On aasta 1999, ühe Mumbai keskmise hinnatasemega hotelli numbritoas kummardub vaikides paberi kohale tume inimkogu. Ta käsi katvad tätoveeringud on hakanud vaikselt tuhmuma, samas kui tervet selga enda alla võttev backpiece näeb välja sama uus kui päeval, mil see tätoveerimismasina abil sinna kanti. Pead katvatesse lühikestese juustesse on vaikselt hakanud tekkima esimesi halle toone. Erinevalt paljudest teistest ei kavatse ta neid varjata, värvides juukseid sama mustaks, nagu need olid siis kui eluaastaid oli alles kahekümne ringis ja ta astus kitsukesse kaubikusse, et asuda esimesele Ameerika tuurile. Oma 38 eluaasta jooksul on ta näinud ja kogenud rohkem, kui seda teevad paljud terve oma elu jooksul. See on teda õpetanud olema pidevas liikumises ja mitte püüda uuesti tabada nooruses kogetut, kuna nõnda võivad taas pinnale kerkida sündmused ja mälestused, mis pole just kõige kergemate killast. Mumbai õhtune taevas hakkab vaikselt tumedaks tõmbuma signaliseerides nõnda järjekordse öö algust. Vaikselt liigutab laes asetsev ventilaator ringi toas olevat lämbet ja ehk isegi kergelt läppunud õhku. Inimkogu pilk libiseb vaikselt üle aknast paistva vaate – üle pisikeste kõrvaltänavate, hulkuvate koerte ja kauguses asetsevate getode. Poolteist aastat tagasi sulgus ühes Tokio restoranis selle inimese jaoks üks eluetapp täis nii muresid ja valusaid kaotusi, kui ka õnnestumisi. Järgmise kahe minuti jooksul avab ta enda jaoks uue ning vaid aeg näitab, millised sündmused see endaga kaasa toob. Nõnda ilmuvadki õhtuhämaras ta ette paberile järgmised read:

At night the highway’s diesel roar / Speaks to me and tells me more
Than any book I’ve ever read / Or anything you ever said.

Nende 1999. aasta kevadel kirja pandud laulusõnadega defineeris Henry Rollins minu jaoks öö kui loodusliku valedetektori olemuse. Mulle on alati meeldinud öö ja seda mitte ainult filmides nii üle ekspluateeritud säravate tähtede ja kauni kuuga romantilise poole pärast, vaid selle pärast, et öö võimaldab meil näha inimesi ja ümbrust sellisena, nagu see tegelikult on. Baarides istuvad külastajad võtavad eest maskid, mida kantakse päeval tööl või koolis ning teiste inimestega suheldes.Terve päev sisemuses pesitsenud frustratsioon lastakse välja. Hallist hiirest saab peoloom ning aktiivsest suhtlejast toa nurgast tülpinult sündmusi jälgiv persoon. Linn näitab oma tõelist nägu ja päeval auto heitgaasidest ning tolmust küllastunud õhk muutub värskemaks. Päeval lapsi ja noori täis olnud ning turiste nii kutsuvalt enda manu meelitanud pargid muutuvad kogunemispaikadeks inimestele, kelle teenistus ei pruugi alati tulla kõige ausamatest allikates. Öö on barjäär kahe päeva vahel, mil lastakse endast välja möödunust hinge kogunenud paine ning välja hõigatakse oma ootused ja lootused ees ootava päeva suhtes. Kuid kas öösel, kui me liigume ringi ilma oma tavapäraste maskideta ning oleme kergemini haavatavamad, tehtavad valikud on alati need kõige paremad? Öös tehtavate valikute ja nende õigsuse üle arutleb oma debüütplaadil „False Choice“ ka kollektiiv nimega Against The Day.

