Sel neljapäeval, 8. veebruaril, on võimalus kuulata Rada7.ee eelkuulamises Dead Furiese uut täispikka albumit "Rock City a Go Go". Lisaks esitletakse tutikat vinüülplaati miniturneel, mis hõlmab kuute Eesti linna: Tallinna, Tartut, Pärnut, Rakveret, Valgat ja Viljandit. Pange vaim valmis!
See kõik on enam kui piisav põhjus, et teha lähemalt juttu bändiliikmete Ardo Fury, Robert Fury ja Erik Furyga. Saate kohe teada, et see kamp võttis sügisel kätte, sättis ennast sisse oma mõnusasse maamajja ja lindistas uue plaadi sisse vaid seitsme tunniga! Tundub, et need kutid on oma energiaressursside juures täiesti tikksirgelt tagajalgadel seisvad selgroogsed, kes lubavad ja suudavadki välja anda iga aasta ühe albumi, millel vähemalt pooled lood on hitid.
Kuidas aasta algus läinud on? Olete vahepeal kohtunud, proove teinud? Lindistamise raske periood on viimaks seljataga – saate puhata?
Ardo: Aasta algus on olnud ähvardavalt tihe ja töökas. Salvestamine oli tegelikult isegi see kõige lihtsam ja lõbusam osa kogu kompotist. Kusjuures, ma juba tunnen, et ma läheks heameelega uuesti meie kullakallisse Matsiranna Sound Citysse tagasi…
Robert: Kolisime proovika Rävala tänavalt Telliskivvi. Uue kodu ärevus.
Ardo: …jätaks kõik muu vahele ja salvestaks uut plaati, käiks saunas, teeks lolle nalju ja keedaks hommikul putru.
Robert: Mõnus on, nagu oleks andnud omale uue aasta lubaduse ja sellest ka kinni pidanud.
Dead Furies – Hard Rock Laagris, 2017Foto: Olevus Art
Oot, lindistasite jälle seal idüllilises mereäärses majakeses?
Robert: Ikka. Meie salvestasime, Magnus (Magnus Andre – toim.) ja koer ootasid maja ees, sest hoone ise on nii väike, et nad sisse ei mahtunud. Nii et plaat sündis läbi Magnuse kannatuste.
Ardo: Jep, hommikul käisime suhteliselt rõske ilmaga paljalt ujumas ja hobuseid toitmas. Kas ei kõla romantiliselt?
Erik: Ärgem unustagem ka sauna, kui lood purgis olid!
Ardo: Lood peavad purgis olema jah, muidu sauna ei saa. Ideaalse suurusega purk, mis ümber ei kuku.
Lindistasite täpsemalt millal? Sügisel?
Erik: Sügis.
Ardo: 15. oktoobril. Täpselt seitse tundi.
Ühe päevaga tegite selle tõesti ära või?
Ardo: Mitte ühe päeva, vaid seitsme tunniga!
Erik: Bass, trumm, saatekitarr – seitsme tunniga 12 lugu. Peab tõdema, et sai ka kõvasti harjutatud selleks päevaks.
Ardo: Kuigi eks pärast on vokaalide ja soolokitarridega ka tegemist, aga see on nagu kirsi asetamine tordile. Kui instrumentaal on nii hea nagu meil tehtud sai, siis kõik ülejäänu tuleb iseenesest.
Erik: Ülemäära raske salvestus kindlasti ei olnud, pigem oli tore ja lõbus.
Okei, kõlab päris retsilt ju. Ma arvasin, et ikka mõned päevad passisite seal, aga kohe läks andmiseks. Seitse tundi!!
Robert: See formaat sobib kuidagi meile. Konkreetne värk. Keskendud ja teed ära. Ei viitsi mõelda kohapeal ja passida niisama.
Ardo: Meil on selline traditsioon, et õhtul ehitame stuudio üles ja teeme proovisalvestuse ära, et hommikul alustades oleks vähem kõrvalisi tegevusi. Õnneks kujunes sellest proovisessioonist päris korralik jämm.
