Foto: sinco.hu
Olen kuulnud, et kõik Ungari mehed pidid välja nägema nagu poeedid. Ma küll täpselt ei tea, missugune see spetsiifiline poeedilook on, aga esimene kindlalt ungarlane, keda lennujaamas nägin, oli halli habemega bussijuht. Muhe vana, aga poeediks just ei oleks osanud pidada. Ilmselt on selles küsimuses mulle luisatud.

Teine kentsakavõitu episood. Kui tuled riigist, kus on inimese kohta ligi ruutmeeter kaubanduspinda ja oled sellega nii harjunud, siis Budapesti kesklinnas supermarketit otsides jäädki otsima. Kaubanduskeskused, ma arvan, on parim moodus võõra rahva vaimuga tutvumiseks. Neis nii standardiseeritud asutustes on isikupäraste nüansside leidmine kõige hõlpsamaks tehtud, sealt saab kiired visandid teatud meelelaadide kohta. Jäi ka see ime tabamata.

Kohe visiidi alguses kaks äpardust.

Teist aastat toimuv Budapest Showcase Hub keskendub Ida-Euroopa muusikaalaste sidemete tugevdamisele. See on suur ettevõtmine, tugevdada midagi, mida praktiliselt ei ole.

Tallinna ja Vilniuse vahel laiub terve ookean. Kui just ei ole žanrivärk, siis hoitakse küllalt edukalt ka eetrivaikust. Kuigi mõne suurema riigiga võrreldes ei ole need 600km mingi distants, on siin oma teguriteks ka küllalt hädine ühistransport ning erinevad keele- ja mõtteruumid.

Kuigi julgen kahelda, kas Ida-Euroopast saab, peale geopoliitika või vana Euroopa poolt ülevalt alla vaatamisele, üldse rääkida kui ühtsest regioonist, on BUSH oma visiooniga siiski omal kohal. Sest kogu see kant on endiselt paras Metsik Lääs, muusikalises mõttes avastamata territoorium ja nagu kohapeal Poola, Ungari ja Sloveenia asjapulgad valgustasid, kuluefektiivsem on kasvatada oma publik selles ilmanurgas, kui kohe pea ees vastu metropolide suletud uksi jooksma asuda, sest sealsed turud on rohkem kui küllastunud. Nende barjääride ületamisele võib kuluda kogu motivatsioon ja mitu albumieelarvet takkaotsa, sest käed avali ei oota mingisugust Eesti artisti mitte kuskil mitte keegi. Ehk mõnel entusiastil on sellest infokillust abi, kuigi tuur Poolas ei pruugi just maailma kõige seksikama asjana kõlada.

Oleks hea, kui saaks midagi ka konverentsiprogrammi kohta öelda, sest tutvustuste põhjal justkui oli üht-teist lubavat, aga need õnnestus suuremalt jaolt vahele jätta, sest kogu aur läks mõnesilmasvestluste peale ja need kipuvad teinekord asisemad olema kui konverentsiformaat. Sundimatum – arvestades, mis maksab Ungaris kärakas, ka lõbusam. Eriti kui sinna vahele juhtub, et mustlane tahab otse tänaval sveijkilikku äriplaani kasutades tõukoera kutsikat müüa või avastad, et nurgabaari menüüs on hapukapsa ja kebabiga võileib. Ja täieliku eluvõiduna, kui hotellitoa telekas pakub kanalit Movies4Men, kus jooksid pidevalt sandima otsa sõjafilmid ja vesternid. On lihtne võõraga jutusoonele saada, kui on sellised tingimused.

Näiteks korduvalt rõhutati, kuidas Balkanil saadakse üksteise keelest enamvähem aru ja pole suurem asi ime, kui tuurid ulatuvad üle riigipiiride, sest enamasti on tihedam läbikäimine olemas. Arvestades selle piirkonna lähiajalugu, on see äärmiselt sümpaatne areng. Ei ole imeasi, kui vähegi metoodiliselt tegutseval bändil on paaris-kolmes pealinnas mõnesajane publik olemas. Õhtusel ajal klubilabürindis trehvatud Sloveenia ansambli Torul liikmed, kes on oma jala Saksamaa tumedas skenes ukse vahele saanud, pajatasid peale Saksamaal askeldamise köögipoole muuhulgas ka sellest, kuidas kohviraadio.com’il on nende näol rahvusvahelist audientsi. See oli tõesti huvitav areng.

