Kui räägitakse plaadipoe linnadest, siis Berliin on üks nendest. Vinylhub.com andmetel on seal 118 plaadipoodi – Tallinna kohta sama näitaja näiteks 15, Helsingil 29, Amsterdamil 79. Et need arvud rohkem linnapilti kajastaks, peaks ilmselt kasutusele võtma veel pindala, rahvaarvu ja leiutama konstandi η (hipsteri ja hipikonstant), aga las see jääda järgmiseks korraks. Samuti on mul tunne, et Berliini plaadipoodides on enamik muusikasõpru tuhninud juba sadu aastaid – võibolla valisin täiesti valed kohad, võibolla on midagi mida kõik ammu teavad, aga see selleks. Kirjeldan lihtsalt poode, mida suutsin kahe päeva jooksul külastada; mida võtsin, mida jätsin.

Plaadiretke efektiivsuse määrab suurel määral õnn ja natuke vähemal määral eeltöö. Vaatad, kus kandis ööbid, mis on suurimate poetihedusega piirkonnad, kuidas sinna saab, mis on kaupmeeste spetsialiteet, kuna äri lahti on ja kas üldse on avatud (Vinylhubis on teinekord iganenud andmed). Dijkstra algoritmi rakendades saaks kindlasti väga optimaalse plaani seada. Mina seekord nii põhjalik ei olnud. Vaatasin välja lihtsalt mõned poed sobivates piirkondades ja jätsin ülejäänud saatuse ja rahakoti hoolde.

Power Park Record Store

Päev 1, pood 1: Hip-Hop Vinyli nimi on üks eksitavamaid üldse – tegu on täiesti seinast-seina valikuga vinüülimaailma kaubanduskeskusega. Discogsi lehel on neil müügis ligi 80 000 plaati, veebipoest saab kõikvõimalikke tarvikuid riieteni välja. Kaupluses on üldiselt uuemad väljaanded. Suurem osa plaate on müügis veebi kaudu ja tellimusele saab ise järele tulla, mille tarvis on poes eraldi nurgake. Ise seal väga pikalt sorima ei jäänud, ei tekkinud kohest komforti, kuna pool ruumi meenutas spordipoodi. Uute plaatide valik sarnanes Eestis olemasolevale ja hinnatase pigem sama või kõrgem. Tore seik: sisse astudes pöörles poegrammofonil Velly Joonase – “Stopp, Seisku Aeg!” seitmetolline.
Hoiatus

Päev 1, pood 2: Audio-In – see pood oleks ilmselt optimeerimise käigus mul välja praagitud, kuna on kirjelduse järgi spetsialiseerunud klubi- ja tantsumuusikale. Aga on teada, et ka sellistes kohtades on tihtipeale mõni väiksem kast “krautrock”, “wave” või “80’s” või mõne muu teemavälise sildiga ning teinekord on sellistes outsider kastides stiili kohta huvitavaid leide. Nii ka seekord, tühjade kätega lahkuma ei pidanud.
Audio-InAudio-In

Päev 1, pood 3: Bis Auf’s Messer – sinna jõudsin juba peale lõunat. Turistiks olemine ja kaks esimest poodi on juba oma töö teinud. Näpuotsad on lödid, iga teine mõte peas on külm õlu ja entusiasm hakkab lahtuma. Aga sellest kohast saan korraliku adrenaliinilaksu – ei ole nii põnevasse eksperimentaalmuusika poodi varem sattnud. Eesruum on petlikult täis metalit ja punki. Valgest eesruumist aga pääseb hämarasse tagakambrisse, kus veel samapalju eksperimentaalmuusikat – ambienti, noise’i, drone’i ja indiet. Nii vinüüle, CD-sid, kassette, raamatuid kui ajalehti. Valik läheb järjest keerulisemaks, järjest peab plaate tagasi panema, kui tuleb huvitavam leid peale. Kuid siit tuleb ka ainuke tagasilöök – plaate ei saa kohapeal kuulata – grammofonideni ei jõua vool ja kohalikku asjapulka ei paista see väga segavat, nendib ainult, et tuleb siis elektrik kutsuda.
Bis Auf’s MesserBis Auf’s MesserBis Auf’s MesserBis Auf’s Messer

Päev 2, pood 1: Power Park Record Store – planeerimata, astun möödaminnes sisse ja saatus on hästi seadnud oma rajad, sest tegu on väga põneva valikuga second hand poega – house, techno, pop-rock, kraut-rock, synth-pop, jazz, klassika. Valges ja avaras poes puhas rõõm lapata. Vanad Jaapani ambient plaadid on sama rariteetsed kui 70ndate krautrockiplaadid ja selles poes oli näiteks viimastele pühendatud korralik valik. Hinnad on ainult sellised, et väga eksperimenteerimisruumi ei ole. Ilmselt on selles poes käinud ka Rainer Jancis, sest näppude vahelt käis läbi ka tema Greedy Shopping Disasteri ja Metro Luminalii vinüül.
Power Park Record Store
Power Park Record Store
Power Park Record Store
Power Park Record Store

