11. mail Tartus Genialistide klubis Prophets VI üritusel, 12. mail Pärnu klubis Tempel ning 13. mail Tallinna lokaalis Kivi Paber Käärid esineb oma 10. aastast juubelit tähistav Moskva punk’n’roll bänd Kerosin. Kahel viimasel kontserdil lõpetab õhtu kohalik action rock lipulaev Dead Furies. Viimase ninamees Ardo Fury otsustas Kerosinile esitada mõned küsimused.
Tere, Sasha, Nikita ja Dima. Andke alustuseks väike ülevaade bändi tekkeloost. Millal, kus ja kuidas Kerosin alguse sai?
Sasha: Bänd sai alguse 2008. aastal Moskvas. Ma olen kirjutanud laule juba 13-aastasest alates ning juba 15-aastaselt mängisin ma üheaegselt rockabilly ning hardcore punk bändis. Kolm aastat hiljem, kui olin kogemusi juurde saanud, lõin ma ise uue bändi, et saaksin enda kirjutatud materjali esitada.
Te tuuritate praegu üle maailma, et tähistada oma 10. juubelit. See on pikem eksistents, kui paljudel tänaseks legendaarsetel pungibändidel. Nende bändide puhul on aga irooniline see tõsiasi, et nad said laialdasemalt tuntuks alles aastaid hiljem pärast oma lahkuminekut. Mis te arvate, kas te olete saavutanud kõik, mida te algselt bändilt ootasite või on parimad ajad alles ees?
Sasha: Ma ei arva, et see oleks pikk aeg. Jah, kui rääkida bändidest nagu näiteks Pistols ning The Clash, kes mängisid kokku 6-7 aastat, aga vaata näiteks bände nagu The Damned, The Buzzcocks, Social Distortion, Misfits, KISS, The Toy Dolls jne. Nad on tuuritanud 35 kuni 45 aastat mööda maailma ringi ning nad on siiani fantastilised. Seega me jääme oma liistude juurde, nii pikalt kui võimalik. Loomulikult on parim alles ees. Me kirjutame uut albumit, mis ilmub aastal 2019 ning selles kiirgame täielikku uut taset.
Nikita: Ma usun, et bändil on praegu parimad aastad. Iga kontserdiga ning stuudiosessiooniga läheb bänd paremaks. Bänditegemine on paras mäkkeronimine, kuid ma arvan, et kõik need piinad ja pisarad on seda väärt.
Mis on veidraim asi, mis on teiega tuuril olles juhtunud?
Sasha: Me oleme tuuritanud päris palju Venemaa madala elutasemega linnades. Seal võib näha kõike – narkomaane, prostituute, kontserte laiali ajavaid miilitsaid, kaklusi jne. Venemaal kontserte anda on uskumatu tough shit.
Nikita: Meie 2016 aasta tuuri lõpus nägin meie trummarit täiesti umbjoobes. See oli päris veider ning ta käitus nagu see oleks tema viimane päev. Kusjuures ma ei olnud teda enne seda kordagi pilves ega purjus näinud.
Dima: Mitte midagi veidrat ei juhtu. Väga igav. Keegi ei viska hotelliaknast telekaid välja ega oksenda purjus olles kogemata teineteisele sülle. Lihtsalt posu lolle nalju ja tobedaid reegleid. Haha.
On teil tuuritades ka mingi talisman, ilma milleta te ei riski esineda? Me oleme Dead Furiesega näiteks koguaeg Chuck Taylor ketsidega esinenud ning enam ei julgegi neid esinedes millegi muuga asendada.
Sasha: Kusjuures ma mängin ka alati Chucksidega, aga mitte õnne asjus, vaid ma olen lihtsalt üdini Ramone (Ramones kandis tegelikult Keds marki jalanõusid – toimetus).
Dima: Kusjuures on. Ma kannan alati erinevat värvi sokke. See ei kehti ainult tuuritades, vaid üleüldse. Ma tunnen mingit ärevust, kui sokid oma sama värvi.
Te olete mänginud koos mitmete oma iidolitega nagu The Misfits ja The Adicts. Mida te õppisite nendelt väga mõjukatelt bändidelt?
Nikita: Eelkõige seda, et tuleb olla viisakas, intelligentne ning sõbralik. Vaatamata oma nö punk rock imagole on nad väga positiivsed ning suurepärased inimesed.
Sasha: Ma olen olnud Misfitsi fänn 13-aastasest alates ning 16-aastasena tegin endale Crimson Ghosti tätoveeringu. Oli väga põnev nendega lava jagada ning lausa kaks korda. Ma armastan Jerry Onlyt. Ta on uskumatult sõbralik kutt ning väga hea muusik. Ta oli meiega alati väga sõbralik. Mõlemad bändid olid täielikud professionaalid ning nad annavad endast alati parima. Ja muide, mõlemad bändid on suured Ramonesi fännid, nagu minagi. Mul on tohutu austus nende vastu. Tõelised rokenroll heerosed.
Mis album pani teid Kerosini looma? Kuulen teie loomingus palju Social Distortionit.
Sasha: Loomulikult! Social D omanimeline, “Somewhere Between Heaven and Hell” ning “White Light, White Heat, White Trash”. Kõik Ramonese ja The Stoogese albumid. Bändi tekkeperioodil olin ma suuresti mõjutatud Itaalia punkrokkarite The Peawees albumist “Dead End City”. Samuti üks ülilahe Rootsi bänd nimega The Bones, kelle kogu loomingut ma armastan. Nad mängivad sellist meloodilist kõrge energiaga rock’n’rolli ning neil on lahe tänavatark suhtumine. Paar päeva tagasi bändi kitarrist ja laulja Beef mängis meie ühele uuele albumile minevale loole kitarri. Olen selle fakti üle päris uhke.
Nikita: Ma algusaastate kohta ei oska öelda, aga praegu on mu suurimad mõjutajad The Operation M.D., vana 2002-2005 perioodi Sum 41 ning Frank Carter. Loomulikult armastan ka mina Social D’d.
Kas te teadsite enne Dead Furiesega kontakti leidmist midagi Eesti muusikast?
Nikita: Ei, aga armastan mõlemaid Dead Furiese albumeid.
Sasha: Loomulikult tean ma JMKE’t, mis on minu jaoks selline Eesti Dead Kennedys. Ja olen kuulnud ühtteist bändist nimega Psychoterror, aga kui päris aus olla, siis Dead Furies on parim asi Eesti muusikas hetkel.
Tänud, kutid. Seda on tore kuulda. Rada7 intervjuudes on kerge traditsioon küsida lemmik seitsmendat lugu. Oskate kohe midagi hoobilt pakkuda?
Sasha: Esimene, mis pähe tuleb, on Ramonesi “Pet Semetary”.
Nikita: Haha, see on üks raskeimaid ning ühtlasin põnevamaid küsimusi, mida on intervjuus küsitud. Ma pakuks, et see võiks olla Anti-Flagi “Set Yourself on Fire”. Olen suur lüürikafänn ning mulle meeldib selle loo sõnum. PS. Mulle eriti meeldib selle loo akustiline versioon.
Dima: Minu poolt tuleb Metallica “Creeping Death”.
Lahe. Ning lõpetuseks. Mida teie Eesti kontsertidelt võib oodata?
Nikita: Me rebime end tükkideks, et teile näidata, mida tähendab Kerosin-show. Ei ole vahet, kas saalis on palju rahvast või mitte. Kas me mängime suures või väikses klubis. Iga kontsert on oluline. Seega me anname endast täielikult parima.