Erik: Tegelt sai kolm päeva seal oldud – esimesel pillid üles, teisel salvestasime ja kolmandal ujusime meres.
Ardo: Magnusega oli ülilahe koos mängida ja end niiöelda häälestada. Tšakrad sai kenasti lahti.
Erik: Seltskonna vaib oli tõesti super.
Magnusele oli see juba tuttav majake, eks?
Ardo: Jah, eelmise plaadi me tegime täpselt samamoodi. Magnusel on juba mingi oma teooria, miks seal ruumis see saund nii munadega jääb. Aga seda saladust me ei avalikusta!
Dead Furies – Tavastia klubi, HelsinkiFoto: Ken Keller
Ardo, räägi bändi kokkusaamise lugu ka ära, mis loogika viis teed Eriku ja Robertini? Saan aru, et midagi Dead Furiese sarnast oled sa juba ammu igatsenud…
Ardo: Kusjuures varem ei olnudki seda unistust tegelikult. See bänd tekkis täpselt siis, kui ta tekkima pidi. Tõenäoliselt olen ma viimase 15. aastaga 10 sellist bändi kokku pannud, aga see on ju klassika. Enamasti jääb kõik lihtsalt jutu tasemele ja ei jõua kaugemale, sest ei olda lihtsalt 100% selles kohas omadega.
Robertiga oleme me mitmeid välismaised kontserte koos külastanud ja me panime nii palju bände kokku, et lõpuks lihtsalt pidi see bänd tekkima. Force of nature. Erikuga me rääkisime enam-vähem samamoodi mingi bändi tegemisest ja tõenäoliselt 10 aastat varem.
Ühel hetkel avastasin, et mul on terve albumitäis demosid. Ja kes mulle esimesena meelde tulid? Robert ja Erik loomulikult!
Erik, Robert – kommenteerige.
Erik: Kuna Ardoga oli tõesti juttu umbesmingisellisebändi tegemisest, siis pikka juttu polnud – sain demod, kuulasin-mõtlesin ja hakkasime peale. Mul olid mõned mõtted juba enne bändiga liitumist valmis. Mingi ettekujutus oli. Kirjutamise protsessis on rohkem nii, et nüansside lihvimine prooviruumis on kõigi töö ja siia-sinna saab igaüks oma idee vahele lisada.
Robert: Kontsertidel käigu jätkuks, et üks meie ühine lemmik Turbonegro on viimasel ajal mingit suvalist pissi hakanud kahjuks tootma. Et ma siin natuke olen mures nende pärast. Loodan, et leiavad end taas üles. Turbonegrot oleme vaatamas käinud mitu korda koos. Ja Tallinnas hostisime nende tribuutbändi Turbomongo. Aga käed lõime Ardoga Tapperis Nervosa kontserdil, leti ees. Seal sai kokku lepitud, et hakkame päriselt tegema. Päriselt-päriselt.
Ardo: Jah, no talkin’ all action! Ma küsisin, kas sa Robert vajad veel mõtlemisaega. Sa tegid suured silmad, et millest sa räägid ja kõik on otsustatud. Kuidagi nii vist kulmineerus see õhtu.
Robert: Jutt algas baarijärjekorras. Meie ees oli viis inimest. Kui saime õlled kätte, siis juba lõime kokku, allkirjastamaks suulist lepingut.
Ardo: Ma ei ole harjunud selliste asjadega, et inimesed suudavad selliseid asju kohe ära otsustada. Eriti muusikute maailmas. Kõikidel on 100 projekti ja bändi korraga käsil, aga perfektne oli see, et meil polnud kellelgi ühtegi teist bändi sellel hetkel. Väga haruldane.
(Dead Furiese liikmete eelmised muusikaprojektid: Ardo – Kingpin, Patient Zero, Shelton San, Loom, World, Pedigree, Tallinn Daggers. Robert – Blind, Hellroad Orange, Nocturnal Beast Inside, Motherfire. Erik – Leech, Loom. – toim.)
