Muri.
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Wolong 臥龍 (FPRS001)

Sander Saarmets (V4R1): Aasta viimase soovitusena on mul hea meel pakkuda teile läbilõiget Taiwani tänavusest elektroonikast: Future Proof on viimastel aastatel esile kerkinud Taipei ürituste sari, mis oktoobris väljastas esimese ülevaatliku kogumiku sealsest skenest. Mitmeid neist artistidest on õnnestunud ka laivis näha.

Luvless – "Vary in Colour"

Marko Mörö: Sõda Leipzigi linna all on mõnusa kaminahausi juhtpositsioonide pärast korralikult lahti läinud, sest just sealt on pärit mees nimega Luvless. Lihtne põnts, mis paneb hetkeks maailmas toimuvat unustama ning korraks on nagu võrdlemisi pohhui, et normaalse hinnaga alksi saab Lätist, et papliallee asendub asfaltiga või et maailm saab varsti üldse otsa. Luvless’i suguseid kutte on vaja, sest ilu on vaja. Proovi ka Luvless’i “Down With You Baby” jms ning kui ikka on eriti puine olla, helista mulle, ma tulen pudeliga läbi. Või noh, ei tule, aga siiski.

Vomito Negro – "Sister Voodoo"

Evert: Mu vanal Belgia lemmikul Vomito Negrol ilmus õnneks uus album "Black Plague" – juba kartsin, et jään 2017. aasta ühe parima albumi väljapakkumisega hätta. Aga ei! Plaadi neljas lugu "Sister Voodoo" on mõnus kehamuusika ja witch house’i flirt mis kohe alguses mul mitmendale ringile läks. Black Plague läbinisti on Vomito Negrole iseäraliku rikkaliku soundiga, endiselt müstiline, kuri ja matsutab kenasti ka EBM-i taktis, nagu peab. Kes Vomito Negroga algust teha tahab, siis proovige esmalt 2013ndal aastal ilmunud Fall Of An Empire-i ja miski pole enam endine.

Naked – "Disease"

Mariliis Mõttus (Müürileht): Naked on valanud oma värskesse EPsse “Total Power Exchange” komplekti BDSMi praktikast, “Salòst”, öökimishäältest jms. "Disease" on see, kuidas kõlab viha muusikasse valatuna ning kriibib maksimaalse power elektroonikaga mõnusalt kõrvu.

Daniel Arp – "Repetición (XXXENTIAL Remix)"

Ivo: Minu Spotify “Your 2017 Wrapped” annab küll üpris soliidse 33247 minutit muusikakuulamist, aga lisaks sellele, et sealne top1 lugu juhtus olema hoopiski 2016 pala, tundub mulle, et lõppeva muusika-aasta veetsin rohkemgi peaaegu surnuks kuulutatud Soundcloudis. Jube kahju, et SC kuidagi Last.fmi koos Spotify ja mp3-dega kuulamisi kokku ei korja. Nii saaks sealt aasta lõpus palju edumeelsemalt spikerdada igast edetabelite tarvis kuulamisi. Peab ka ütlema, et ehkki ilmselt kuulamisminuteid oli SC-s kenasti, siis sealse musavaliku kirjusse pakkujaringi süvenemine kippus olema pigem erand. SC on mu jaoks üldiselt värskema elektroonika kaevandamisallikas ning iga särtsakamalt kõlava klipi tundmatusse uute tegijasse süvenemine on enamasti ka ajaraisk. Trend on üpris minimalistlikud profiilid, pigem mõne hashtagi kui midagi päriselt ütleva kirjeldusega ja enamasti pole suuremat tolku ka mõne muu kanali profiili väljakaevamisest. Seega ehk “aasta looks” olekski parajalt sobiv võtta mõni üpris suvaline kõrvajäänud küttelugu SCst, iseloomustamaks möödunud aastat. Esimene kättejuhtuv on kuulamiseks üleval, Mehhiko produtsendi Daniel Arpi loost "Repetición" on miksi viksinud Valgevene produtsent XXXENTIAL.

