Esimesed radalased, kes mulle juba Kristiine keskuse ees vastu tulid, olid Charlie ja Serial K. Üheskoos alustasime retke üle ristmikurägastiku, et KTF 06 reedesele peole suhteliselt õigeks ajaks kohale jõuda, mis isegi õnnestus. Mõnikord võib ka jalakäijatel rohelisega näkata.
Kuna Polymeri ukse ees oli näha tuttavaid, teiste hulgas ka Rene C-d, siis otsustasime, et nii vara pole mõtet piletit, liiatigi veel üheotsapiletit, lunastada. Niisiis hakkasime omavahel suhtlema. Kuna soe õhtu oli Serial K-le pähe hakanud, käis ta välja romantilise idee, et KTF on Tallinna vaste Viljandi Folgile – tuled ja tšillid kusagil betoonkoridorides masinamuusika saatel.
Jutud räägitud, ostsime piletid (mina ei ostnud), läksime trepist üles kolmandale korrusele ning esimesse, ootamatult hõredalt rahvastatud saali. Plaadimängijates möllas disko, tšikid tegid DJ-puldi taga suitsu ning karjusid teineteisele midagi kõrva. Huvitav, kus need bändid veel esinevad? Väikses saalis? Võimalik. Aga võib-olla ka mitte, sest teises saalis möllas veelgi hullem disko. Kuna Serial K ja Charlie olid juba kuhugi kadunud, suundusin omapäi Polymeri koridore avastama. Ja seal nad olidki! Ei, mitte koridorid, vaid Zhuuti lauljatar Stella ning Rene C. Kõõlusid aknal ja rääkisid millestki, mis vähemalt Stella tobedalt itsitama pani. Astusin ligi ja kui Rene C mulle paari sõnaga nalja lahti seletas, sain ka mina naerda – Stella nägi välja täpselt nagu Kim Wilde! Äge. Või khuul, nagu po-zhuutiski öeldakse.
Nali naerdud, jutud räägitud, hiilisin mööda koridore edasi, lootes jõuda kuhugi tundmatusse. Ei jõudnud. Jõudsin hoopis saali, kus esines The Nymph. Kuna olin neid viimati näinud nii kaks aastat tagasi, otsustasin vaatama-kuulama jääda. Kuidas oli? Lugude ajal mõjuv, lugude vahel koba. Bändi uuslooming kõlas veelgi monumentaalsemalt, Kristo trummimäng veelgi masinlikumalt. Ja muidugi see fantastiline müra, mis alla keskmise hõredalt rahvastatud saali betoonseintelt vastu kajas. Akustika pole kunagi olnud Kultuuritehase tugevaim külg. Paraku.
Pärast The Nymphi esinemist baaris tolgendades sain taaskord kogeda õnneks harvaesinevalt tüütut tähelepanu mu tagasihoidliku isiku aadressil. No kuulge – kui te tulete minuga juttu rääkima ainult sellepärast, et ma olen siin radaseitsmes Küberkaru, oskan ülbe olla ning veel mingis pealtnäha ägedas bändis mänginud, siis palun jätke see jutuajamise plaan juba eos katki! Puisemat ettekäänet annab välja mõelda. Ning raske joove on meie seaduste järgi teatavasti süüd raskendav asjaolu.
Nii, tuju sai mõneks ajaks rikutud. Aga nüüd tagasi bändisaali. Kuigi keegi jõudis vahepeal väita, et teisena esineb Kurjam, astus lavale hoopiski The Choice. Fantastiline! Peo plakatil kohatud aastaarv 1992 sai kohe konkreetse kehastuse. Ansambli solist Lauri Tikerpe meelitas oma isikuga saali omajagu inditšikke, kellest osad asusid ennastunustavalt tantsima, kui teised istet võtsid ning naljasoolikast suurema vaevata kommentaari „Stockmanni pede“ välja pigistasid. Mina aga panin seljaaju tööle ning proovisin välja mõelda, millise kuulsa vana aja indibändi moodi The Choice kõlab, mis fiilingut nad üritavad tabada. Ja eelviimase loo ajal karjatasin mõtte üle saali: „Morrissey, raisk! The Smiths!“ Äkki ma eksisin? Parem oleks.
Pärast bändi ringiga läbi koridoride baari hiilides märkasin, et hilisest kellaajast hoolimata on pidu ikka neetult alarahvastatud. Nojah, kuu lõpp ning kallis pilet. Pärast seda kui Rock Cafe sotapoliitikaga lagedale tuli, julgesid kõik hindu tõsta. Ka siis, kui linnas on ühel õhtul kolm konkureerivat pidu. Ning kas Kultuuritehas ei peaks olema non-profit värk? Või on mittetulundustegevuseks ette nähtud miljonid meie vanaemade taskutesse kanditud? Huvitav jah. Aga see-eest olid enamikel inimestel peas asjalikud näod. Ju siis oli „About:Blank vs Bosse“ nende jaoks õige valik.
Aga nüüd tagasi suurde saali järgmist bändi vaatama! Karjuge ise üksteisele tarka juttu üle DJ muusikavaliku kõrva! Opium Flirt. Türamaeivõiraisk! Nad käivad mulle algusest peale närvidele. Post-rock nende moodi tähendab lihtsalt kuulaja ärritamist. Teate küll – lugu hakkab, lugu jätkub, lugu areneb ning siis kui lugu plahvatama peaks, ta ei plahvata. Vähemalt mitte oodatud suunas ja oodatud tugevusega. Õudne, kuidas mulle see tüngamuusika pinda käib. Aga ikkagi on Opium Flirt äge. Puhtast masohhismist.
Opium Flirti ja Moosese vahele mahtus peldikusaba. Teate küll, selline tore ja looklev asi, kus inimesed ristijalu üksteise kandadel tammuvad, et siis sammuke edasi liikuda. Halvemal juhul tähendab peldikusaba lihtsalt võõrastega tõtt vahtimist ja võõraste jutu olude sunnil pealt kuulamist. Seekord, kui olin võidukalt ja sada grammi kergemana WCst naasnud, kohtasin sealsamas sabas inditšikki, sedasama, kes Lauri Tikerpe kohta „Stockmanni pede“ ütles. Mulle ütles ta: „Kuule, kas Mogwai on hea bänd? Nad tulevad septembris Stockholmi!“ Vastasin, et ma ei mäleta, millal viimati Stockmannis käisin.
Nii. Ja nüüd ma ei oskagi suhtuda. Mooses oli müra. Puhas müra, mis saagis närviniite. Puhas müra, mis peegeldus tagasi saali betoonseintelt. Puhas müra, mida kiirustasid tagant trummirütmid. Aga kurat jah – kell kippus kaks saama ja väsimus nõudis oma osa. Tundsin, kuidas muutun zombie’ks. Pahupidi silmadega olevuseks, kes kõnnib mööda koridore ja ei suuda ühtegi vastutulevat tuttavat kõnetada, kui olematu diktsiooniga „noh“ välja arvata.
Sellesama väsimuse nahka läks ka Zhuut. Viimane kord olin nende kontserdil esireas. Seekord pugesin saali kõige pimedamasse nurka peitu. Ainuke põhjus, miks ma üldse viitsin neid vaatama jääda (peale selle, et nad on muidu khuulid) oli Stella lubadus, et nad teevad ühe Madonna kaveri. Tegidki. Aga millise, seda ma enam lahti ei nokkinud.