Järgmine samm oligi kohe kiirelt plaat küpsetada?
Ardo: Kõigepealt EP "Devil’s Musik." Ja tegelikult me ikka tegime kõvasti tööd enne, kui me midagi salvestama hakkasime. Mängisime lihtsalt koos nii palju kui võimalik. Harjutasime ja harjutasime nii, et näpud verel.
Erik: Plaat tuli ära teha, sest muidu oleks uued lood peale hakanud pressima. Ardo on produktiivne lookirjutaja.
Ardo: Me teeme lisaks iga plaadi ilmumisega ka uue plaadifirma! Aastas üks album ja üks plaadifirma!
Mis saab vanast plaadifirmast?
Ardo: Pole veel otsustanud. Me võime selle Fuck Art, Let’s Dance Recordsi sulle maha müüa.
Lähme siit nüüd töö viljade juurde edasi. Uus täispikk, vinüülplaadil! Vinüül on ikka kõige bossim helikandja, kas kõik on minuga nõus?
Robert: Jah.
Ardo: Jah, bosside boss. Nagu Marko Atso ütles: "Kui sind ei ole vinüülil, siis sind pole olemas." Me oleme nüüd olemas!
Erik: Tunnistan, et mul on suhe vinüülplaatidega vähene – mul on mängija, aga ma ei kasuta seda väga.
Ardo: Jah, kuigi selleks ei peagi grammarit omama, et sellist formaati hinnata. Eriti digimaailmas. Ma usun, et väga paljud, kes ostavad vinüüle, kuulavad 90% oma ajast ikka digitaalselt muusikat.
Robert: Samas pean endiselt lugu ka CD-dest ja isegi ostan neid. Ning kassette. Selles mõttes ma ennast vastu vinüüle üksi kodus pimedas ei hõõru. Peaasi, et muusika oleks äge.
Ardo: Minujaoks ei ole enam lihtsalt vahet, kas CD või mp3. Vinüülilt kõlab muusika teistmoodi, aga CD ja Spotify kõlavad samamoodi. Kassett on täiesti mõttetu. Sellest ma ei saa enam aru. Kassett oli siis asendamatu, kui oli vaja raadiost muusikat lindistada või duubelmakiga ümber salvestada, aga hetkel ei oska kassetist lugu pidada.
Vaatan, et uue ihufotograafi olete ka omale leidnud, Maris Saviku fotod kõikjal!
Erik: Marise stiil lihtsalt sobib meile.
Robert: Maris tegi ühel Tartu kontserdil meist pilte. Järgmine päev läks võttis fotoka seest mälukaardi, tõmbas arvutisse ja avastas sealt pildid meist. Talle tuli see üllatusena, sest omasõnul ta ei mäletanud väga meie pildistamist. Ometi oli see perfektne töö. Kasutasime koheselt esimese albumi kaanel.
Ardo: Maris on lahe ja ta oskab meid näha nii, nagu meid nägema peab.
Dead Furies "Rock City a Go Go" 12" kaanepildi autoriks on fotograaf Maris Savik.
Torkan siia vahele ka esimese fänniküsimuse. Milline on teie kõigi lemmik plaadikaane kujundus!
Robert: Obituary – "Cause of Death" – ilmselt olen seda kõige rohkem vaadanud elus ja püüdnud ka maha joonistada.
Ardo: Elvis Presley esimene album, Rock n’ Roll. 1956.
Robert: Aa, no muidugi Stone – "Stone" ka. Rohkem ei tohi mõelda.
Ardo: Ma lapsena armastasin Iron Maideni kujundusi. "Somewhere in Time" albumikaasi ma vaatasin tunde.
Erik: Tool – "Lateralus".
Nüüd kevade hakul tuuritate kodumaal uue plaadiga, mitte nii hullult kui Trad.Attack – aga siiski. Millist kontserti kõige rohkem ootate?