Plaadi avalugu – Michael Radfordi filmiversiooni Gerorge Orewelli „1984-st“ sämpliv „Dualism“ on kui Isis, kes on otsustanud, et pika sissejuhatuse asemel on palju mõttekam hüpata kohe monotoonsete riffide maailma. Iga järgnev keeletõmme on eelnevast intensiivsem ning kitarri võimendava Marshalli volüümi nupp keerab end ise vaikselt suurema numbri poole, sooviga tuua kuulajateni kogu helimassiivi võimsus. Ligemale minuti jooksul pigistatakse tehnikast välja kõik, mis võimalik, enne kui antakse teed lihtsamatele alternatiivroki käikudele ning Richard Burtoni poolt ettekantavale monoloogile. See on küll algselt mõeldud ähvardusena Winston Smith’ile teavitamaks Suure Venna võimetest persoon teiste inimeste teadvusest eemaldada, kuid samas suudab ka edukalt suunata tavakuulaja mõtted küsimuse juurde: „Millise märgi jätan ma endast maha ning kas see on piisav, et minuga kokku puutunud inimesed mind oma mälestustes hoiaksid ning tulevikus meenutaksid?“

„Hyenas“ toob meelde Neurosise umbes „Through Silver In Blood“ ajast, mil Neurosise hardcore juured olid veel ülekaalus vaikselt esile kerkima hakkavate art rock’i mõjutuste üle, jämmimas koos Mike Pattoniga. Pole eriti raske ette kujutada, kuidas seda lugu esitavad kuus musta riietatud, habemete ja tätoveeringutega meest, kes oma instrumentide kohale kummardudes aegluubis headbang’ivad, samal ajal kui Patton kuskil nurgas, silmad tagurpidi peas mikrofoni „hyenas“ kisendab. Töödeldes antud fraasi kõigi võimalike ja võimatute efektipedaalidega, saavutades lõpuks kananahka ihule toova, elektroonikast läbi imbunud kummitusliku heli. Nagu korjuselt liha rebiv hüään, ei piirdu ka lugu ühe suutäiega, vaid sööstab üha uuesti ja uuesti kuulajale kallale, surudes oma küüned üha sügavamale melomaani ihusse, lõdvendades oma haaret korraks kolmanda minuti juures, et siis oma hambad otse peaarterisse lüüa, taustaks tugevalt moonutatud, kuid siiski tuvastatavad „Psycho“ dušši-stseenist tuttavad viiulihelid.

„Unavoidable“ on kahe ja poole minuti pikkune adrenaliinidoos ning võib suht kindlalt väita, et just nõnda oleks kõlanud Helmeti „Size Matters,“ kui Page Hamilton oleks vanade bändikaaslastega kenasti ära leppinud ja soovid raadiohitist kalevi alla lükanud, keskendudes selle asemel hoopis korraliku mürarikka alternatiivse noise rock’i tegemisele. „Unavoidable“ on lugu, mis on hüljanud traditsioonilise salm-refrään-salm formaadi. Salmid on olemas, kuid refrääne asendab hoogne kidrakäik. Passiivne vastuhakk meid ümbritseva suhtes, valed ning õige ja väära printsiibid. Asjad, millega me iga päev tahes tahtmata kokku puutume ning mis on, nagu loo pealkirigi ütleb, vältimatud.

Plaati lõpetav üheksa minuti pikkune „False Choice“ on öö teine pool – aeg, kui inimesed heidavad pikali ning uinuvad, ise samal ajal juureldes, kas õhtu jooksul tehtud valikud olid ikka need kõige õigemad, kuid leidmata oma küsimusele siiski kindlalt vastust. „False Choice“ on lugu, mille kirjeldamiseks kunagi iidsetel aegadel termin nimega kõrvaklapi-muusika välja mõeldi. Pala, mille kõik nüansid tulevad välja alles kõrvaklappidega kuulates. Sa paned loo käima, viskad ennast selili maha ning tunned, kuidas põrand su all hakkab keerlema ning õige pea leiadki end seiklemas lumesajus keset Siberit, kusagil kaugel eemal helkimas tundmatu asula tuled. Seda kõike saadab tuulena vihisev monotoonne elektrooniline heli, mis sarnaselt päristuulele kõlab kord kõrgemalt, kord madalamalt, kuni suubub viimaks vaikusesse ning asetab kuulaja tagasi oma toa põrandale.

Päeva vastas asetsev öö on aeg, mil me oleme vabad ning maskideta, tehes oma valikuid vabamalt kui muidu. Kuid ainult saabuv päev näitab, kas need tehtud valikud ka õigeks osutuvad.