Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Sortilegia – Night’s Mouth

Ingmar Aasoja (Thou Shell of Death, Howls of Winter): Minimalistliku black metaliga annab tänapäeval teha veel mussi, mis ei ole ebaoriginaalne. Luua sama atmosfäär, mis Darkthrone oma varajaste albumitega ning samal ajal mitte midagi kopeerida.

(NB! Vabariigi kõige pläkkmetalim festival Howls of Winter toimub juba järgmisel nädalavahetusel – 15.-17. veebruaril. Tugev soovitus! – toim.)

Glaare – "Surrender/Control"

Ain Rada (Bat Sounds): Kui teile meeldib darkwave, dream pop, shoegaze, post-punk, goth-rock, siis on see just teile. Veelgi parem, te saate need head asjad kõik ühekorraga, nätaki. Loo üleminutiline intro suubub lõpuks pikki sekundeid kestvasse ärevasse vaikusse, mis annab mõista, et kohe-kohe jääte seina alla. Loos sisalduva eepilise potentsiaali paremaks realiseerimiseks, et kuulaja sellest rabatuna saaks õndsalt silmad kinni ühe koha peal tammuda, on kindlasti kasu volüümivõimelisest helisüsteemist.

Shopping – "New Values"

Indrek Mesikepp: Kes tänapäeval postpunki teeb, peab arvestama, et nii või teisiti meenub seda kuulates mõni vana bänd. Enamasti on tulemus otseselt epigoonlik, vaid mõnel harval, väga harval juhul kõlab uus postpunk omanäoliselt. Üks neist vähestest headest näidetest on Shopping. Terav kitarr, äge biit, sotsiaalsed tekstid – see on ju nagu Gang Of Four. Ja siis natuke nagu The Slits. Koguni debüütplaadi nimi „Consumer Complaints“ läheb riimi Gang Of Fouri debüütsingliga – „Damaged Goods“. Aga sellest pole absoluutselt lugu, sest Shoppingu muusika mõjub värskelt. Ja paneb tantsima – nagu minupärast kasvõi Public Image Limited oma parimail hetkedel.
Fakte ka. Shopping on trio. Nad on Londonist. Ja mõnevõrra Glasgow’st. Lugu „New Values“ tuleb nende kolmandalt, jaanuari lõpus ilmunud albumilt „The Official Body“, mille produtseeris Orange Juice’i Edwyn Collins.

Holygram – "Still There"

Evert: Mulle meeldivad küll need videod, kus hoiatab ka ilusasti ära, et see võib põhjustada epilepsiahoogu. Andke aga tulla! Televisioon on teada-tuntud massihävitusrelv mitte ainult neile, kes ei kannata virvendavat pilti. Lugege kokku. mitu inimest on leitud kodunt üksi, ainsaks kaaslaseks viimased poolteist nädalat tühja lärmav telekas!
Ma leidsin Holygrami omanimelise EP aga hoopis eelmisel aastal ilmunud remikside tõttu, EP ise on aga 2016-ndast aastast ja kannab enda kukil vaid viite lugu. Siin fs just räägib mõnusast kaasaegsest ja omanäolisest postpungist, viskan siis samuti puid alla. Holygram kõlab mitte nagu üks vana bänd, vaid lausa mitu, kuid nende headus peitub selles, et nad teevad seda siiski unelevalt hästi.

The Lost Broadcast- "Souvenirs"

MC STan B:Üks päev fesaris ringisurfates tuletas sõber oma postitusega meelde, et tal ju ka bänd ja teeb mussi ka. 15 aastat juba, kuigi viimasel seitsmel pole midagi üllitatud. Siiski, ilmus just paar nädalat tagasi The Lost Broadcasti EP "Souvenirs". Seekord aitas vokaaliga välja Mikk Tammepõld ja tulemus on vägagi solid. Väärt kraam, Lauri ja Antti!

Silvia Kastel – "Target"

Marko: Hea plaat Blackest Ever Blacki alt, minu jaoks uus artist, aga nüüd infot ammutades selgus, et põrandaalustes eksperimentaalmuusika ringkondades juba tükk aega tegutsenud naine. Võibolla see sõna "eksperimentaalne" nüüd hirmutabki osad ära, aga oodake! Selles loos ja sellel plaadil ei ole kohti, mis ehmataks. Kõik läheb väga rahulikult, süngelt ja konkreetselt.

Hizy Stone – Vie Ta Vie

Ivo: Tõstan selle loo esile peamiselt eksootika tõttu. Elevandiluurannikult pärit mees, kes on jõudnud Ida-Virumaale – Tallinna-kesksetele veel mitmekordne eksootika, eksole. Hizy Stone levitab oma lüürika kaudu rahusõnumit ja selle kohta peaks kommentaare omajagu olema. Kodukandi poliitilise maadluse tõttu pani tookord sealt plehku umbes Eesti-täis rahvast, tema jõudis siia lõpuks kakaoube transportinud kaubalaeva pardal ning just isiklik sõjakogemus, igatsus maailmarahu ning üksteisemõistmise järgi peegelduvadki tema lüürikas. Video küll pole mu meelest suurem asi – ilmselgelt on raisku lastud kontrastide võimalus. Näiteks, jätkata alguses oleva temaatikaga, miks mitte lõunamaa mees tegemas lumeingleid, kelgutamas ja kiluvõileiba söömas?

Street Cleaner – Bitches, Leave!

Kirill: Kui Dick Jones ED-209’ga kontorisse jõudis, oli RoboCop juba tänaval.