Päev 2, pood 2: Bikini Waxx – ega tegelikult ei oleks mul sellesse poodi asja olnud, 97% ulatuses tantsumuusika, aga mis tegi poe enda üheks lemmikuks, on tema õdusus. Võiks öelda, et Berliini BiiT Me. Miski suure hoone hoovis väike aiamaja meenutav ehitis. Kaks korrust, mille vahel hädine trepp, mugavad kuulamistoolid, külmkapp joogi hankimiseks ja meeldiv teenindus. Hea meel, et leian ühe Dark Entries’i reliisi, aga natuke kahju, et rohkem seal midagi teha ei olnud, peab edasi sättima.
Bikini WaxxBikini WaxxBikini Waxx

Päev 2, pood 3: Kinni või ei leia.
Pood kinni

Päev 2, pood 4: Space Hall on võibolla siis kõige suurem pood, tuhandeid plaate stiilide järgi jaotatud. Proovin huvitavamate märksõnade juures lapata, palju huvitavat, aga pigem hindade tõttu vajuvad nad tagasi oma pessa. Kõige värvikam näide sellest oleks näiteks äkki Mondo poolemeetrine sektsioon, kuid mille hinnad algavad sealt 50€ kandist. Mingil hetkel muutub poes olev suitsulõhn tugevamaks ja selgub, et müüjad võivad poes suitsetada. Lihtsalt mainin ära sellepärast, et tavaliselt olen kohanud, et plaadipoodides tõmmatakse üks roheline kiire pläru, siin aga tavaline suits – mage. Tegelikult tahan kempsu ja baari leida, lasen jalga ja saatus asetab teepeale uue urka.
Space Hall

Päev 2, pood 5: Marla records on väike keldripood, aga pigem jälle rõhuga klubimuusikal, ronin ikkagi kiiresti välja. Leivapuru näitab tänavat pidi edasi ja näen mõnisada meetrit eemal rippuvaid värvilisi ümmargusi ringe, sellises asukohas pakun, et suure tõenäosusega on tegu vinüülidega. Ongi.
Plaadipoemajakad

Päev 2, pood 6: Sound Vinyl on väga kodune second hand pood. Ruumi vähe, aga palju ära mahutatud. Plaadid küllaltki räsitud ümbristega, aga hinnad jällegi odavad. Palju paari euro kaste. Jõud hakkab raugema ja jõuan valikuliselt läbi käia. Väsimusest võib aru saada näiteks, kui haaran õnnelikult White Lies’i singli 2€ eest ja pärast selgub, et tegu ei ole üldse selle artistiga, keda leidmise hetkel mõtlesin. Mingi sellenimeline lugu – ülitobe seik, mis arvad on võimatu juhtuma, aga juhtub. Kuigi ma olin arvestanud tegelikult juba kaks magasini tagasi, et aeg päevale joon alla tõmmata, annab sõbralik poepidaja kaasa veel kahe lähedalasuva asutuse flaierid. Nendest üks tõesti jääb ümber nurga tagasitee peale ja astun sisse, ainult korraks. Tegu samamoodi kitsa keldrivarakambriga, kuid kohe on selge, et valik palju põnevam (see väide on jälle individuaalne, osadele võib huvipakkuvam olla täiesti anonüümne plaadihunnik). Huvitavaks tegi võibolla selle külastuse ka olukord, et poodi sisenedes olen ainuke klient – muusika ei mängi, müüjat pole. Isegi tänavasuminat ei jõua ruumi. Südamehäält kuulates sobran new-wave kastides. Jah, leidub ikka plaate, mida tihti ei näe. Näiteks nüüd Laibachi “Opus Dei”, 20€, kas peaksin ostma või mitte, täielik deja vu olukord eelmise aasta ühe Stockholmi plaadipoe külastusega. Umbes siis katkestab täieliku vaikuse vesiklosetimühin, mis seletab vaikse olukorra lahti.
Sound VinylSound VinylVäga meeldiv valikVasakul härra, kellel nüüd on palju kergem

Tõmban selleks korraks joone alla, rahad raisatud ja doos käes. Väike kogemus Berliinis orienteerumiseks olemas. Kaardimakse olukord on muidugi Eestist väga erinev ja pigem tasub ikkagi sularahapatakaid ikkagi kaasas tassida (lisaks võib mõnes second hand poes suurema ostu puhul allahindlust saada). Üldiselt jääb mulje, et poodide riiulid on korrastatud, plaadid ilusti hoitud, hinnatud ja teinekord kirjelduse või meeldetuletusega, millega tegu. Ühesõnaga, nendes kohtades, kus mina käisin, oli kord majas ja miskeid põrandal vedelevaid white label kastidevirnu ei näinud. Kuulamiseks plaadi ümbrisest välja võtmisel manitsetakse oma rasvaste näppudega mitte seda vagude kohalt hoida. Minu subjektiivse ja kiire hinnangu põhjal harilikud hinnad, mõned asjad kallimad kui meil, mõned asjad odavamad, aga mitte väga oluliselt. Samas valik esimesel katsel hoomamatu.