Mutoid Man – "Headrush"

Kaarel Nõmmik: Albumeid ei olegi väga palju lõppeval aastal kuulanud, rohkem mikse ja üksikuid lugusid siit-sealt. Hiljuti jäi aga kõrva Cave In’i ja Converge’i tüüpide supergrupp Mutoid Man, kelle kogu album “War Moans” on korralik pastišš, mis teeb kaasaegses võtmes kummarduse vanadele hevi- ja thrashihiiglastele. Lood on lühikesed, gaas on põhjas ja keel on põses. Mida veel tahta. Erisoovituseks olekski kananahka tekitava vokaaliga kesktormaja "Headrush".

Daecolm X Mali Koa – "Sexual" (NEIKED Ft. Dyo Cover)

Peinka: Härdaks teeb ja mahlad nõrguma. Kõhu alt soojaks. Kaenlaalt sügelema. Võib unustada ennast katsuma. Karvkatet kikitav. Seksuaalselt emantsipeerunud naissoo lauluke.

King Gizzard & The Lizard Wizard – „Rattlesnake”

Ester: Keelt sõlme keerava nimega Austraalia bänd King Gizzard & The Lizard Wizard suutis sel aastal välja anda viis albumit ning „Flying Microtonal Banana” on neist esimene. Ma muidu sellist 60ndate ihaluses rähklevat psühhedeeliat ei kannata, aga see bänd on osanud jaburate videote („People-Vultures” näiteks) ja mingi veidra äraspidise hipiolekuga huvi äratada ning näiteks lood „Rattlesnake” ja „Sleep Drifter” on mõlemad ikka täiesti mõnusalt transsi sõidutavad. Ma teiste selle aasta albumiteni veel põhjalikumalt jõudnud ei ole, need juba veits kõrgem level ka, onju Pez?

Kurjam – "Seda kurb on vaadata"

voss: East Trading Wang/One Dollar Project kohtub Kurjami lüürilise kvaliteetessentsiga, tõstes viimase helipildi seni küündimatuks jäänud tasemele. Tulemuseks on hingepugev nostalgiline igatsus rohkema sarnase heliloome järgi pidurdamatu-surematu Kurjami praeguses reinkarnatsioonis, sest plaat on kahjuks lihtsalt liiga lühike, aga väga hea.

12EEK Monkey – "Piksepalve"

Martin: Eesti selle aasta kõige olulisemal plaadil on tegelikult ka võib-olla isegi mõned veelgi ägedama võnkega ja rohkem tuntust kogunud lood, aga plaadi avalugu "Piksepalve" illustreerib minu meelest kõige paremini, kui hästi Põhjamaade Hirm ja Genka kokku sobivad ja uue terviku loovad. Nagu nahkpüksid ja black metal. Annab tervele plaadile väga veenva aluse, et hiljem ei teki mingit kahtlustki, et kõik ülejäänud lood peavad just sellised olema nagu nad on.

IC3PEAK – "Грустная Сука"

Rene13: Ilmselt Venemaa witchouse skene suurim nimi, (bändinime järgi lausa health goth aga see ei ole väga tõsiselt mõeldud) ei ole küll eraldi sellise pilguga kunagi lähenenud aga nemad on pidevalt pildis. Või mis witchhouse enam, sellest skenest nad kunagi alustasid ja tänavuse albumiga "Сладкая Жизнь" on sealt hüppe mujale teinud. Aga päritolu kõlab siiski läbi, nende puhul Nastya intsensiivne vokaal ja kohati endiselt trapilikud loopõhjad. Kuigi tänavune album väga korda ei läinud, jäi videolugu pikemalt kõrvade vahele. See kõlab kui automaadivalang ja on samal ajal ka väga Ic3peak. Kindlasti üks aasta parimaid lugusid. Ühtlasi võivad ka Die Antwoordi või Tommy Cash’i sõbrad sellega õnne proovida, ehk näkkab. Kuigi viimane keskendub peamiselt laiale elule nagu olen aru saanud ja Ic3peak on rohkem häda ja viletsuse apologeedid.

White Noise Sounds of Frozen Arctic Ocean with Polar Icebreaker Idling – Creating Delta Waves

Ahti: Otseselt mitte isegi muusika, aga lugu, mida olen vast see aasta kõige rohkem kuulanud (nii koguselt kui pikkuselt). Lugu, kui on vaja aju tööst "välja" või "sisse lülitada". Tõmbab varbaotsad surisema oma tooruses. Kõige sürrimad efektid sünnivad siis, kui paned teisele loole alla mängima.