Ardo: Esimest ikka.
Robert: Tallinna ja Valga.
Erik: Esimene jah, aga samas ka Valga… Nonäe!
Robert: Tallinnat sellepärast, et on esimene ja Snake’is. Valgat sellepärast, et eksootika ikkagi teatud mõttes. Tundub lihtsalt põnev, et Valgas on oma rokiklubi.
Ardo: Esimene kontsert on nagu lugudelt süütuse võtmine. Paljusid laule ei ole me veel lives mänginud. Enamikku isegi. Snakehouse klubis mängisime me ka oma esimese kontserdi, seega on see koht märgilise tähendusega. Seekord mul ei ole käsi kipsis, mis on hea. Kuigi nädal on veel aega, kes teab, mis juhtuda võib…
Kontserdiks ettevalmistumine. Kustkohast tuleb teie puhul energia? Täpselt kui palju speedi tarvitate?
Robert: Kontserdiks ettevalmistumine käib nii, et püüame alati enne esinemisi teha rohkem proove. Ja siis kontserdipäeval toimub see maailma nõmedaim asi – ootamine.
Ardo: Mulle meeldib see ootusärevus isegi. Vaikus enne tormi.
Erik: Vahetult enne laivi ikka hüppame ja kargame, et end õigesse transsi viia… rock’n’roll trance it is then.
Ardo: Täitsa oleneb. Üritame lihtsalt vähemalt tund enne esinemist koos ühes ruumis olla ja samale lainele saada.
Dead Furies – Genialistide Klubis, 2017Foto: Maris Savik
Sport ka siiski aitab tänapäeval vormis hoida? Erik on suuskadel ja jalgrattal oma piltidel pidevalt. Ardo, mängid sa talvel ka jalkat? Robert, mis su spordinarks on?
Ardo: Seks ka, loomulikult. Seks ja igahommikune jõusaal.
Robert: Praegusel ajal käin korvpalli mängimas. Ja jooksmas ka natuke. Füüsiliselt on vorm sellegipoolest elu sitem vist. Kahju, et ei saanud poksis edasi käia, seoses mingite lollide tüsistustega. Vormis oleku jätan Ardole ja Erikule.
Kui oluline on Dead Furiesel olla mõne blogi/raadiojaama vms nimekirjas? Edetabelid tekitavad hasarti?
Erik: Eks ikka on, asja mõte on ju selles, et meie muusika jõuaks inimesteni.
Robert: Just. Ikka on oluline.
Ardo: Hispaania ja Prantsusmaa raadiokanalid armastavad meid. Ma tunnen väga mugavalt end selles olukorras, et mujal on huvi suurem, kui kodumaal.
Robert: No kodumaal on ka siiski huvi. Et päris nii ju ka ei ütleks!
Ardo: Kusjuures kõik välismaa DJ-d ja arvustajad on meid ise leidnud. Jah, ma ütlesin, et mujal on huvi suurem, aga ega see kodumaal olematu pole.
Robert: Välismaal on lihtsalt rohkem inimesi, kes on keskendunud sellist tüüpi muusikale ja kuna action rock bände ülemäära palju pole, siis pole ka meie leidmine raske.
Ardo: Facebooki statistika järgi vaatan näiteks, et viimasel ajal meie Facebooki lehega liitujaist on 80%-ulatuses mujalt.
Paljud sooviksid just sama – et pakutaks välisesinemisi, et mujal ostetaks plaate. Eesti publik on vist suures osas selline veits kinnine ja mornivõitu?
Ardo: Päris nii ei saa öelda. Raadiojaamadele ise oma muusikat ei saada, aga promotöö on ikka 24h töö.
On sul promo osas head nippi muusika levitamiseks? Radaseitsme eelkuulamine on päris populaarne meil, kas oskad kodumaisele bändile veel midagi innustavat öelda?
