
Ivo: Minu poolt seekord soovitus, mis kindlasti pole mu igapäevakuulamine, aga tundub siiski oluline ära märkida. See on Spotify playlist Soome hetke kõige kõvema artisti Cheeki lugudest. Oluline on see seetõttu, et Cheek teatas äsja, et pidu läbi, paneb pillid kotti. Kui kõva mees see 35-aastane emakeeles räppiv artist siis on? Soome enim striimitud artist; väidetavalt ka esimene artist maailmas, kelle albumi kõik lood Spotify top10-s. Vaadatuim soomekeelne artist Youtubes, suurimate jälgijanumbritega soomekeelne artist sotsiaalmeedias (731 000 jälgijat Insta, FB, Twitteri ja YT peale). Müügis 20 plaatinasinglit ja 18 kuldsinglit; ainus meeslaulja, kes on Soomes müünud rohkem kui 8x plaatinanormi (album "Kuka muu muka"), albumimüük kokku üle 500 000 (3 kuldplaati, 2 plaatina, 3 multiplaatina); 15 esisinglit. Ainus artist, kel on olnud samaaegselt Soome viral singlitabelis kaheksa esimest kohta ning ainus artist, kel on Soome viral albumitabelis üle aasta kolm järjestikust albumit ("Sokka irti", "Kuka muu muka", "Alpha Omega"). 15. jäähallis toimunud albumi "Alpha Omega tuur", mis on Soome ajaloo suurim läbimüüdud tuur (üle 75 000 pileti). Esimene ja ainus Soome artist, kes on müünud välja Helsingi olümpiastaadioni (peaks olema 40 000 mahutavusega, ta tegi seda lausa kaks korda, st ka väljamüüdud lisakontsert). 11 kohalikku muusikatööstuse auhinda Emmat, neist üks eri-Emma – sh on Cheek noorim artist, kellele too eri-Emma antud on. Hüvastijätukontserdid toimuvad järgmise aasta augustis tema kodulinnas Lahtis. Toimumiskohaks on Mäkimonttu, mis on siis mingi spordipark suusahüppemäega. See on omamoodi sümboolne – ta vanaisa oli suusahüppaja Väinö Tiihonen. Piletihinnad 79€/69€/59€, mahutavus 30 000, lisaks VIP ja hotellicombod. Esimene kontsert müüdi välja ühe minutiga, teise kohta täpset aega pole silmanud, aga läbimüügi pressiteade tuli samuti juba enne lõunat ehk maksimaalselt sai see paar tunnikest aega võtta. Kontserdi korraldaja Juha Kyyrö (Fullsteam) arvas, et ostjaid oleks jagunud nii umbes 100 000 piletile, aga kahjuks kolmandat ei pidavat saama seal teha, samas äkki veel mõni show kuskil varem kevadel. No ikka päris muljetavaldav või kuidas?

LiL Peep – "Nineteen"

Silvia Urgas: Eelmisel nädalal 21-aastasena üledoosi surnud räppar Lil Peepi muusika meeldis mulle juba enne, kuid pärast tema surma oli paar päeva raske midagi muud kuulata. Lil Peepi muusika valem on ropult lihtne: võta üheksakümnendate ja nullindate indie ning emo instrumentaalid (sämpli näiteks Minerali, Brand New’d ja The Microphones’i) ja räpi neile peale Yung Leani ja Future’i benzo- ja depressiivräpi võtmes narksist ja oma masendavast elust. Aga keegi teine ei olnud seda enne Lil Peepi teinud, mistõttu kõlab ta muusika kummastavalt ning reaktsioonid sellele jagunevad "räigest pasast" "muusika tulevikuni". Mina kuulen selles viimast, segatuna oma lapsepõlvega. "Nineteen" sämplib Modest Mouse’i ja Peep räpib ning laulab narksist ja sellest, kui rikas ta 21-aastasena (vanus, milles ta jõudis olla vaid kaks nädalat) on. Shit haunts you.

The Lute in Italian Renaissance

Ott Kagovere: Kuulan palju ambienti ja muud abstraktset eksperimentaalmuusikat. Viimasel ajal on see, endalegi üllatuslikult, asendunud barokk- ja täpsemalt lautomuusikaga. See on väga tasase ja pehme tämbriga instrument, mis vahel liugleb mööda kõrvu märkamatult nagu ambient, teisal jälle palub tähelepanu nõudliku kompositsiooniga teosele kohaselt. See seos tundub huvitav seetõttu, et tavaliselt peetakse barokki millekski ülepakutuks. Näha aga baroki seost ambientiga tundub midagi uut ning ootan põnevusega, millal see mõju kaasaegses abstraktses muusikas välja paistma hakkab.

Wondering O – "Planting Rage"

Marko: Ilmselt oleks see mul radari alt läbi lipsanud, kui Trash poleks nädala alguses lugu oma lehel jaganud. Algorütmide konto alla soundcloud’is ja bandcamp’is on ilmunud Wondering O nime all albumitäis ambientmuusikat. Mitte midagi väga eksperimentaalset või üllatavat, aegajal põimuvad läbi mõned sämplid või läheb mõni lugu üle linnulaulule. Ideaalne jooga, programmeerimise või lugemise kõrvane muusika.

