Nad on tagasi. Tegelikult pole nad kunagi kadunud olnudki. Lihtsalt paus kahe kontserdi vahel venis oodatust märksa pikemaks. Ning selle pausi ajal, nagu ühel augustikuu teisipäeval Rockstarsi kogunenud inimesed veenduda võisid, oli juhtunud nii mõndagi. Nüüd on nad igatahes tagasi. Muusika on muutunud, nemad on vanemad ja targemad ning kõik keharakud on tahtmist täis. Aga las nad ise räägivad.

Esimene kontsert uue materjaliga. Millised on enda muljed?

Kostja: Tunne on hea, saime jälle liikuma.
Mikk: Ses suhtes on hea, et hästi palju inimesi, keda me ootasime, tuli kohale. Aga samas me kaotasime vist päris palju vanu fänne. Kõik ootasid vanemaid lugusid ja paljud ootasid eesti keeles.
Mike: Samas tekkis palju uusi fänne.
Mikk: Põhimõtteliselt jäime rahule. Läheb paremaks.
Mike: Kõige tähtsam – esimene etapp – on läbitud.

Vana Aides, mis sellega juhtus, kuhu ta kadus?

Mikk: Ei kadunud ära. Kõik arvasid, et kadus ära. Paljud inimesed tulid prooviruumi, küsisid, mis bänd see on? Kõik arvasid, et Aides on laiali. Tegelikult otsisime lauljat kaks aastat.
Kostja: Samal ajal me tegime uut materjali, tahtsime uut suunda leida, hakata omavahel rohkem muusikaliselt klappima.
Mikk: Kui me oleks jätkanud, oleks päris vihaseid kontserte olnud, aga samas on see kaks aastat hullult kasuks tulnud. Sobilikku lauljat ei leidnud. Mingi viiskümmend varianti oli.
Mike: Iga mees otsis oma stiili, kuidas ta mängida tahab, oma saundi. Leidsime igaüks oma stiili ja see läks kokku.
Mikk: See oli kaks aastat tööd. Muusikaliselt me avastastasime uusi asju, silmaring on hästi lai. Nüüd oleme tagasi.

Aga kui spekuleeriks teemal, mis siis, kui esinemispausi poleks olnud?

Kostja: Ma ei kujuta ette, mis oleks olnud. Kahe otsaga asi. Võib-olla oleks uusi lugusid teinud …
Mikk: Ei oska ette kujutada.
Kostja: Meil oli see lauluprobleem ja kokkumänguprobleemid. See oleks iga esinemisega süvenenud. Me tegime valiku, et jääme korraks seisma, võtame end kokku. See toimis.

Kes on teie isiklikud eeskujud ja mõjutajad?

Kostja: Neid on palju.
Mikk: Meid ühendavad asjad, mis meile kõigile meeldivad. Aga kõik kuulavad nii palju erinevaid asju. Kõik annavad midagi, sealt see kompott tekibki.
Mike: Igaüks annab selle, mis tal südamest tuleb.
Mikk: Ükspäev on trip-hop, teine päev stoner-rock, kolmas päev mingi indie või elektroonika. Siis mingi …
Kostja: Emo!
Mikk: Aga see pole kunagi nii olnud, et üritad selle bändi moodi olla. Sa ei jäljenda, leiad oma, arendad edasi, viid uuele tasemele.
Kostja: Igaüks leiab enda jaoks midagi. Me oleme üles ehitatud emotsioonidele, aga me ei ole emo!

Hakkame nüüd teisi taga rääkima! Mida arvate siinse anderkraundi hetkeseisust?

Mikk: Kui oled ise muusikat teinud, siis kontserdile moshima ei lähe, pigem vaatad nagu, mida laval tehakse. Mulle avaldab muljet Pedigree. Laivis meeldib No Big Silence. Plaadilt ei saa seda tunnet kätte.
Mike: Mulle meeldivad kõik, kes teevad. Kui keegi juba muusikat teeb, on tore. Igas bändis näen ma midagi head.
Mikk: Paljud üritavad nagu teha midagi, olla osa mingist skenest, seavad piire. Selle asemel, et piirid lahti lasta. Hästi palju tehakse, midagi värsket ei tehta. On nii, et mujal tehakse, mõne aja pärast jõuab siia, siin tehakse järgi. Midagi uut ei looda. Piiride seadmine rikub asja ära, tekitab ootusi.

Põlvkonnavahetus Eesti rokis?

Mikk: Kas me oleme sellest rääkinud?
Kostja: Omavahel küll. See juba toimub.
Mikk: Praegu vaatad mulletiga mehi, vanu peere ja naerad nende üle. Siis mõtled nagu ise, et mõnekümne aasta pärast istud emo-tukaga ja Slide-Fifty pusaga kusagil Rockstarsis.

Pealaelt kiilakas, aga emotukaga …

Mikk: Jah. Ja lõhkiste teksade ja tennistega. Noored vaatavad, et kuradi peerud … Põlvkonnavahetuse peale on naljakas mõelda. Samas see asi hakkab arenema, eelarvamused hakkavad kaduma.
Kostja: Samas vanem põlvkond nagu viskab aegajalt kaikaid kodaratesse. On vähe muusikuid, aga palju bände. Kõik tahavad ise olla ja teha, pappi saada.
Mikk: Mõned stuudiotehnikud, selle asemel, et aidata ja soovitada, suhtuvad üleolevalt. Aga on ka neid, kes toetavad, aitavad, tahavad abiks olla.

On see mingi kibestumus? Nad olid ju kunagi kuuendikul planeedist staarid?

Kostja: See on arvatavasti üks põhjus. Osa ei saa aru, et on uus põlvkond peale tulnud. Nad on oma aja ära elanud. Samas on ka neid, kes on toetama hakanud.
Mikk: Hea, et väikeplaadifirmasid on tekkima hakanud. Wave Records, Seksound. Ma arvan, et need on alles esimesed, kümne aasta pärast …
Kostja: Peale Recycle Bini läks lahti. Noori hakati tõsisemalt võtma. Puudus on mänedžeridest, kes viitsiksid. Soome on hea näide, seal see asi toimib paremini.
Kuulsus väljaspool kontserttegevust. Skandaalitsemine ja sigatsemine?

Mikk: Suht rahulikud oleme.
Kostja: Lollusi on ikka tehtud.
Mikk: Üritame asju rahulikult võtta.

On teil ka Eesti-väliseid püüdlusi?

Mikk: Me teeme muusikat muusika nimel, aga seejuures proovime ka väljamaale trügida.
Kostja: Eks me ikka pürgime ja tahame minna.
Mikk: Eestis on vähe publikut. Eestis üritatakse kaikaid kodaratesse üksteisele visata. Et ma kuulan seda ja seda bändi, seda ei kuula, fuck you guys!
Kostja: Esineks väljaspool Eestit kasvõi väikestes klubides, mis on upakil rahvast täis. Aga et see rahvas oleks ehe, et nad kaifiksid seda. Suvapublikule ei taha mängida.
Mikk: Selliseks bändiks nagu on Terminaator või Smilers ei tahaks saada. Oleks seda eestikeelset teemat jätkanud, oleks selle kahe aastaga võibolla isegi niimoodi lõpetanud.

Juttu, olgu öeldud, jagus tegelikult rohkem. Kostja, Mikk ja Mike kiitsid, kirusid ja unistasid veel pikalt. Oli näha, et tahtmist ja pealehakkamist neil jagub. Kui kõik läheb nii, nagu ta idee järgi peaks minema, saab Aides maailma parimaks bändiks. Vähemalt mina arvan nii.