Kuna mul ei ole selles valdkonnas mingisugust nahka mängus, isegi asjaliku näo tegemine oli pigem soovituslik, piisas esialgu sellest, et leidsin midagi, millest vaimustuda. Ja üht-teist pudenes. Kuigi põhisuundumus näis olevat angloameerika kommete emuleerimine, parimatel puhkudel läbi mingisuguse omapärase naiivsuse või kõverusefiltri – ja põhiinstrumendiks kitarr, millest ei ole ilmselt niipea pääsu, aga eks originaalsus ole nagunii ülehinnatud.

The Black Room

Ega niisama ei oleks osanud seda bändi vaatama sattudagi, nende manager astus festivali viimasel päeval konverentsimajas juurde ja andis kaks plaati. Ütles, et kindlasti kuula, sinu moodi värk. Ei osanud suurt midagi kosta, aga suitsunurgas passisid kaks tüüpi, sellised vales ajastus viibivad lõngused, kes nägid välja nagu nad oleks mõnest bändist. Igaks juhuks uurisin ja ütlesid, et The Black Room Horvaatiast, tule õhtul vaatama.

Eks nad olid veenvad. On üks suundumus, mis mulle näiteks paljude kohalike bändide puhul eriti ei istu. Bändiliikmed justkui häbeneksid, et nad on laval. Aiateivas-tüüpi taate on iga jumala lava täis. Kui nad ise ei usu, miks siis publik peaks? Ettekujutus, et muusika räägib enda eest, on ka nii naiivne, et anna asu. Muidugi on mõneti naiivne ka klassikaline rockipunt, aga sinna ei taha ma praegu minna.

The Black Room see-eest uskus ise ka, mida nad teevad. Kitarrist viskus põlvili, trummar mängis suurelt, mitte nii, nagu meiekandis nii sageli armastatakse, et lüüakse väeti käega ja igale poole pläristatakse taldrikuid ka vahele. Võimalik, et käin valedes kohtades, aga on jäänud mulje justkui peale metali ja pungi poleks kunagi rokenrollist kuuldud. Teine asi on tuimalt õpikupooside järgi rokkimine, mis neil õnneks välja ei tulnud. Kuigi kohapeal kommenteeriti, et meenutavad liialt Black Rebel Motorcycle Club’i, aga tühja sest, laval kehtivad teistsugused argumendid.

persons from porlock

Kuna ma kodutööd ei teinud, olid mulle praktiliselt kõik nimed võõrad, pidin uskuma bändiliikmete või nende asjaajajate juttu. Seetõttu oli palju liikumist ühest klubist teise ja sageli võtsin soovitusi ka üsna pika hambaga. Kui ikka öeldi, et psühhedeelia ja stoner korraga, siis ei tahtnud vedu võtta. Kui öeldi, et skisofreeniline ananassipop (wtf on ükskõiksusest siiski kröömike etem emotsioon), näkkas juba natuke paremini.

Bänd oli mõjuv. Olen ka plaadilt järele kuulanud, see kaldub rohkem pillipinistamisse, ei ole piisavalt seda särinat, sest lavalt tuli korralik helivall. See oli juba paras psühh-shoegaze, vahest üks etemaid esinemisi, mida seal nägema sattusin. Lärmakas, vali ja intensiivne. Julgen kasutada sõna ekstaatiline.

Sloveenias pidi neil küllalt hästi minema ja kui nad oma lavaoleku mingil moel plaadile saaks, läheks ehk väikese promo toel mujal ka, sest neis on bändi kõvasti. Nende parimad elemendid on ka lingitud palas olemas.