Ardo: Olen aastatega aru saanud, et mingeid imetrikke ei ole olemas. Muusika levib ise, kui see on piisavalt hea ning kui sellisele muusikale on parasjagu turgu.
Vaatasin, et sa käisid hiljuti Eesti Muusikaauhindade galal Pedigree võidule kaasa elamas. Kas on võimalik tulevikus mõnele EMA-auhinnale kandideerida?
Ardo: Rohkem ei oska öelda, peale selle, et "Rock City a Go Go" võidab järgmisel aastal kõik auhinnad. Kõikides kategooriates. Isegi räpis.
Robert: Kui võidame, siis on see väga hea üritus. Kui ei, siis on EMA kindlasti mõttetu ja halb. Nagu ikka.
Ardo: Mulle on mu oma ema väga oluline.
Unistamisest. Mis võiks olla üldse parim stsenaarium, mis Dead Furiese kui bändiga juhtuda võiks? Unistate rokkstaari elust, on see eesmärk?
Ardo: Tead, mis? See, et järgmine plaat oleks parem, kui praegune. See oleks parim.
Robert: Kirjutan alla.
Erik: Ikka peab looming paremaks minema, mis muidu point oleks? Muide, rokkstaaride hea elu lõppes 90ndatega.
Robert: Tõmbame teema korraks lahti – mis see rokkstaari elu tänapäeval on? Usun, et selle sõna tähendus on palju muutunud.
Erik: Muusika on bisness ikkagi ju, milleks muusikutele üldse maksta? Tänapäeva rokkstaarid vist nii laia elu enam ei ela, või kuidas?
Ardo: Tead, miks vanasti paljudel bändidel olid esimesed plaadid head ja siis läks kõik allamäge? Üritaks seda parandada – fookus läks valesse kohta suht kiirelt neil.
Robert: Fookust on väga okei viia valesse kohta. Aga ainult lühikesteks hetkedeks. Vale koha fookus ei saa hakata dikteerima seda põhiasja.
Ardo: Jah, aga see on omaette kunst, eks.
Robert: Ja keegi pole sündinud valmis kunstnikuks. Ikka töö käigus õpitakse siin meistriks.
Ardo: Õnneks tänapäeva bändid ei ole enam üheksa kuud järjest tuuril ja nii lappama lihtsalt ei saa minna.
Paras hetk! Tõmban varrukast järgmise fänniküsimuse! Ütleme, et mõni teist jääb kellelegi silma… Kui Warneri plaadifirma boss avastaks Kingpini ja pakuks tuuri Deftonesiga pluss kolme albumi lepingut, kas sa, Ardo, jätaks Dead Furiese ja võtaks pakkumise vastu?
Ardo: Kui sa mind võib-olla natuke rohkem tunneksid, siis teaksid vastust juba mõtlemata. Loomulikult jah! Poole albumi pealt müüks ma maha idee bändinime muuta. Ja Dead Furiese järgmised albumid ilmuksid Warneri alt.
Robert: Seejärel tuleks teha Warneri bossist dokkar, kuidas ta üldse sellise ideeni jõudis. Ei tea, mis seal need väljaandmise järjekorrad on? Kolm aastat?
Ardo: See on omaette teema jah. Ma just lugesin, et Holy Motors salvestas oma ilmuva albumi aasta tagasi. Help! Parim on ikka iga aasta uus plaadifirma ja album kahe kuuga saviplaadil.
Plaanite peale kodumaa tuuri juba mõnda gigi ka katsetuseks mujal?
Ardo: Üks Prantsuse DJ saatis mulle just mp3 oma saatest, kus ta mängis meie uut albumit.
Robert: Oo, tore!
Ardo: Me mängisime ju alles hiljuti Moskvas ja Helsingis. Läbirääkimised käivad ühe Hispaania festivaliga, aga järgmiseks aastaks. Vaatame, mis saama hakkab. Põhiline on see, et albumiga oleme ülirahul.