The Black Room – "Ready To Go"

Rene: Hea raadiopotensiaaliga Horvaatia rokenroll. Selline lihvimata teemant, mis vajaks väga head produtsenti, sest laval nad juba oskavad olla, aga konserveeritud peast see headus veel nii veenvalt välja ei tule.
Mida see rokenroll muud on – kõige pinnapealsemaks taandatuna on see ju oskus kammida juukseid ja valida jalatseid ning selle juures kõlada usutavalt. Vähemalt vanas ameerika ja vahepealses briti traditsioonis. Eestis on selliseid bände umbes kaks, üks neist hoopiski Läti plaadifirma all. Pean silmas selliseid, kus kitarr kõlab suurelt, trummimäng on ühtmoodi kandiline ja bassi ei häbeneta. Justkui muusika alternatiivajaloost, kus kogu see peenutsemise ja normocorega üksteise ületrumpamine on vahele jäänud. See on ka kõik, mida ma popmuusikalt ootan, et ta esmalt võtaks nõrgaks põlved ja seejärel murraks südame.

Link Wray – "Rumble"
JustFilmi dokk – "Rumble: The Indians Who Rocked The World" ("Indiaanlased, kes raputasid maailma")

Ester: PÖFFi JustFilmi programmis linastuv dokk "Rumble: The Indians Who Rocked The World" indiaanlaste rollist popmuusikas, pani üles otsima vana kulda. Üldse ei taha kasutada filmi pealkirja eestikeelset tõlget, sest inglisekeelses on olemas väga tahtlikult ka otsene viide ilmselt ka filmis aukohal olevale Link Wrayle ja tema imepäraselt gruuvivale instrumentaalile "Rumble". Filmi on kiirematel ka veel võimalik kinolinal näha ja seda juba pühapäeval.

Horror Dance Squad annab välja täna oma debüütalbumi "LEAP", mis põimib kokku metali, elektroonilise muusika ja hip-hopi ning toob kuulajani energiast pakatavad instrumentaalpartiid ja lüürika. Bänd on seni tuntud žanrite segamisega ning uue albumiga tuleb see veel rohkem esile – suurem rõhk on elektroonikal ja meloodilisel laulmisel. Seitsme loo hulgast leiab kuulaja juba senituntud lood, nagu "Ships" ja "Heroes" kui ka bändi seni kõige kiirema ja jõulisema loo "Put Your Money Where Your Mouth Is". Sellele kõigele paneb punkti seni ehk kõige rohkem Horror Dance Squadi lugudest erinev albumi nimilugu "Leap", milles lööb külalisvokaalina kaasa üks Eesti säravamaid tõusvaid tähti Lepatriinu. Album on saadaval nii CD-l kui kõigis digikeskkondades (iTunes, Google Play, Spotify). Albumi ilmumise puhul pressisime kogu bändilt ka musasoovitused välja.

Crystal Lake – "Apollo"

Karl Mesipuu: YouTubes surfates avastasin enda jaoks järjekordse uue lemmiku – Crystal Lake. Bänd on tegutsenud üllatavalt kaua ning on pärit Jaapanist. Tegemist on väga kvaliteetse uue aja metali soundi kandjaga. For fans of Architects, Northlane, WSS.

Gorillaz – "Out of Body"

Margus Tammela: Tänapäeval on elu nii sassis ja keeruline, et vahel tahaks midagi kerget ja söödavat tarbida. Seepärast on hetkel mu lemmik lihtsa sisuga tantsujuhend Gorillaze, Kilo Kishi, Zebra Katzi ja Imani Vonshà esitluses pealkirjaga "Out Of Body".

Oceans Ate Alaska – "Hikari"
Henri Kuusk: Täiesti uskumatu kooslus võimatuna kõlavatest trummidest, ülitäpsetest kitarriosadest ja kuradima headest pea-Bieberlikest vokaalmeloodiatest, mille vahele metalimehe lemmikuid hauataguseid karjeid. Faking äge lihtsalt!

Don Broco – "Stay Ignorant"

Mikk Peetrimägi: Minu jaoks ehk tavapäratult raadiosõbralik valik, aga tõenäoliselt mängisid siin rolli kaks elementi. Viimasel kuu jooksul sai üpris palju aega veedetud tuuribussis, poolunise peaga mööda Baltikumi ringi sõites ja see lugu haakus selle meeleoluga. Ning ülejäänud aja enda kodustuudios HDSi albumi jaoks viimaseid detaile lindistades, mille tõttu kõrvadel oli puhkust vaja. Kuna tegu tundub olevat Don Broco jaoks suunamuutusega, siis järgmisel aastal väljalastav album näitab, kas jääb see bänd pikemaks ajaks playlisti või on mööduv nähtus.

Architects – "Doomsday"

Indrek Ulp: Surfates läbi oma erinevate kuulamislistide, nii Spotifys kui Youtubes, torkab silma ikka üks lugu kõige enam – Architects "Doomsday". Lugu ise ilmselt ei vaja väga palju tutvustust ja modernse raskemuusika sõpradele vägagi tuttav. Aga miks just see – ehk on see sellest, et väheke annab see loo avaldamine lootust, et Architectsilt on varsti loota uut materjali ja üks lemmikumaid bände hetkel siiski ei lõpeta tegevust, või siis lihtsalt tegu hea looga – minu jaoks väheke mõlemat.

Portugal. The Man – "Woodstock"
Ian Karell: Mulle tutvustati Portugal. The Mani umbes kümme aastat tagasi ning neist sai kiirelt üks mu lemmikbände – üks neist bändidest, mis raputas mu muusikamaailma tollal. Sellest ajast on nad avaldanud portsu häid albumeid ning viimane, "Woodstock", on nende parimate hulgas. Mulle meeldivad kõik palad ning olen seda kuulanud päevi ja päevi selle ilmumisest saati.