Lucidvox

Folgipuudutusega postpunk Moskvast, aga see on rohkem folk a la Baba Yaga kui Viljandi. Bestial Mouths meenus esimesena ja nemad on hoopis Ühendriikidest. Sünge ja rituaalne. Väga veenvad, väga hea leid. Kui ma ei eksi, on nad Eestis vähemalt korra käinud, aga ju nad tookord ei avaldanud muljet.

BUSH’il paistsid üldse süngema kraamiga head suhted olevat. Need paar tosinat tegelast, kellega pikemalt vestlema sattusin, neist oma pooled olid ühel või teisel moel industrialiga seotud kraami peal kasvanud või vähemalt elementaarsel tasandil tuttavad. Kuna enamik olid Balkanilt, siis teadagi miks. Lucidvoxi ajal ikka korduvalt pilgud kohtusid ja oli sõnadeta aru saada, et nüüd me räägime. Kuigi ilmselgelt jääb selline bänd vaid UG tasandi suuruseks, aga parem olla keegi seal kui eikeegi kuskil mujal.

NLV

Nägin sellelt Horvaatia bändilt vaid viimase loo, mängisid punases valguses, väga hea dramaatiline vokaal ja kajavad ning venivad kitarripartiid. Kuulsin öeldavat, et fiiling oli nagu Julee Cruise. Mingil määral ehk tõesti. Sain ka plaadi, aga järele kuulates on raske uskuda, et sama bänd, sest sellel kõlab selline folgipuudutusega mahetsemine. Või on neil vahepeal täiesti uus kava tehtud.

Lor

Poola teismeliste tüdrukute nukrameelne indifolk, lillepärjad peas ja puha. Folk on muidugi öeldud mööndusena, sest kõlalt olid nad isegi mingil määral americana. Klaver, viiul ja laul. Nad olid nii teismelised, et ei tohtinud õlut juua, mistõttu lätlased ansamblist Polifauna rääkisid, et said selle noosi endale.

Selle poolest kummaline bänd, et laval viibib ka nende lugude autor, kes ei tee midagi muud, kui tutvustab lugude vahele, millest järgmine pala räägib ja millises tundeseisundis see kirjutatud on. Veidrusefaktor on seega olemas. Minu hinnagul jäi see värk küll veidi liiga tundlevaks ja vahest ka ilutsevaks, pigem etlemise tasemel. Ega sellise muusika puhul jalga monitorile ei pane, peab selle staatilisuse kuidagi teisiti välja mängima.

Aga mul on sisetunne, et üks hetk võivad nad mürasemaks minna, sest nad ei olnud päris sellised, kes teetassi taga kurdavad, kuidas karulauguhind on kõrge ja viis aastat tagasi keegi ütles halvasti. Vaid nad laulavad surmast ja muust seesugusest ning selle juures on ka võllahuumorit. See on reeglina hea märk ja igaks juhuks jätsin nad meelde.

Wet Red

Esimese õhtu viimane bänd kitsas ja higises klubis Robot, midagi meie Rockstar’si sarnast. Üks Poola ajakirjanik soovitas kindlasti vaatama minna, ütles, et vene ägedus. Jõudsin kaheks viimaseks palaks ja nende ajal venis suu kõrvuni. Postpunk selgrooga sündipop mõjub sageli niimoodi, päris sündipungiks neid esialgu veel nimetada ei julge.

Oma videodes nad nii võluvad ei ole kui lavalt, sest sealt tuli kimedaid kitarre, konkreetseid bassiridu ja laulja kandis vähemalt viimase loo ajal mingisugust harjasparukat, midagi Mad Maxi ja Sigue Sigue Sputniku vahepealset. Õhus oli gootirokki. Mitte truehead revival värki, vaid energilist ja sünget, four on the floor taktis mototagides ülbust, mida võib õhtusemal ajal raadiost mängida. Öeldakse, et tantsitav, aga ma pigem ütleks, et mõjus kehaliselt, sest eriline tantsuboss ma ei ole.