Ma loodan, et see võetakse mõnusalt vastu ka Eesti publiku seas. Mitte ainult Tallinnas ja Valgas, aga ka Viljandis ja Tartus ja… kus veel?
Ardo: Kui nad armastavad meid, siis me armastame ka neid.
Erik: Pärnus ja Rakveres esineme samuti.
Robert: Välismaal esinemistega on selles mõttes ikka nii, et tuleb hoolikalt planeerida ja läbi rääkida. Ega keegi ju ei kulda sind üle tingimustega. Selles mõttes on see kõik töö – kuhu, kellega, kuidas.
Erik: Eesti tuur tuleb kindlasti väga lahe. Hetkel suuname siiski kogu energia sellele.
Ardo: Ja me tuleme kohale, valame kõik oma energiaga üle, müüme plaate ja ootame kõiki meiega juttu rääkima. Ülimalt lihtne.
Kas te kogute trofeesid? Mida teete lavale pillutud aluspesu ja rinnahoidjatega?
Üks vanem pilt ka siia lõppu. Karmimad proovika-ajad, Rävala puiestee 2016.
Robert: Ärge visake midagi lavale. Kandke ikka ise oma aluspesu. Töötava trussiku lavale viskamine on ju puhas raiskamine.
Ardo: Pole veel ühtegi visatud mulle, seega ei oska vastata. Tõenäoliselt oleks see tänapäeva kontekstis lausa šokeeriv, kui keegi seda teeks. Võib-olla soovitaks professionaalset abi.
Erik: Võõra aluspesu korjamise vastu huvi puudub.
Mis oli viimane plaat, mille omale ostsite? Kas satute vahel ka plaadituru kastidesse tuhnima?
Erik: Vist oli mingi Santana kogumik mul viimane. Plaaditurule pole jõudnud.
Ardo: Viimane plaat oli AC/DC “Dirty Deeds Done Dirt Cheap” ja sellest väiksest poest, mis on DM baari vastas. Viimasel ajal väga palju ei ole olnud mahti plaatide ostmisega tegeleda. Tegelikuit viimane ost oli hoopis 300 eksemplari “Rock City a Go Go” nimelist albumit.
Robert: Viimane oli digialbum Bandcampist. Föllakzoid "II". Second hand kaupluste plaadikaste väga ei tuuselda, seal eranditult mingi Rootsi 70ndate koguperemuusika. Ainus soliidne kasutatud plaadikast on Mustamäel Magistrali keldris.
Lõpetuseks küsin lemmikmuusika asemel hoopis joogiretsepti – nii reede õhtuks kui järgmise päeva hommikuks.
Ardo: See retsept on lihtne! Klaas vett ja supilusikatäis õunaäädikat. Sellist õunaäädikat, kus ema sees on (apple cider vinegar mother – toim). Hommikul manustada esimese asjana ja õhtul viimasena! See on minu nooruse ja energia eliksiir.
Robert: Jooge, mida tahate. Mul selles suhtes suva.
Erik: Pits Ukraina viina ja hommikuks rohkelt vett!
Ardo: Õige, põhiline, et endale liiga ei tee.
Robert: No okei, mõtlesin ringi. Kaupsis müüakse ühte Armagnaci, pisike pudel. Maksab vist 12 eurot, aga kork on nagu pits. Selline hea põue panna… Aa, vahepeal on mingi alkoholiaktsiisitõus olnud. Ilmselt siis rohkem kui 12 eurot. Ega ta seal põues ei küsi küll, kas on hommik või õhtu.
Dead Furies "Rock City a Go Go" vinüülplaadiesitluse kuupäevad:
10. veebruaril Tallinna Snakehouse’s
17. veebruaril Tartu Genialistide klubis
09. märtsil Pärnu Kultuurikubis Tempel
17. märtsil Rakvere Kära Kantsis
7. aprillil Valga Rockiklubis
14. aprillil Viljandi Lennukitehases
Avalehe pildi autoriks on Ken Keller.