Kuigi. Kõrvalepõikena. Saan aru, et festivali põhisaaliks oli klubi Instant, mis laiutas läbi mitme korruse, moodustades korraliku labürindi. Lugesin seal kokku 9 baari ja 4 lava. Kaasa arvatud keldrikorrusel asuv klubi Robot. Kohalikud küll rääkisid, et see on rohkem läbukompleks ja eks pärast bände mänginud Dj-d lasid ka sellist tümmimat tümmi. Seal koridorides kuidagi tutvusin Šveitsi artistiga Ekat Bork, kes showcase’il ei mänginud, aga oli seal oma asju promomas ja peale selle tahtis ta hirmsasti tantsida. Mõtlesin, et mängin coolilt välja ja purssisin oma puukanget saksat, aga ta oli hoopis Šveitsi itaaliapoolsest otsast ja ei saanud midagi aru. Vähemalt on enda kulul tehtud nali hea jäämurdja ja sain selle huumorinumbri eest tema viimase plaadi, mida olen vahepeal üksjagu kuulanud.

Pala "Fear" on väga hea.

Beissoul & Einius

Leedu duo ja nagu räägiti, Ukrainas on nad ehk isegi veel suuremad kui kodumaal. Ka Eestis käinud, aga paistab, et ei ole veel siinset publikut nakatada suutnud. Esimene mõte oli, et nagu mahedam ja elektro- ning soulipuudutusega Pet Shop Boys, aga mitte päris. Isikupäraselt veiderdav, eriti just vokaali osas, omapäraste tantsuliigutuste ja moeshow kostüümidega. Sellise komplektiga on väga hõlbus ka täiesti mööda tulistada, näiteks kui teatraalsus muusikalise sarmi varju jätab. Tühja rabelemist ei olnud siiski täheldada. Ei oska öelda, kas rahvahulga tingis nende esinemisaeg või siis kuidagi sõna levis, aga saal oli natuke tihedamalt täis kui muidu. Ja see rahvas oli neil ka peos. Kui peaksin Baltikumist mõne artisti läbimurde peale midagi panustama, siis ma panustaks ilmselt neile.

Esines ka kaks Eesti artisti, mõlemad ühemehepundid. Maaaluses kontserdikompleksis toimunud soojenduspeo avanud Noëp ja viimase päeva õhtul esinenud Mart Avi. Kaks täiesti erinevat karakterit. Ma esindan seda mõtet, kes usub veiderdavat sünteesi rohkem ja Avi on suutnud alati muljet avaldada. Kuigi valdav osa neist, kellele teda soovitasin, pidasid teda natuke liiga kangeks kraamiks. Välja arvatud paar poolakat. Noëpi kohta jäi rahvusvaheline seisukoht paraku kuulmata, aga kuna enne tema ülesastumist pakuti baaris tasuta õlut, siis kipun arvama, et tema publik oli ehk veidi rohkem andunud.

Muide, alles läinud pühapäeval tuli ühel koosviibimisel jutuks, et ma ei olegi ainuke, kelle arvates on viimastel aastatel vähegi nime teinud kohalike artistide puhul kõige paremini sobivaks indiaaninimeks Seisev Vesi. Mitte põranda all vaid põranda peal. Minust oluliselt nupukama inimese sõnutsi on värk soomestunud. Olen end sageli leidnud mõttelt, et tehniliselt pädeva taseme saavutamine on küll enamvähem, aga muusikaline isikupära on päris vaeslapse ossa jäänud. Selle asemel, et sõlmida leping kuradiga, paistab ideaaliks olevat viielise õpilase tublidus. Äkki tõesti on mureks, et kui korra telekasse satud, siis kõik sugulased näevad ja mõni hakkab veel halvasti arvama, kui olek, karakter ja kõlapilt ei ole tore ja vahva.

Vahest seetõttu poleks paha mõte seada värskuse huvides tõesti veidi rohkem pilke sinna, mida BUSH oma fookuses hoiab. Ka strateegiliselt mitte kõige nürim samm, sest vähe on neid sugulasi, kes vaataks Horvaatia televisiooni.